Iseseisev ülikool Sault Ste. Marie’s

Eestlased Kanadas | 24 Oct 2008 | EWR

Vilistlasena sain kutse Algoma Ülikooli iseseisvaks saamise pidustustele 4. septembril 2008.

Rõõmsalt läksime abikaasaga terve päeva kestvale kavale kaasa elama. Minule oli see eriti tähtis päev, sest mina olin üks esimestest õpilastest ja ainuke eestlane, kes alustas õpinguid vastselt asutatud ülikoolis 1967. aasta sügisel.

Algoma Ülikool kasvas ja õpilaste arv suurenes iga aastaga, aga ta oli ikkagi ühenduses Sudbury’s asuva Laurentian Ülikooliga. 41 aastat oli Algoma Ülikool taotlenud iseseisvust ja nüüd oli see päev käes.

Kuna Algoma Ülikool asub Anishinabe suguharu maa peal ja isegi ülikooli peahoone on endise pärismaalaste internaatkooli Shingwauki hoone, siis on ka neil ülikoolis olemas keele ja kultuuri osakond, koos kena väiksema hoonega peahoone kõrval.

Pidustuste kava algaski kell 10 hommikul, tuliuues puust ehituses, mis oli kujult ümmarguse telgi moodi, tipus lahtine auk suitsu jaoks. Keset seda hoonet põles lõke ja inimesed istusid pinkidel, sõõrikujuliselt ümber tule.

Ma olen alati olnud huvitatud pärisrahva ajaloost ja nende kultuurist. Nii läksimegi sellele üritusele ainukeste eestlaste ja ka valgenahalistena. Teisi valgeid peale reporterite ja pildistajate polnud. Hiljem tulid ka ülikooli president ja kohalikud poliitikud tere ütlema.

Istusime rahulikult pärismaalaste keskel pingil ja jälgisime tseremooniat. Tule ääres põlvitas üks vanem mees, kes pidi olema suguharu vaimne juht. Peale põlvitamist tõusis ta püsti ja tervitas kõiki koosolijaid, kes olid tulnud püha tule juurde harmoonilises kooskõlas looduse ja üksteisega.

Sellele järgnes kolme naise laul trummide saatel.

Peale laulu tuli juhi abiline, kes jagas kõigile kotist tubakat. Kui kõigil oli näputäis tubakat käes, mindi ringis ümber tule juhi jalge ees oleva kausi juurde, kuhu igaüks pani oma tubaka ja läks oma kohale tagasi.

Juht võttis siis kausist tubakat ja toppis oma pikavarrelise piibu täis. Abiline süütas piibu pühast tulest võetud tulega põlema.

Nüüd palus juht kõiki tõusta ja pöörata näod lääne poole. Ta palus Maailma Loojat hoolitseda kõige elava eest lääne pool maakera. Siis kordas ta sama lõuna-, ida- ja põhjaosade suhtes.

Kui terve maakera eest oli palutud, tänas juht ka ilusa ülikooli eest, kus saavad haridust veel paljud sugupõlved noori, kellel on tahtmist tarkuse järele.

Sellele järgnes jälle naiste laul trummide saatel.

Viimaks andis juht enda kõrval olevale inimesele kotkasule ja palus tal rääkida, mis ta sel momendil südames tundis. Kui see inimene lõpetas oma loo, andis ta sule edasi naabrile jne.

Kui minu kord tuli, siis rääkisin oma kodumaa kaotamisest 64 aastat tagasi, põgenemisest surmahirmus üle mere ja kodutuna rändamist ühelt maalt teise, kuni jäime siia pidama. Siin rajasime uuesti oma kodu ja kasvatasime üles oma lapsed, aga südames olime ikka võõrad võõral maal.

Me kodumaa, Eesti, sai küll viimaks vabaks, aga meie jäime liiga vanaks, et uuesti otsast peale hakata. Tänasel päeval aga tundsin end selle ühendava tule ümber osana neist inimestest, kes usuvad inimeste ja looduse harmoonilisse eksisteerimisse ja mul oli soe kodu tunne.

Mu abikaasa oli järgmine kõneleja. Tema avaldas uhkust minu üle, et siia linna sattunud Eesti pagulaste hulgast oli tema naine see, kes lõpetas ainukesena selle ülikooli töö ja perekonna kõrvalt, oma küpses eas.

Peale tseremoonia lõppu tulid pärismaalastest naised mu ümber ja tänasid mind, et olin jaganud oma elukogemusi ja tundeid nendega.

Võtsime osa ka üldisest tseremooniast, mis algas kell 1 p.l. Lava oli üles pandud ülikooli ette muruplatsile ja palju toole oli ridadesse seatud. Rahvast kogunes palju. Kõigile jagati T-särke ülikooli nimega ja anti karbike võtmega, mis pidi avama sümboolse 19. Ontario Iseseisva Algoma Ülikooli ukse.

Laval olid kõik tähtsamad tegelased, kes pidasid kõnesid. Nende hulgas muidugi ülikooli president dr. Celia Ross, linnapea, Ontario peaminister, kohalik parlamendiliige, kohalik pärismaalaste pealik jne.

Kõnede vahel esitati muusikat ja rahva meeleolu oli tipus. See oli ju tervele linnale suur pidupäev.

Kui veel pärismaalaste pealik teatas oma kõnes, et 20. Ontario iseseisva ülikooli nimeks peab saama Iseseisev Shingwauki Ülikool, rahvas plaksutas ja hõiskas.

Peale viimast kõnet hakkas vihma tibama. Rahvas trügis läbi sümboolse ukse ülikoolihoone poole.

Meie tulime otse koju, sest meiesugustele oli see pikk ja väsitav päev, aga südames oli hea tunne.