Siin nad saadavad mööda oma vanadusaastaid — sõjaeelse Eesti Vabariigi viimased lapsed, praegused eakad mehed ja naised.
Veerandsada aastat tagasi ehitatud Ehatare on nende kodu. See on Pätsi-aegne inimpõlv, nagu teid kodumaal nimetatakse Eesti esimese presidendi järgi. Sündinud Eesti Vabadussõja eel- või järelaastail või koguni lahingute ajal, nagu see juhtus käesolevate ridade kirjutajaga, on Ehatare elanikel rohkem põhjust tunda uhkust oma riigi üle kui paljudel teistel eestlastel. Nemad olid ka viimased, kes said vähemalt vundamendi oma emakeelsele haridusele vabal kodumaal, enne kui see langes okupatsioonide ohvriks.
Ehatare isesisvuspäevast kujunes õieti iseseisvusnädal, kui siia juurde arvata ka teised sel ajal toimunud üritused, mh emakeele päeva puhul Ehatares toimunud kohtumine Eesti keeleteadlastega. Nad olid üllatunud, et siinne vanem põlvkond on hästi informeeritud keeleuuendustest ja sammub ajaga kaasas.
Pühapäeva, 24. veebruari hommikul koguneti õue lipuvarda juurde, et päikesepaistes Eesti Vabariigi hümni lauldes heisata sini-must-valge lipp. Lipuheiskamisel viibinud ehatarelaste hea sõber Marta Kivik luges katkendi president Ilvese aastapäevakõnest. Toronto Ülikooli aulas peetud aktusele ja sellele järgnenud koosviibimisele Toronto Eesti Majas oli korraldatud bussitransport.
Ehatare söögisaalis toimus vabariigi aastapäeva aktus juba varem – kolmapäeval, 20. veebruaril. Istuti pidulikult kaetud laudades. Tõusti Eesti ja Kanada riigilippude sissetoomiseks. Lippuriteks olid teenistuja Ester Mandra ja elanik Oldi Põder. Järgnes Kanada hümn.
Ehatare naiskoor Ehatähed laulis tegevusdirektori Rosemarie Lindau juhatusel ja Asta Ballstadti klaverisaatel kolm laulu: „Eesti lipp“ (M. Lipp/ E. Võrk), „Püha, põline ja üllas (J. Aavik) ja „Veel kaitse, kange Kalev“ (M. Härma).
Langenud kangelaste mälestuseks kõneles õp. Kalle Kadakas ja pidas ka aktusekõne. Õp. Kadakas rõhutas vanema põlvkonna panust eesti keele ja meele hoidmisel võõrsil; tõstis esile meie arvukaid majanduslikke saavutusi Kanadas ning soovis kõigile õnnistatud aastapäeva ja edu Eesti Vabariigile.
Eerik Purje luulet esitas Evi Dulder. Ühislauluna lauldi „Hoia, Jumal, Eestit“.
Rosemarie Lindau laulis seejärel Asta Ballstadti klaverisaatega K. Hundi laulu „Üksteist peab hoidma“ ja „Mu südame kodukolle“ (Evita’st). Ühiselt lauldi veel „Mu isamaa armas“.
Tunniajaline hästi läbiviidud aktus Rosemarie Lindau juhendamisel lõppes Eesti hümniga. Nimetati ka, et aktusel viibis praegu Ehatares elav endine EV aupeakonsul Kanadas Ilmar Heinsoo.
Serveeriti sünnipäevakringlit, kohvi ning soovijaile veini.
