Isamaalik (Isamaaliitlik) parempoolsus on surnud. Sadaüksteist vasakule kalduvat populisti tõestasid seda järjekordselt." Erik Boltowski tekst.
Arvamus | 09 Aug 2020  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Erik Boltowski tekst:
"Kirjutasin nädalapäevad tagasi artikli sellest ootamatust "parempoolsuse" plahvatusest endises IRL-is, elik Isamaa(liidu)s. -- ...Ja ...jätsin meedias avaldamata. Nagu kirjutajale sageli, tundus pikalt läbimõeldud ja ka mõnedes kommentaarides läbikirjutatud teema viimase punkti panemisel juba liiga tüütu ning triviaalsena...
Pealegi mul on lihtsalt siiber aastatepikkusest seletamisest. Ning sellest, et ikka on veel inimesi, kes on kestvalt lühinägelikud asjus, mis olid juba rohkem kui TOSIN aastat tagasi(!) täiesti selged toonastele mõtlemisvõimelistele Isamaaliidu liikmetele, kui me IL kontoris lahkumisavaldused lauale panime.
Palju õnne, et Seeder nüüdki asjale pihta hakkab saama. Loe lisaks ka ERR uudist, et Isamaa nn "parempoolste" ühendus tehti tegelikult tema selja taga.
Kuna aga on inimesi, ka omaaegseid IL insaidereid, kes ikka veel ei mõika... siis ...okay, avaldan oma kirjutuse siinsamas FB-s.
********
Parempoolsed. Miks nad tekkisid ja kui parempoolsed nad tegelikult on?
Milles siis "parempoolsete" isamaalaste parempoolsus avaldub?
Alles nädalapäeva tagasi, esines isamaalasest justiitsminister Raivo Aeg initsiatiiviga luua Eestis efektiivne anonüümse poliitilise koputamise elik öördamise süsteem. Ja teiselt poolt esines ta seadusandliku initsiatiiviga hakata (endisi) kriminaalkurjategijaid nende mineviku avalikustamise eest kaitsma.
Midagi vaimult nii vasak-"liberaalset" pole isamaalaste leerist kaua aega kostnud. -- Kuidas kohtuarhiivide, lahendite ja kalendrite sulgemine aitab meie Eesti ühiskonnas liikuda avatuse suunas, mida koalitsioonilepingus deklareeriti ja mida on dekalareerinud varem ka praegu opositsioonis istuvad erakonnad võimul olles? Näikse, et Eestit lükatakse taas sammukese mingi "suure plaani" poole
Äripäevas kritiseeriti, et justiitsminister Aeg tuli lagedale "...kahtlase eelnõuga, mille määruseks saades võib kohtutes toimuv muutuda - isikuandmete kaitse sildi all - avalikkusele raskemini jälgitavaks või lausa kättesaamatuks. /.../ Ekspert leiab, et eelnõu on põhiseaduse vastane."
Lisan isikliku seisukoha, et see on ühtlasi ka uus katse piirata (eriti!) ajakirjanduse sõnavabadust.
Huvitav on, et täpselt samal ajal loodi Isamaas 111 "parempoolse" fraktsioon, mis manifesteeris täiesti vasakliberaalseid seisukohti. Senised kuluaariintiigide kangelased, nagu Tõnis Kons, väidavad, et uus-"parempoolsed "soovivad osaleda Isamaa poliitika defineerimises ja esindavad erakonnas vaikivat enamust ". Hale lugu! Vaikiv enamus! ...Osale "poistebändist" (kes pole kunagi olnud väga teravad pliiatsid, küll aga himutsevad ametikohti ja võimu) ei antud, vaadake, sõna! Nii erakond Res Publica, kui hiljem ka IRL oli vanasti kõhuvaludeni tiine igasugustest tagatoas toimuvatest lehmakauplemistest. Seal sahkerdati eelnevate kokkulepetega kõike – alates sellest, kes saab esimeheks, kes täidab mingi ametiposti, kuni triviaalsete pisiasjadeni (nt palganumbriteni) välja. Hääletuste õige läbimine oli erakondade karjäärihimuliste spinndoktorite asi. Nüüd siis hakkavad keskeakriisile lähenevad "respubekad" kaeblema vähese sõnaõiguse üle erakonnas.
Uus-"parempoosete" programmi on juba ajakirjanduses lahatud ja see analüüs näitas "parempoolsete" leftistlike seisukohtade prevaleerimist. Ilusa loba taha varjatakse tegelikult isamaavaenulik Brüsseli "suur plaan"? - ...Millele vihjas ühes oma elu viimastest intevjuudest ka Lennart Meri. – Meie vana ekspresidenti pole ebakompetentsuses põhjust vist süüdistada?
Saja üheteistkümne "parempoolse" manifest.
