EESTI VABARIIGI 90. aastal on sobilik meenutada, mis juhtus kümme aastat tagasi.

Detsembris 1997 lasi Eesti sõjameeste Sakala ühing Viljandi kultuurimaja lava kohalt eemaldada sirbi ja vasara. Enne olid mõned inimesed kogunud allkirju, paludes see sümbol muinsuskaitse alla võtta. Ka tookord poeti niinimetatud kunsti taha: allkirju koguti peamiselt Ugalas ja kultuurikolledžis, eestvedajateks vanad punased, kellele märk hingelähedane.

Analoogne allkirjade kogumise kampaania käib peagi Tallinna Vabaduse väljaku äärde püstitatava vabadusristi vastu. Seegi kord pole ettevõtmisel kunstiga mingit pistmist. Jutt sellest, et komisjon eiras võistlustingimuste tänapäevase vormikeele nõuet, on vaid kunstnikkonna lihtsameelsema osa lollitamine.

Tegelikult soovib seltskond, kes allkirjakampaania käivitas, et vabadussammast Eesti pealinna kunagi ei püstitataks. Nimekiri, mis poolenisti koosneb mitte-eesti päritolu nimedest, teenib oma ainsat eesmärki: naeruvääristada meie omariiklust ja Vabadussõja võitu.

VABADUSRISTI vastased nõuavad tänapäevast vormikeelt ja pole raske arvata, milline see olla võiks. Elame ju ajastul, mil riigilipuga võib karistamatult teha asju, mida mina ei suuda eesti keeles sõnastadagi.

Küll aga said sellega hakkama tublid Sakala sõjamehed juba kümme aastat tagasi, kui nad nimetasid riigiprokuröri kohusetäitjale saadetud avalikus kirjas peldikukultuuriks ja pornograafiaks lipurüvetamist, mille eest niinimetatud kunstnik Raul Meel sai preemiaks 100 000 krooni.

Tookord oli 100 000 krooni palju suurem summa kui praegu ja kultuuriminister oli Jaak Allik — mees, kes kommunistliku partei Viljandi rajoonikomitee sekretärina lasi endale ehitada parteimaja Vabadussõjas langenute mälestussamba asemele. Tema isa oli üritanud Eesti riiki kukutada 1924. aastal, ema läks aga ajalukku sellega, et trampis 1940. aastal Eesti lipul ja karjus, et on seda alati vihanud.

Praegu, mil kogu läänemaailm peab Venemaa presidendivalimisi farsiks, jagab Allik «Eesti Päevalehe» veergudel Eesti juhtidele õpetussõnu, millal ja kuidas oleks parem idanaabri ees pugeda.

Ta õigustab Venemaad, kellel võib Eesti suhtes jälle pretensioone tekkida. Tema sõnul on Eestil Venemaa osas vale rolliootus, sest näitleja, kes jätab Othellot mängides oma hea südame tõttu Desdemona kägistamata, kõrvaldatakse mängust.

SEDA, ET ALLIK teatripoliitika ja poliitilise teatri vahel valida ei täi, kuid mõlemat korraga juhatada ei suuda, on ta juba mitu korda tõestanud. Seekordne võrdlus on Allikul eriti ebaõnnestunud, sest erinevalt temast pole Eesti iseseisvus teistele mäng. Ning seda, mis saaks teatris näitlejast, kes Desdemona laval päriselt kägistaks, ei pea selgitama, isegi demagoogiaklassiku lõbustamiseks mitte.

Kümme aastat tagasi määratles kaitseministeerum vabadusvõitleja staatuse, andes välja vabadusvõitleja mälestusmedalid ja teeneteristid. 1998. aasta suvel panid Sakala sõjamehed Viljandis kunagise Kaitseliidu maleva (praeguse muusikakooli) maja seinale mälestustahvli kolonel Alfons Rebasele.

Samal suvel avati Vana-Vaivara kalmistul mälestusmüür, Tallinnas korraldati vabadusvõitlejate liidu kokkutulek, kuid paraadi kardeti ja välditi. See oli kinnine üritus, mille osavõtjad suruti kirikusse, ja Tallinna rahvas ei saanud sellest osa.

«Elavate kohustus on meenutada. Ükski normaalne inimene ei unista olla sõjaohver või sõjasangar, vaid ta tahab elada rahulikult oma perekonna keskel, mis on esimene inimõigus,» ütles sõjameeste Sakala ühingu esimees Harald Mäepalu kümme aastat tagasi Eesti Vabariigi 80. aastapäeva kõnes Viljandi kohtumaja trepil.

Tookord olid sõjameeste ühingu read palju tihedamad, ent nagu oli kirjas Viljandi vabadussambal, tõusevad eesti vabadusvõitlejad ka hauast, kui vaja.

ALFONS REBANE sai esimest korda haavata alles selles sõjas, mis käis siis, kui ta elas juba Inglimaal. Seda sõda organiseeris Nõukogude Liidu luure. Tänavu suvel möödub Alfons Rebase sünnist sada aastat, kuid rindejoon praeguses Kodu-Eestis on sama hägune kui sõjajärgsel Inglismaal.

Aasta-aastalt on lahkunud vanad vabadusvõitlejad, viies pöördumatult endaga kaasa nii ajalugu kui niisuguseid euroopalikke väärtusi nagu ausus ja vaprus. Praegused noored, olles üles kasvanud vabas Eestis, ei oska karta, et nad võiksid selle vabaduse kunagi kaotada. Karta polegi vaja, kuid seda, et meie seas, meie kõrval, leidub inimesi, kes sisimas vihkavad Eesti riiki, ei tohi me unustada.

Neid, kes Eesti vabaduse eest võitlesid, pole meie hulgas enam palju ja kauaks, kuid seda enam vajavad tulevased põlved selle võitluse nähtavat jäädvustamist. Loomulikult tähistab Vabadussõja võidusammas meile sisuliselt ka Teise Vabadussõja (1941—1944) sõdurite mehemeelt ja truudust isamaale. Eesti rahvas püstitab selle samba. Hoolimata kõigest.

Märkmed: