Ei ole palju neid, kellele oleks antud elada ligi sajandi jagu aastaid. Veelgi vähem on neid, kes selle sajandi elavad vaimult tugevatena. Üks neist oli Rein Randveer, kes oli sündinud 1911. aastal, seega ammu enne Vabadussõda, ja kes lahkus meie seast 98-aastaselt. Vabadussõja vaimu ja väge kandis Rein endas kogu elu.
Langenud pärast lahinguid Narva ruumis NKVD küüsi, tegi ta lähemat tutvust Pagari tänava ja Patareiga ning elas üle vangipõlve- ja asumisaastad Siberis. Taastatud iseseisvus andis Reinule ja tema mõttekaaslastele aga uue hingamise. Asuti päästma ajaloolist Viimsi mõisa, kindral Laidoneri kunagist kodu, mis oli pikki aastaid olnud Nõukogude laevastiku luurekeskus. Rein Randveer oli ka üks neist, kes rajas Kindral Johan Laidoneri Seltsi ja Kindral Laidoneri Muuseumi, millest on tänaseks saanud Eesti Sõjamuuseum. Kindrali ajalooline kodu ja tema mälestus on taas väärikalt hoitud.
Koguteoses kohtume ka Rein Randveere saatusekaaslaste Taavet Poska, Oskar Surva, Ants Ernesaksa, Ants Jõe ja teistega, kes teadsid, et elujõulisse rahvasse oli istutatud iseolemise vägi. Nemad uskusid Eestisse.
400-leheküljelises teoses on avaldatud üle kahesaja foto ja dokumendi.
Raamatu lõpus on Kindral Laidoneri Seltsi esimehe Trivimi Velliste pikem järelsõna, milles käsitletakse ühe eesti mehe eluteed Eesti ajaloo mudelina 20. sajandil.
Anne Velliste
Koostaja ja toimetaja