Uus-"parempoolsed" – see on tegelikult omal ajal Isamaaliiduga kaksikerakonna moodustanud "respublikute" mõnede kuluaarikindralite katse positsioneeruda, pääsemaks järgmiste valimiste järel Isamaas ringi, kes riigilt ja omavalitsustelt kõrge palgaga ametipostid saavad. Kardetakse ühtlasi, et Isamaa ei vea üle valimiskünnise. Seepärast: vaja on "lotti lõdistada".
Kirjutasin ülalpool tagatoakokkulepetest. Tegelikult on Isamaa(liidus) tobe traditsioon hakata nii erakonna sees inimestega, või ka valijatega, rääkima alles valimiskampaania ajal. Muul ajal Isamaa "ülakorrust" pööbli arvamus ei huvita, sest siis ollakse ju võimul(!). Sajaüheteistkümne fraktsioon Isamaas ja nende manifest pole katse vastanduda sotsidele või reformikatele. See on katse "teha ära" ühele kolmandale kindlale poliitilisele erakonnale, kes "respubekate" arvates on okupeerinud parempoolsuse nišši. Samas loodetakse ka lõhkudes vasakliberaalide vihatud valitsuskoalitsiooni, teenida punkte Lääne isandatelt. See ongi vastus küsimusele, miks sajaüheteistkümne manifesti oli vaja?
TÜ õppejõud ja ERR nõukogu liige Peeter Espak kirjutas 111 "parempoolse" avaldusest: "Antud "liberaalne" ja populistlik manifest, millel pole ju ei Isamaa ega tegelikult parempoolsuse või veel vähem konservatiivsusega üldse mingit seost, on miskit täpselt sellist, mille ideoloogiat või õigemini konjunkturismi Eesti poliitikasse üldse ei tahaks. Ümber nurga ütlemine, keerutamine - just see on vale. " /.../ "See manifest olekski aus, kui koostajad ütleks otse välja - me ei ole konservatiivid, vaid liberaalid (kaasaja mõistes) - me ei toeta hetke valitsust ja oleme pigem poliitiliselt lähedal sotsidele ja reformile. Seda aga ei tehta ja räägitakse "parempoolsusest" /.../ "...see on sotsiaalliberaalne manifest."
Meenutan siinkohal, et seis on nagu 1999. aastal erakonnaga Parempoolsed(!), mis hilisema president Ilvese käe all äkki, üleöö ja liikmetelegi ootamatult, muutus... vasakpoolseks(!)... Kas polnud muljetavaldav truuksjäämine aadetele? Teisalt aated pole Eesti poliitikas üldse mingi väärtus, kui mängu tulevad thi-de ja konside omakasu. – Pole midagi uut siin päikse all – ütleb juba Koguja.
Seega, valijad! Ärge kunagi usaldage Eesti poliitikas silte ja kõlavaid loosungeid. Vaadake, mida poliitikud reaalselt teevad. Halbade ja rumalate valitsejate tunnuseks on, et nad peavad ka rahvast lolliks pööbliks. - Teid tõmmatakse alt juba terminoloogiaga: kui uus "parempoolne" fraktsioon deklareerib, et Eesti rahvusriik peab olema ...mitteetniline(!), perekond aga suvaline sugupooli eristamata "kooslus"(!), riigi aga võib tööjõu vajaduse sildi all üle koormata võõramaiste migrantide- ehk rändemassidega(!), jagada elamislube ja kodakondsust igale suvalisele läbisõitjale, siis on rahvuse, perekonna ja riigi mõisted sihilikult hägustatud ja selgub, et esitletud uus-"parempoolsete" agenda on äravahetamiseni sarnane küptomarksistlike äärmusvasaklaste, liberalistide ja antifa agendaga.
Ma kinnitan ühena, omaaegse Eesti parempoolse ideoloogia ja ideestiku väljatöötamise juures viibinuna, et kui see rühmitus väidab, et nad on tulnud Isamaad juurte juurde tagasi viima, siis nad valetavad ja ei tea Isamaa juurtest mitte mõhkugi.
Tegelikult on aga asi valetamisest veel hullem! – Näib, et need algideed ja aated on täiesti teadlikult omakasu taga ajades r e e d e t u d ! Kui uus-"parempoolsed" isamaalased on teadmistepuudega või südametunnistuse puudega, oleme me terve riigiga hädas! - Sest kahjuks täheldame seda, et mõnedesse ennast isamaateenimise etaloniks pidavatesse erakondadesse poevad viimase veerandsajandi jooksul igat karva seiklejatest võimuhaarajad lausa masinliku kordusega. Mind on alati kiusanud küsimus, miks sellised ei ole läinud otse sotsiks, reformierakondlaseks või sellesse uude populistlikusse "jeesti-dvesti'sse", millel pole ideoloogiat, oma nägu ega tegu? Mida asja on selgrootutel Isamaa(liiduga)?
