3. aug. 2020 Ivan Makarov
Kulinaarne kompositsioon konnaga. Foto: Wikimedia
https://objektiiv.ee/ivan-maka...
Objektiiv - kommentaar: Ettekujutus eestlastest kui natsilembesest ja piiratud vaateväljaga kurjast kannibalistlikust kogukonnast on meedia viimaste aastate pingutuste vili. Pidevalt rünnates ja alandades Eesti kultuuri ja rahvast, on suur osa peavoolumeediast täiesti mõtestatult võtnud sihikule eestlaste eneseväärikuse ja kokkukuuluvustunde, kirjutab Objektiivi kolumnist Ivan Makarov.
Kas sa sõid ka inimliha? Tuli ette. Mitu korda? Ei mäletagi täpselt. Sõin ka valgeid. Väga maitsvad, kuid mitte siis, kui nad on haiged.“ – Jack London, „Hirmsad Saalomoni saared“
Põhimõte „pole halba ilma heata“ ei käi kindlasti koroonaviiruse kohta, sest mitte midagi head pandeemiaga ei kaasne. Aga näiteks Ulla Ilissoni hiigelpalk, mis riivas paljude kadekopside õiglustunnet, on teinud ühiskonnale ka head, sest feministide usin töö ühiskonna lõhestamisel sel ettekäändel, et meil kuidagimoodi alavääristatakse ja alamakstakse naisi, läks selle vahejuhtumi puhul vett vedama.
Kõigepealt võrdluse tõttu meie meheliku peaministriga, kellest uus noortejuht hakkab saama rohkem raha. Ja mis sama oluline – Ilissoni ulmelise palga määras minister Mailis Reps isiklikult. Ehk samuti naine, lisaks veel ka väliselt sarnane ja sama immuunne ühiskondliku arvamuse suhtes. Ja mis peamine – ilma igasuguse valehäbita. Üks naine küsib nii palju, kui tahab, ja teine annab nii palju, kui küsiti.
Meesšovinisti Lauri Leesi lüüasaamine näitab, et meie naised on isegi rohkem kui võrdsed, arvaku legendaarne õpetlane mida tahab. Ilissoni ja Repsi poolt on ju uus edukate meeste põlvkond: haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Mart Laidmets selgitas Delfile, et kõik on suhteline – kui võtta palgad riigiettevõtetes, siis seal võivad need küündida 20 000 euro kanti, aga Ilissoni töötasu on märgatavalt väiksem. See on nüüd küll tilk tõrva meepotis, sest isegi meeskantsler sisuliselt vihjas, et Ulla Ilissonile tehti liiga ja see tubli naine on kõvasti alamakstud. Loodetavasti ei haara naisvõrdõiguslased sellest avaldusest kinni.
Geniaalse kantsleri loogikaga võib jõuda üsnagi kaugele – kogunisti Iisraeli, kus näiteks 2018. aastal said riiklikes meditsiiniasutuses töötavad insenerid kuupalka 109 093 seeklit, mis on praeguse kursi järgi umbes 27 000 eurot inimese kohta. Sealsamas riigisektoris oli 1582 arsti keskmiseks kuupalgaks 102 321 eurot ehk üle 25 000 euro kuus nina peale. Ilissoni vastmääratud palk on sellest tõepoolest „märgatavalt väiksem“ ja tuleks oluliselt tõsta, et ta näiteks Iisraeli tööle ei läheks. Mis saaks siis meie enda Eesti noortest? Sellele ei tahaks mõeldagi. Ja kui keegi küsib, kas tasub Ilissoni olukorda võrrelda inseneride ja meedikute omaga, siis vastus on lihtne – miks mitte, kui pangatöötajast saab üleöö pioneerijuht.
Tegemist on meie haridusministri järjekordse strateegiliselt tähtsa otsusega: ajal kui oodatakse esimesest koroonalainest ja eriolukorrast tingitud ränka majanduslangust, paljud peretoitjad on jäänud tööta ning riik võtab hiigellaenu, antakse Ilissoni muljetavaldava palgaga märku, et karta pole midagi – töötasud ju aina tõusevad.
Nimetaksin ka sotsiaalministri Tanel Kiige tegevust sama riigimehelikuks, kui ei kardaks sealjuures kedagi soopõhiselt riivata. Jah, kui jätkatakse maksumaksjate raha jagamist seksimiseelistuste alusel, võib see tähendada ainult üht: et meie invaliidid ja haiged lapsed on niivõrd heldelt toetatud, et ei suuda enam nii palju toetusi vastu võtta ning meie ülemakstud meditsiin on nüüd kõigile kättesaadav.
Hädalised ei peagi ootama tunde EMO osakondades, perearstid tormavad kohe esimese märguande peale kodudesse, nagu doktor Martin, arstikohver ühes käes ja lilleke teises, hambaravi on kõigile taskukohane, eestlased purevad oma valgendatud (sorry!) kihvadega kookospähkleid ja Eestis ei ole enam ühtegi ravikindlustuseta inimest.
