Langenud Vabadusvõitleja Päeva XV aulakonverentsil Tartu Ülikoolis peetud ettekanne Enn Tartolt «Mälestusi Jüri Kukest ja tema perest» Märter-vabadusvõitleja Jüri Kukk sündis Pärnus 1. V 1940. Ta õppis Mõisaküla keskkoolis, kust heideti 1958. aasta algul välja. Siis võeti ta Abja keskkooli, mille ta lõpetas kevadel 1958. Ta õppis 1958-1963 TRÜ-s, lõpetas selle keemiku kvalifikatsiooniga.
Seejärel Jüri Kukk mobiliseeriti okupantide poolt Nõukogude Armeesse (NA), viibis 1963-1965 sõjaväeteenistuses Turkmeenias, algul reamehena, siis nooremseersandina. Seal esitati ta N Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) liikmekandidaadiks, detsembris 1965 võeti Kukk NLKP liikmeks.
Artikkel:
http://isekiri.blogspot.com/20... Jüri abiellus juunis 1967, abikaasaks Silvi (Näro), neil sündis poeg Andreas (* 1. IV 1968) ja tütar Liis (* 15. V 1972 †12. VI 2006)
Juba meie tutvuse alguses küsisin ma Jüri Kukelt, miks ta oli Turkmeenias valmis astuma kompartei liikmekandidaadiks. Ta selgitas, et nii lootis ta paremini kaitsta sundaega teenivaid eesti, läti ja leedu poisse. Ajateenijad langesid terrori ohvriks ja sageli hukkusid. Jüri Kukk oli selle probleemiga hästi kursis ja teadis vähemalt 5 eestlasest ajateenija nime, kes hukkusid 1960. aastatel NA-s.
Tänapäeva Eestis püüavad punaautoriteedid rahvale sisendada, et 1960. aastad olid "kuldsed". Olen juba varem teatanud, et 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel oli eestlastest poliitvange ainuüksi Mordva vangilaagrites umbes 760 meest ja 30 naist.
Aastatel 1989 ja 1991 läbiviidud rahvaküsitluse alusel kogunes 155 eesti ajateenija nime, kes hukkusid NA-s pärast II maailmasõda. Need "kuldsed" kuuekümnendad jätsid meile 26 hukkunu nimed. Näiteid:
1960 Jaan Koopere Valgamaalt,
1962 Edgar Klaas Raplamaalt,
1966 Heinrich Erik Põlvamaalt,
1968 Tõnis Kald Tapalt,
1968 Avo Allikmaa Järvamaalt
jne, jne.
Nii et Jüri Kuke mure oli põhjendatud. Ta oli selle valdkonnaga kursis. Tookord me veel ei teadnud, et mitmete punaohvitseride väitel olevat pärast II maailmasõda hukkunud Eestist pärit ajateenijate arv suuremgi. Kindral Rein Põder väitis, et ei saa NA-s (Punaarmees) hukkunud eesti noormeeste nimesid anda – dokumendid olla hävitatud.
Teatavasti sai Jüri Kukest vabadusvõitleja. Ta lahkus NLKP-st 1978. aastal. Ma küsisin Jürilt lahkumise põhjust. Ta selgitas mulle:
“See punane värk on hullem, kui ta oli arvanud ja et vähemalt temal ei ole parteilasena midagi võimalik parandada.”
Aastal 1979 avaldas Jüri Kukk soovi loobuda NSV Liidu kodakondsusest ja koos perega lahkuda. Aastal 1980 käis ta Moskvas ja andis välisajakirjanikele üle Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikujate protestikirja Nõukogude vägede tegevuse ja viibimise vastu Afganistanis:
“… nõuame kõigi NSVL-i väekontingentide viivitamatut ja tingimusteta Afganistanist väljatõmbumist…”
Teine kiri oli "Avaldus Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele".
Jüri Kukk arreteeriti 13. III 1980, 24. XI 1980 kuulutas ta välja näljastreigi. Eesti NSV Ülemkohtus toimus kohtuistung Mart Nikluse ja Jüri Kuke üle 8. jaanuaril 1981. Seal nägin Jüri Kukke elusana viimast korda.
Nagu teame, mõisteti Mart Niklusele §68 lõige 2 järgi 10+5 aastat, Jüri Kukele aga §194' järgi 2-aastane vabadusekaotus üldrežiimiga laagris. Vastavalt tookord kehtinud seadustele pidi Jüri Kukk karistust kandma ENSV laagris koos kriminaalvangidega. Aga Jüri Kukk saadeti tapiga Venemaale: 26. veebruaril 1981 Tallinnnast Leningradi, siis Murmanskisse, seejärel Vologdasse. Korduvalt oleme rõhutanud, et niimoodi mõttetusse tappi saatmine oli Stalini-järgse ajastu vangide terroriseerimise üks võtteid. Jüri Kuke puhul otsustas tappisaatmise kompartei kõrgem juhtkond ENSV-s.
Jüri Kukk suri 27. III 1981 Vologda kinnipidamiskohtade keskhaiglas.
Aastal 1981 hukkusid ajateenijatest NA-s:
Arvo Hollas Tallinnast,
Arne Keerup Keilast,
Agu Aruoja Tabasalust,
Hans Kagovere Paidest,
Steve Musting (?),
Mehis Domberg Saaremaalt Valjalast,
Rainer Skippar Ida-Virumaalt,
Helgo Veersalu, maetud Korvi kalmistule,
Jaan Eelma Hiiumaalt.
Rahu nende põrmudele.
Kahekümne seitsmenda märtsi õhtul 1981. aastal sai Jüri Kuke abikaasa Silvi Kukk Vologdast telegrammi, milles asutuse OE-256/10 ülem [Boris] Kogan teatas Jüri Kuke surmast ja 30. märtsil Vologdas toimuvast matusest.
Olin just Kuke pere juures Aardla tänavas. Korraldasime kiiresti sõidu Vologdasse. Koos Silvi Kukega sõitsid Vologdasse Enn Tarto, Lagle Parek, Arvo Pesti ja Rünno Vissak Tartust ning Eve Pärnaste Tallinnast. Jüri Kuke põrmu kodumaale tuua ei võimaldatud.
Selgituseks toodi, et 26. märtsil umbes kl 17 toodi Jüri Kukk Vologda eeluurimisvangla etapiosakonnast Vologda oblasti paranduslike töö asutuste keskhaiglasse. Samal ööl kl 2:20 Jüri Kukk suri. Surma põhjus: mao laienemine, sellest tingitud südamepuudulikkus ja kopsuturse.
Kõigi leinajate nimel õnnistasin hauda, pidasin kõne, milles avaldasin lootust, et Jüri Kuke maised jäänused saavad kord siiski kodumaa mulda. Jüri Kuke säilmed jõudsid Eestisse 19. XI 1989, 25. novembril maeti need Kursi kalmistule.
Olen ise Kuke mälestussamba vajadusest rääkinud ja nüüd on mulle teatatud erinevate inimeste poolt, et Memento võiks püstitada Jüri Kukele mälestussamba Tartus. Tartu Memento on ideega päri. Vajame toetajaid!