Kui uus-"parempoolsed" ütlevad, et nad tahavad lahkunud isamaaliidu liikmeid erakonda tagasi, siis nende nähtav tegevus lööb vanade liikmete ja erakonna vahele aina suurema distantsi.
Kes siis on "parempoolsed?
Korra oleks nagu sellenimeline poliitmoodustis Eesti lähiajaloos juba olnud. Lähemalt vaadates leiame kaks eraldi, aga paljus samade tegelastega lugu Eesti parempoolse poliitika kujunemise ajaloost:
1994. aastal murenes peaminister Mart Laari tagatoapoliitikaga rahulolematute tükk Isamaaliidust. Isamaaliit koosnes toona mäletatavasti tegelikult neljast erakonnast: Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteist (ERSP), Vabariiklaste Koonderakonnast (W), Kristlikest Demokraatidest (KrDe) ja vanast Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast (EKRE).
Uus, Isamaaliidust eraldunud, võistlev aga kuidagi samaaegselt ka partneriks olev parempoolne erakond loodi eelkõige Vabariiklaste (W) ning endistest Konservatiivsest Rahvaerakonnast (EKRE) liikmetest ning see kandis alates oktoobrikuust 1994 kuni aprillikuuni 1998 nime Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond (VKRE).
1998. a. jaanuarikuus kiitis VKRE üldkogu heaks ühinemise Eesti Talurahva Erakonnaga (ETRE).
Liitunud erakonna nimega oli mitu kuud segadus. Esialgne nimi pidi olema Eesti Rahvaerakond (R). Siis lepiti justkui kokku nimes Konservatiive Erakond (EKE), aga pikaleveninud nimemuutuse registreerimise tulemusena sai erakondade registris kevade alguses lõpuks kirja Erakond Parempoolsed (P). Sama aasta aprillikuus peeti Tartus, Vanemuise väikeses majas, suur kongress, kus kinnitati uue erakonna esimeheks T.H. Ilves. Esimehe kandidaat oli paljudele üllatuseks, aga kuna toona arvati läänest tulnud inimestest väga palju ja Ilvestki peeti lausa demokraatia- ja poliitikaguruks, siis tema ootamatu kandideerimine (olemata varem kummagi erakonna reanimekirjaski) suhteliselt okay'ks. Ilmselt Laari Isamaaliidu tagatoamängudest kõrvalejäetud ja solvatud tahtsid näidata oma tagatoamängudes osavust ja siis need osavnäpud arvasid, et "jänkipoiss" toob õnne nende õuele – st aitab pidevalt populaarsust kaotava parteikese juhtidel ka 1999 Riigikogu valimistel kuidagiviisi ikka Riigikokku riigi leiva peale saada. Mõned kohad toona vist saadigi. Aga samal ajal käisid juba kulisside taga susser-vusser uued läbirääkimised. Uuel esimehel, mäletatavasti, erakonna jaoks eriti aega ei jätkunud. Härra tegeles sel ajal kuuldavast rohkem oma isiklike intiimasjadega, aga u. poolteist aastat hiljem hakkasid levima kiiresti kuulujutud parempoolsete erakonna liitumisest... sotsiaaldemokraatidega. Elik ...üleöö olid senised parempoolsed valmis hakkama vasakpoolseteks(!). On ju lausa muljetavaldav aadetele kindlaksjäämine...
Nii ka läks – parempoolsete erakond sundlõpetati detsembris 1999. Erakonna dokumendid, koos liikmete isikuandmetega anti SDE kätte, kus ei peetud millekski enne Parempoolsete likvideerumist vanasse parteikontorisse antud isiklikest lahkumisavaldustest(!). Sotsid kandsid tuimalt kogu teise erakonna iskuregistri oma e r a k o n n a s u u r e n d a m i s e k s SDE nimekirja. Mistap' võivad paljud omaaegsed hingega parempoolsed oma nime leida ettevõtlusregistris märgituna samaaegselt mitmesse erakonda, kui nad enda teada ausalt ja ametlikult(!) Parempoolsetest lahkununa, läksid tagasi nt Isamaliitu või mõnda teise erakonda.
Pätitemp! Miks seda asja kohtusse ei antud? – Võiks nüüd mõni puhtsüdamlikult hüüatada, aga paljud omaaegsed parempoolsed said sellest isikuandmetega sahker-mahkerist teada alles palju-palju aastaid hiljem. Me ei kontrolli ju isegi tänapäeval iga jumala päev oma andmeid internetis. 20 aastat tagasi oli selliste andmebaaside värk meile veel täiseti võõras asi. Ja seda kasutati vasaklaste poolt kohe ära.