Aga tulles tagasi soolise võrdõiguslikkuse teema juurde tuleb tõdeda, et naiste võim on Eestis täiesti tajutav – sedavõrd, et mehed hakkavad juba häirekella lööma. Naispresidendi kirglikud esinemised EKRE meeste, Pearu Murakase ja Marti Kuusiku teemal on üldteada, ja tema poolt mõttekaaslaste edutamine on täiesti arusaadav, mida on ka märgatud, sest Olev Mengel saatis allakirjutanule kirja: „Eestlasena olen ma ülimalt solvunud, et Euroopa inimõiguste doktori kraadiga kohtunik tembeldas minu kui eestlase inimliha sööjaks, öeldes “eestlase lemmiktoit on teine eestlane”, pidades seda ilmselgelt nii kaljukindlaks kannibalismiks, et lisas “ja nii nad üksteist ära hävitavad” (Plekktrumm, Kajalood).
Ja sellise vihakõneleja kutsus Kersti Kaljulaid vabariigi aastapäeva vastuvõtule ning sellise eestluse vihkaja määras Eesti Vabariigi kohtunikuks. Olen eestlane, lävin eestlaste, venelaste, muulastega, mul ei tule mõttessegi mingit rahvust halvustada. Aga Julia Laffranque ei tohiks küll eestlaste üle kohut mõista. Kahjuks ei ole mul materiaalseid vahendeid, et sellised eestlast Euroopa halvimaks rahvuseks nimetajad inimõiguste kohtusse kaevata.
Härra Mengeli tunded on venelaselegi arusaadavad, sest kui kohtunik ei varjagi oma põlgust teatud rahvaste vastu, siis mingil hetkel hakataksegi mõistma kohut mitte inimese ja tema tegude, vaid tema rahvusliku kuuluvuse üle. Või käsitletatakse seda raskendava asjaoluna.
Ega Laffranque ei mõelnudki midagi uut välja: eestlaste küüditamist õigustavad putistalinistid väidavadki kogu aeg, et eestlased ise kaebasid eestlastest naabrite peale, et saata nad seina äärde või Siberisse. Kui riigipea peab selliseid vaateid ja avaldusi toetamist ja edutamist väärt, siis anaeroobne protsess on käivitunud kalapeast.
Eestlased on teadagi salliv ja kannatlik, isegi vagur rahvas, seepärast kiiret lahendust siin ei paista. Kuni me laseme ennast tüssata telefonipetturitel ja „selgeltnägijatel“, usaldame vaktsiinide asemel soodat ja maksame kinni meid laimavaid ja alandavaid meediaväljaandeid, on estofoobidest poliitikute tagasivalimine paratamatu.
Nad võivad jätkata igasuguseid vempe, määrata endale ükskõik kui suuri hüvesid ja palganumbreid, vilistada valijate arvamusele ja anda eestlaste koduvõtmeid kellele iganes, jääda vahele purjus peaga roolis ja miljonite eurode kõrvalekantimisega, jäädes sealjuures pumba juurde. Alati leidub mõni konnasilmade ekspert, kes väljastab arstitõendi, ja ka kohtunik, kes väljastab selle alusel sulile prillikivi sertifikaadi, ning mõni prokurör juhib kohtuvankri kraavi ja piilub sealt pikksilmaga rahvusooperi poole. Sest igasugune vastuväitmine ja õigluse tagaajamine on ju sallimatus.
Kui te arvate, et soomuutmise operatsioonile eraldatud raha tuleks anda hoopis vähihaige lapse raviks, siis olete te homofoobist satanist. Kui te ikka veel usute apostel Pauluse – zen-budist Mujū – proletariaadi pealiku Lenini naiivseid sõnu „kes ei tööta, see ei söö“, siis olete te kaasaegse Euroopa kontekstis rassist.
Aga see, kes siiralt usub, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane, võib näiteks minna prantslasele mehele. Et ühelt poolt ei tekiks palvetajaritsika efekti ohtu ehk eestlasest mehe ärasöömist (paaritamishooajal võivad isased isendid moodustada umbes 60 % emase toidust) ja naine ei jääks leseks. Teiselt poolt aga on prantslase lemmiktoit väidetavasti konn, nii et mitte-eestlasest mees ei jää samuti oma söömisharjumuste tõttu leseks. On isegi võimalik, et pannilt õnnega pääsenud konn pistab palvetajaritsika nahka, mis oleks kõigile parem, kuna vabanenud mees võib konna suudelda, umbes nagu vendade Grimmide muinasjutus, ja amfiib muutub kauniks printsiks. Kui kõik see toimuks Eestis, jääksid noored kokku, olles kooseluseaduse raames õnnelikud ja saades ka sotsiaalministeeriumilt püherdamistoetuse.