On vana tõde, et parempoolsed vihastavad siis, kui neile valetatakse; vasaklased aga siis, kui neile tõtt räägitakse. Petmine ja valetamine on kommunistide, sotside, vasakliberaalide ja igasugu muude leftistide olemuses nii sees, et nad ei valeta enam isegi tahtlikult. Vale ongi nende olemus.
Aga läheme pool sammu tagasi ja räägime ResPublicast.
Hiljuti lühendas erakond Isamaa oma nime. Isamaa ja Res Publica Liidust sai lühendatud variant - Erakond Isamaa... Res Publica vaimu aga omaaegsest Isamaaliidust nii lihtne välja ajada ei ole. Sajaüheteistkümne "parempoolse" kohal lehvib see läbitungimatu loorina.
Õigupoolest tuleb siin kõigepealt seletada, et on olnud k a k s(!) Res Publicat. Nn. ÜRP ehk 1989. aasta suvel, laulva revolutsiooni ja vabadusvõitluse lainete harjal ja toonases vaimus loodud Ühendus ResPublica (nimekuju kirjutati toona just sedasi: ResPublica – sõnad kokku ja suured tähed!), mis loodi 34-e parempoolse maailmavaatega noore ajakirjaniku, juristi ning poliitikutest mõttekaaslaste ühendusena. Algselt meenutas ÜRP oma vormilt pigem taasasutatavaid ja ülipopulaarseid tudengikorporatsioone või vabatahtlikku mõttekoda (think-tank'i).
Mõned aastad hiljem, peale Eesti taasiseseisvumist, kui elu läks oma riigi ülesseehitamisel väga kiireks ning toonastel nooremas keskeas väga tegusatel inimestel polnud aega iga päev ÜRP asjadega tegeleda, võeti ühenduse töö jätkamiseks liikmeteks hulk koolipoisse-abituriente-üliõpilasi (nn "poistebänd"). Liikmete arv hakkas ühenduses kiiresti kasvama ning neist moodustusid vabalt tegutsevad klubid Ühendus ResPubliga nime all. ÜRP omandas selles vormis (aga ennekõike tänu tema tuntud asutajaliikmete professionaalsele tegevusele) suure autoriteedi, mistõttu hiljem klubidega liitunud olupoliitikud kasutades ära asjaolu, et Ühendus ResPublica nimi jäeti heausklikult äriregistris ja patendiametis registreerimata, lõid samanimelise erakonna. Elik lihtsalt pätsasid võõra intellektuaalse omandi, kuigi omanikud polnud sellest ise loobunud...
Aastatel 2001-2002 hakkasid ka koolipoistena ÜRP-i võetud tegelased 30-le lähenema. Juba arvati endal olevat küllalt haritust ja elukogemust, et Eesti riigi tüüri järele kätt sirutada. See, mis praegu toimub erakonnas Isamaa, pole midagi muud, kui järellainetused toonastest sündmustest. Ikka ja jälle kerkib sealt esile tegelasi, kes arvava, et nad võivad trikki, mida "poistebänd" tegi Lennarti isikliku "katuse" all ja suurärimeeste (nt. Olari Taal) rahalisel toel, korrata.
Nagu ca 18 aastat tagasi, näeme 111-ne "parempoolse" käekirjas nii 1994 Mart Laari Isamaaliitu lõhestanute kui ka ÜRP "poistebändi", hiljem ka "respubekateks" ning "bezrublikuteks" kutsutud seltskonna tegevuse jooni. Nende "vaim" (või pigem tont) pole kuhugi kadunud.
Paljud vanad ÜRP liikmed mäletavad, et vaevalt liikmestaatuse saanutena alustas "poistebänd" siseintriige. Mõned kuulutasid end libertaarideks ja hakkasid küll Kaitseväe ajateenistuse kaotamist, küll narkootikumide(!) legaliseerimist nõudma. Eesti ehitas alles varemetest riiki üles, kõigest oli puudus, Eestisse veeti tonnide viisi humanitaarabi, aga juba kõlasid "poistebändi" populistlikud loosungid: "Nõuame vähem ja õhemat riiki!" ÜRP-i koosolekutel survestati ühendust kalkuleeritult just siis, kui seeniorid, ehk asutajaliikmed, hõivatuse tõttu vähemusse jäid... (Eestit kaitsma, ajateenistusse sõduriks minna, ei tahetud, aga paarinädalaste reservohvitseride kursuste kaudu parketikindraliks olid valmis paljud respubekad kohe hakkama – see ongi selle "poistebändi" vaim). Kuulsa ja autoriteetse ühenduse nimel hakati poliitilisi avaldusi produtseerima asutajaliikmetest laia karega mööda minnes või neist koguni lihtsalt häälteenamusega üle sõites. ÜRP varasem, asutajaliikmete traditsioon, oli aga konsensus.
Halvem lugu oligi aga selles, et "poistebänd" juhindus vaid omakasust ja oma võimu eesmärkidest.
Arvatavasti said nüüd 111 uus-"parempoolset" Brüsselist, kas Hendrik Hololei (kes on Isamaa uus-"parempoolsete" fraktsiooni liige ja mõjukas Euroopa Komisjoni transpordipeadirektoraadi direktor), või endise peaministri Juhan Partsi või samuti kusagil Eurokomisjonis ringleva Ken-Marti Vaheri kaudu mõjutuse või lausa korralduse Isamaad pahemale pöörata – st erakonna esimees Helir-Valdor Seedrist üle sõita. Võimul olev koalitsioon on vaja enne sügist iga hinna eest lagundada(!!!). Kuna Brüsseli survemasin Ungarist ja Poolast jagu ei saa, siis tahetakse võitu kasvõi väikeses Eestis. Egas muidu liitunud "sortsid" (sotsiaaldemokraadid ja reformierakond) kohe taas usinalt sagima ei oleks hakanud. Masin töötab ilmselt sedasi, et reformi-Kallased kaeblevad Brüsselisse. Brüsselis räägitakse tõsiste nägudega Hololei, Partsi ja Vaheriga. Need omakorda intrigeerivad koduerakonnas. Ja tulemuseks on "sadaüks"...
Tuletame siis sel puhul taas meelde, kuidas poistebänd 2002-2003. aastal vana hea ÜRP-i klubid reetlikult põhja lasi, et vaid mõnede tegelaste võimuambitsioone rahuldada. Kuidas sisuliselt varastatud nime all tehti Res Publica poliitiliseks parteiks ja siis see partei ainult mõne aastaga andetult põhja lasti.
Lõpuks siis saidki mõned "poistebändi" liikmed ministriteks. Parts sai koguni peaministriks. Tegi neli aastat sisuliselt vaid nägusid (nt masuks polnud Eesti üldse valmis!) ja lasi põhja nii oma valitsuse kui ka Res Publica erakonna (viimane oli sisuliselt, aasta enne 2007. a. parlamendivalimisi reitinguta prügikastierakond).
Kõigepealt mindi Reformikate ukse taha mardisantidena kriipima (NB! - esimesena ikka aatekaaslased ja hingesugulased ehk liberalistid!). Kallase Siim sai muidugi asjast kohe aru, et ta võtaks Reformierakonda sel juhul elektoraadita aga see-eest kustumatute võimuambitsioonidega intrigaanide ning lagundajate kamba. Loomulikult polnud ta nii rumal, et seda seltskonda enda juurde sooja tuppa lasta ja saatis nad Mart Laari Isamaaliidu ukse taha. Ja õrna südamega Mõmmik lasigi "mardisandid" Isamaaliidu tuppa. Tulijad rapsiti tolmust ja suuremast mustusest puhtaks ning tehti seejärel Eesti poliitilise ajaloo üks lühinägelikumaid otsuseid. -- Kuigi mitmelt poolt hoiatati "respubekatega" (nagu öeldud: täieliku prügierakonnaga!) võrdse liitumise eest(!). Laar ja tagatuba presenteerisid aga liitumist, kui võrdsete ühinemist. Uue erakonna nimeks sai Isamaa ja Res Publica Liit (IRL). Otsekohe kakkas ka Isamaaliidu valge tärn plakatitel roosatama (täiesti reaalselt!) ning ei läinud paari aastatki, kui "respubekad" hakkasid tekki enda peale kiskuma ja anastasid erakonnas võimu (Laarile tehti hääletusmasinaga "laari" – sama trikk, mida omal ajal kasutas ta enda tagatuba IL siseopositsiooni maha surudes).
Siiski, pikkamööda tundus, et vanad isamaaliitlased saavad ohjad ainult omakasujahtijatest "pubekate" käest tagasi võtta (Parts ja Vaher ülendati "pööningule" – jalust ära, Brüsselisse), sest kõigile oli selge, et nii segaste ambitsioonidega tegelasi erakonda juhtima jätta ei saa, aga haiguskolle oli "respubekate poistebändi" näol Isamaasse juba sisse programmeeritud. Valijate poolehoid on nüüd langemas alla valimiskünnist ja Isamaast on saamas teiste "mudaliiga" erakondade partner. Isamaa(liit) on tänaseks sisuliselt zombi. 111 "parempoolse" respubeka mäss ja katse taas "pildile" murda, näib surija lahkumiskäeviipena. Parasiidid on peremeesorganismi tühjaks õginud.
Nagu me teame: ainult elavad kalad suudavad ujuda vastuvoolu. Surnud lähevad vooluga kaasa. Isamaalik (Isamaaliitlik) parempoolsus on surnud. Sadaüksteist vasakule kalduvat populisti tõestasid seda järjekordselt."
Erik Boltowski tekst.