Ettekujutus Eesti rahvast kui natsilembesest piiratud vaateväljaga kurjast kannibalistlikust kogukonnast on meedia viimaste aastate pingutuste vili. Pidevalt rünnates ja alandades Eesti kultuuri ja rahvast, on suur osa peavoolumeediast täiesti mõtestatult võtnud sihikule eestlaste eneseväärikuse ja kokkukuuluvustunde. Sellega, et iga võõras ja tumedam on auväärsem ja kallim, kui vastikud „tädi Maali“ ja „onu Heino“, et iga Pariisis inimesi tappev terrorist on rohkem eurooplane, kui eestlased, et me oleme kõigi ees süüdi ja kõigile võlgu, et iga füüsiliselt täiesti terve, kuid imelik väärib riigi abiraha rohkem, kui haige laps, peame me vastuvaidlematult nõustuma.
Mittenõustujad kuulutatakse nende enda kodus heidikuteks. Rahvast lõhestatakse vaseliiniga libestatud kiilu ja roosa paelaga kummist kuvalda abil. Mõned inimesed on juba nõus lömitama, kasvab apaatia ja käegalöömise tuju, langeb sündivus. Võõras eluviis, võõrad väärtused, võõras sund – kõik see sotsrenessanss tuleb tagasi nende juurde, kes pole ajaloost mõhkugi õppinud. Või õpib Tallinna või Tartu ülikoolis.
Seal aga, kus rahvas hoiab omi ja hoiab kokku, jääb ta ka ellu. Kas te teate, et Inguššias, mis on korduvalt elanud üle röövvallutajate poolset rõhumist, kust Stalini ajal küüditati sadu tuhandeid ingušše ja mis on praegugi Venemaa osa, sünnib lapsi 4 kuni 5 korda rohkem, kui sureb samal ajavahemikul elanikke? Näiteks sündis 2015. aastal 8815 last ja suri 1695 elanikku. Kas te teate, et venekeelse Wikipedia andmetel moodustavad 93,5% Inguššia elanikkonnast põliselanikud ehk ingušid (ingliskeelses Wikipedias 94,1% ja eestikeelses 77,3%)? Teisel kohal on 4,6%-ga tšetšeenid, ja deržaavat valitsevad venelased moodustavad kõigest 0,8%, mis on kõige väiksem vene elanikkonna osakaal Venemaa regioonides?
Ja selle saavutamiseks pole vaja kedagi vaenata – piisab sellest, et hoitakse omi ja ei lömitata võõraste ees. Vaevalt et ingušid on lugenud Rudolf Rimmeli „Viimset kujundit“, seda enam, et isegi Eesti enda vaba meedia ei julgenud seda avaldada: „Kui peab valima poliitika ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima enda ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima mitme rahva vahel, tuleb valida oma rahvas. Sügavaim ja ilusaim tõde, mille sain kasuemalt, kõlab lühidalt nii: inimene peab elama ja surema oma rahva keskel.“ Oma ahtakese autonoomia eest seisnud ingušid ajasid 27. märtsil 2019 oma pealinnast minema teistest regioonidest toodud ja neid rünnanud relvastatud Rosgvardija üksused.
Jah, neid on vaid veidi üle poole miljoni, nende tavad ei ole kõige euroopalikumad, nende omavalitsus pole e-autonoomia, nad ei ela kõige rikkamalt, ei ole sallivuse poolt esireas ja ei saa olla Eestile eeskujuks. Aga mida me võiksime nendelt õppida – see on eneseväärikus ja armastus oma maa ja rahva vastu. Ja ka seda, et sealkandis ei ole võimalik päevast päeva aastaid solvata seda uhket rahvast meedias. See on täiesti välistatud, sest lõppeks halvasti.
Seal ei saa ajakirjanik, aktivist või poliitik solvata oma rahvast ja siis minna selle rahva sekka tänavale või kontserdile, nagu meil Eestis. Sest seda rahvast ei õnnestunud ei lõhestada ega põlvitama sundida. Seepärast üritavadki keskvõimud ajada ingušše tülli oma naabritest saatusekaaslaste ehk tšetšeenidega. Ja pangem tähele – Venemaal võideldakse inguššide rahvusluse ilmingutega umbes samal moel, nagu lääneski: selle kuu keskpaiku toimus Groznõis kohtuistung, kus inguši kirjaniku Idris Abadijevi 2001 aastal ilmunud raamat „Ezdel – maise ja igavese elu valem“ oli tunnistatud „ekstremistlikuks materjaliks“. Raamatu peale kaebas üks Instagrami kasutaja ja kohus tunnistas teose natsionalistlikuks ning tšetšeene ja teisi rahvaid alavääristavaks.
Aga mägilasest kirjanik astugu klubisse: tema maailmakuulus kolleeg Joanne Rowling saab praegu tsiviliseeritud lääne maailmas tunduvalt väiksema „üleastumise“ eest veelgi karmimalt taga kiusatud. Ja temaga koos ka 150 kirjaniku, teadlase ja ühiskonnategelase kirjale oma allkirja andnud Garri Kasparov.
Nad kõik astusid ajakirjas Harper’s Magazine avaldatud pöördumises rassismivastase võitluse sildi all teostatava avaliku laimamise, ostrakismi, diskussioonide vabaduse lämmatamise ja teisitimõtlejatele korraldatud ajujahi vastu. Mõelgem vaid: „tagurlikud ja sallimatud“ Rowling ja Kasparov…
Kas juba ka Eestis?