Vaadeldav ARTIKKEL ERR:
 - pics/2020/08/56864_001_t.jpg

Seeder: Parempoolsete ühendus loodi minu selja taga
Eesti
07.08.2020 02:30

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder.
Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Kui kahe nädala eest ütles Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder, et kaudselt oli tema Parempoolsete ühenduse sünni taga, siis sel neljapäeval rääkis ta Postimehele, et ühendus loodi hoopis tema selja taga. Isamaa esimees neis väljaütlemistes vastuolu ei näe.

Isamaa esimees Seeder ütles 23. juulil ERR-ile Isamaa sees Parempoolsete ühenduse loomist kommenteerides, et tal on selle sünni üle hea meel ja et ta peab ennast kaudselt selle sünni taga olevaks.

"Kaudselt on see minu enda tegevuse tulemus ja mina olen ühenduste sünni taga. Ma olen sellel suvel sõitnud peaaegu kõik meie erakonna piirkonnad läbi ja kutsunud üles inimesi olema aktiivsemad," rääkis Seeder.

Neljapäeval Postimehe otsestuudios esinedes ütles aga Seeder, et Parempoolsed loodi tema selja taga.

"Ja mitte ainult minu selja taga, vaid valdava enamiku erakonna inimeste teadmata. Üksikutele liikmetele on helistatud. Möödunud nädalal Kuku raadios vastas Parempoolsete esindaja Siim Kiisler saatejuhi küsimusele, miks on riigikogu Isamaa fraktsiooni 12 liikmest kirjutanud alla ainult tema ja Mihhail Lotman, et teisi ei kutsutudki. See tekitab väga palju küsimusi, kui enamik erakonna juhtkonnast jäetakse üldse kõrvale. Mina arvan küll, et meil on põhjust küsida Parempoolsete käest, mis on nende tegelikud eesmärgid," rääkis Seeder.

Seeder täpsustas reedel ERR-ile antud kommentaaris, et tema seisukoht ei ole ajas muutunud. Isamaa esimehe sõnul kutsus ta suvel erakonnaliikmeid üles suuremale aktiivsusele ja selle tulemuseks olid erinevate ühenduste loomised.

"Hoopis teine küsimus on see, kuidas neid ühendusi on loodud. Parempoolsete ühenduse loomine on olnud täiesti erinev sellest, kuidas loodi perede ühendus," sõnas Seeder.

111 Isamaa liiget lõid 23. juulil erakonna sees ühenduse Parempoolsed, mis lubab kaitsta parempoolsust ja astuda vastu äärmuslusele. Kahe nädalaga on ühenduse liikmete arv kasvanud 200-ni.

Toimetaja: ERR

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Arvamus
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus