Urmas Alender. Foto: Ivan Makarov
Loomata ja laulmata imelistele ballaadidele mõtlemisest valusam on tõdemus, et tänases Eestis poleks Urmas Alendril muusikuna olnud tema väärilist kohta, kuna ta oli eesti rahvuslane. Ja eesti rahvuslus on näiteks Marju Lauristini arvates asi, mida tuleks häbeneda, kirjutab Ivan Makarov, meenutades muusikut ja heliloojat, kes 22. novembril oleks saanud 67-aastaseks.
„Hingesalud ja vetepeeglid, vikerkaared ja uduloorid, heledapäised lapsed ja hallipäised taadid – see on helge paik, see on meie Eesti…“ – ballaad Ruja venekeelselt plaadilt.
Eile, 22. novembril, oleks Urmas Alender saanud 67-aastaseks. Meie muusikalegend oleks ka täna olnud veel piisavalt noor, ja kui mõtled sellele, missuguseid võimalusi oma ideede ja inspiratsiooni jäädvustamiseks helis oleks talle pakkunud kaasaegne tehnoloogia, siis tuleb klomp kurku.
On veel meeles stuudioaegade defitsiit, kui tuli oodata kuid ja salvestada ka illegaalselt, tihtipeale öösiti. On meeles fonogrammi kokku mängimine laialt kaheksarealiselt lindilt tavalisele kaherealisele lindile, ja sealt siis tagasi, suure kaheksa kanaliga stuudiomagnetofoni laia lindi kahele reale, tänu millele sai veel kuus täiendavat rida vabaks ja sinna võis salvestada põhivokaali, taustalaulu ja täiendavaid pillipartiisid, repliike ja efekte.
Kui läksin sellisel moel tehtud Ruja venekeelsete lauludega nõukogude rocki unelmatemaale – Moskvas asunud plaadifirma Meloodia peakorterisse – siis avastati seal mõnes laulus lindi topeltsahin ja tavalisest tugevam foon, õigesti tuvastati, et tegemist on kordusümbervõttega, ja saadeti originaalide järele, mis ju samuti sahisesid rohkem, kui vaja, kuid lood ise olid niivõrd head, et lõpuks otsustati siiski vaadata sellele parameetrile läbi sõrmede, tehes sellegipoolest lugude toojale häbi-häbi…
Mis aga on loomata ja laulmata imelistele ballaadidele mõtlemisest valusam – see on tõdemus, et tänases Eestis ei oleks Urmasel muusikuna tema väärilist kohta, kuna ta oli eesti rahvuslane. Ja eesti rahvuslus on näiteks Marju Lauristini arvates asi, mida tuleks häbeneda. Urmast kui lauljat keelati nõukogude ajal korduvalt selle eest, et ta oli laulev rahvuslane – keelati ajal, kui praegused rahvusluse vastased tegid oma parteiteaduslikku karjääri.
Nüüd ajalugu kordub: rahvuslikku mõttelaadi ja üldse igasugust mõttetegevust esindavad muusikud on pühitud põliste kommunistide mahitamisel ja nende kilgete saatel minema nii suurtelt Eesti lavadelt, eetrist kui ka igasugusest põhivoolumeediast. Nende asemel näeme me üheülbaliste laulvate pioneeride sirget rida, kus ühtesid värvitute häälekestega laulvaid poisse on nii sisu kui ka vormi poolest (õigemini puudumise tõttu) väga raske eristada teistest samasugustest poistest, ja kasinate häältega tüdrukuid – teistest samasugustest pisikeste häälekestega tüdrukutest. Nende maailm on meik, reklaam ja armastuse imiteerimine, nagu pioneeridel olid kaelarätid, sotsialismi ülistamine ja teeseldud armastus suure kodumaa vastu.
Isegi siis, kui meil Eesti NSV-s oli üksainus oma telekanal, näidati seal nädalaga rohkem väärt kodumaist levimuusikat, kui kõik meie praegused kanalid aastaga, sest seal aetakse praegu ühtede ja samadega pähekulunud „staaridega“ ühte ja sama juttu: et kuidas läheb, mida sööd, palju saad ja kellega magad. Nende muusikani tavaliselt ei jõutagi, aga hea seegi. Kui vanema põlvkonna legendid ei lähe sellega kaasa ja ei mängi tola, nagu on nõus jätkuvalt tegema sinu-värvitud-habe-kõlab-tuttavalt-haledalt-Villu-Tamme, siis nad lihtsalt kaovad ja vajuvad unustuse hõlma. Ja lavadele trügivad lisaks ka laulvad poliitikud ja kutselised klounid.
Seega olen kogunisti kindel, et kui Urmas ei oleks jaganud Estonia saatust, ei oleks tal tasunud Rootsist siia tagasi kolida. Mitte kunagi. Kui tema tütar jagab meedias mälestusi oma isast, mis on mõistetav, inimlik ja paljudele ka vajalik, siis ilmuvad vastavatesse foorumitesse rohked sapised kommentaarid: ja et Urmase looming ei olnud see õige, ja hääl ei olnud lahe, ja laulud ei olnud mõnusad, ja iseloom ei olnud kiita. Ja et kuidas julgeb tütar rääkida oma isast ja „lõigata sellega poliitilist kasumit“, ja et isa oleks häbenenud oma tütre praegust tegevust…
Tegelikult me ei tea ja ei saagi mitte kunagi teada, mida arvaksid ja teeksid praegu inimesed, kel ei õnnestunud kahjuks tänapäeva ära oodata. Meil pole mitte mingit õigust ega pädevust rääkida traagiliselt hukkunud isa võimalikest hinnangutest oma praegu elava lapse kohta – kõik see on üks võigas nõukogudeaegne võte a la „sinu sõjas langenud isa sureks häbi pärast, nähes sind nendes vaenulikes ameerika hilpudes.“ Tõenäoliselt oleks isa õnnelik ja uhke oma armastatud lapse iga kordamineku üle, mis maailmavaadet tütar ka ei esindaks, sest vanemate ja laste suhted on vaimselt tervete inimeste puhul alati poliitikaülesed. Me ei ole ei pavlikmorozovid ega tarassbulbad.
Pildil: Urmas Alender nägi asju ette. Ivan Makarovi foto.
Aga ma usun, et Urmas looks praegu muusikat ja sõnu, ja ma tean täiesti kindlalt, et seda muusikat ja neid sõnu ei ole võimelised looma need, kes on miksitud meie steriilsetes stuudiotes kokku kirevatest legosämplidest, lauldud noodid õigeks tuunitud ja jõuetud hääled elektroonikaga tummistatud ning taustalauluga toestatud, ning kel on lubatud tühisuseks olemise eest ujuda uppumatult kollatõvevärvilisel meediapinnal.
Ma tean, et Urmasel poleks kohta surnultsündinud muusikapalade telekonkursil „Eesti laul“ (õigupoolest „eesti“ laul), kuhu pole asja ka ühelgi praegusel eesti lauluvõimelisel loovisiksusel. See on ikka väga sügav kukkumine, kui eesti muusikat hakkab produtseerima Filipp Kirkorov. Mahakäinud üleeuroopaliku pseudomeeste ja pseudonaiste pseudolaulude pseudovõistluse päriselt allakäinud kohalik eelsolksatus. Urmas aga oli üks täiesti hoomamatult andekas igatsev ja kergesti põlema minev haavatud hingega energiapomm, kes meenutas oma liigutuste, pilgu ja olekuga noort Mel Gibsonit „Surmarelva“ esimesest seeriast. Seal klappis kõik, k.a piiritu armastus lähedase inimese ja sõbra suhtes – ainult et minu teada ei olnud Gibsoni kangelane musikaalne ja Urmas ei olnud vägivaldne.
Kui inimest enam ei ole, võivad igaühel olla tema kohta mingid oma mälestused ja story, mingid väited, mida ei saa ei kinnitada ega ümber lükata ainus inimene, kes oleks seda võinud teha. Klikkidest toituv ajakirjandus kostitab lugejaid piinlikust tekitavate lugudega sellest, missugune naistekütt, kakleja, pätt, ja ebausaldusväärne joodik oli see või teine manalasse või toonelasse läinud staar, mitu kasti viina tõi ansambli lauale kohaliku kolhoosi esimees, kui kiimas olid kohalikud naised, kui lollid olid sealsed mehed.
See must pori näkku sarnaneb kogunisti eesti perekonna laimamise ja demoniseerimisega. Meie kitsuke muusika- ja meediamaailm oskab hävitada isiksusi, keerates neil eetri kinni ja kasutades näiteks sellist muusikagenotsiidi liiki, nagu seda on „muusikaformaat“, tänu millele ei ole meie raadiojaamu viimasel paaril aastakümnel üldse võimalik kuulata.
Kuid see kopitanud keskkond oskab hävitada lisaks elavatele veel ka lahkunud andekaid loojaid, lörtsides nende lugusid nõmedates šõudes ja lastes need uuesti sisse laulda solistidel, kes ei ole võimelised arugi saama, mis teeb sellest loost laulu, mis tundeid väljendab, kuidas seda tuleks laulda ja miks seda ei tohiks esitada vaevumärgatavate sootunnustega tämbrivaba häälega. Ja nende kohitsetud versioonidega asendatakse eetris suurte lauljate poolt esitatud originaallaule. Ehk suretatakse need hääled lõplikult välja.
Hiljuti peatusin poe müügisaalis, kuulates seda, kuidas keegi esitas raadios kiretult Jaak Joala poolt Eestis kuulsaks lauldud Billy Joeli „Ausust“: püüdlikult imiteeritud, mitte ühtegi uut värvi, joalalikud värvid pleekinud, raskemates kohtades muudetud meloodia. Miks, milleks? Kas tõesti selleks, et asendada Jaaku mingi hetkelise keskpärasusega?
Juulis tähistas ETV Tallinna olümpiaregati juubelit, ja sellele pühendatud kontsertsaates „Tallinna olümpiaregatt 40. Olümpiamuusika kontsert“ laulsid Jaak Joala ja Tõnis Mäe tuntud lugusid armsad noored poisid, kelle väikeste häälte ja mõõduka muusikalise kuulmise juures seda ei oleks mitte mingil juhul pidanud tegema, eriti aga otse. Kui Jaagu armastuslaulu jagasid omavahel kaks noort meest ja laulsid seda üsna mööda, kuid see-eest pöördudes vägagi täpselt teineteise poole sõnadega „kallis, püüan aidata sind“, siis oli see midagi muud, kui see, mida pidas silmas meesromantik Jaak. Ja nõnda haledat Tõnis Mäe (Bob Segeri) „Kuldaja rock’n’rolli“ esitust pole mu kõrvad veel kuulnud. Ei saanud päris aru, miks tolle aja maailma üht kuulsamat (ka poliitilistel põhjustel) spordilaulu „Olimpiada 80“ ei oleks võinud esitada lõpus Tõnis Mägi, kes on ju veel täiesti olemas. Noortel kukkus see David Tuhmanovi legendaarne ja kunagi oma (nõukogude) ajast ees olnud lugu tunduvalt paremini, kui teised lood – kõik ülejäänu oli piinlik taidlus, mis ei passiks ka Maardu kultuurimaja lavale.
Aga eesti muusikaloos on midagi sarnast ka varem ette tulnud, ja justnimelt Urmas Alenderi lauludega, kuid loomulikult mitte niivõrd mõttetul ja naeruväärsel kujul, nagu tehakse nüüdisajal. Siin üks selline lugu: kui praegu räägitakse demograafilisest olukorrast Eestis, siis üsna sageli tsiteeritakse Hando Runneli sõnadele loodud Justamendi laulu „Maa tuleb täita lastega“. Eestlaste kui rahvuse kestmajäämise teema on keeruline, nagu pole lihtne ka nende luuleridade kuulsaks saamise lugu. 1983. aasta Tartu Muusikapäevade korraldajad said kirjavigadega kiirtelegrammi: „ENSV Riiklik Filharmoonia annulleerib oma kinnituse Rein Rannapi soolokaval Ilus maa ja ansambli In Spe kaval. Direktor O. Sapoznin“. Nii üritati ära keelata kantaadi Ilus maa esmaettekanne. Kuid see kõlas siiski Urmas Alenderi, koori ja rockansambli esituses, publik aplodeeris seistes. Sama aasta oktoobris esitati kantaat Tallinna Linnahallis, 4 tuhat inimest tõusid haripunktis üles ja seisid vaikides. Kantaat keelati igaveseks. Õnneks ei olnud nõukogude võim ise igavene.
Aga rock-kantaadi kõige vapustavam osa oligi „Maa tuleb täita lastega“ – täiesti maagiline haarava meloodia ja arenguga ning võimsa kulminatsiooniga laulupeolik loits. Alles mõne aasta pärast Ilusa maa ärakeelamist kirjutas Vello Toomemets just sellele luuletusele lihtsama kantrilikuma viisi, ja tollest ajast peale seostatakse seda sõnumit Toomas Lunge toreda häälega. See on lootustandev, et niivõrd erinevad helikeeled rääkisid eesti keeles ühte ja sama eestlastele üliolulist asja.
Loo põhisõnum on ülimalt selge: maa tuleb täita oma enda lastega ja kõige vastu võidelda, mis võõrastav, vaenulik ja valelik, sest lastele jääb tulevik. See on praeguste sotside, feministide ja muude seelikutes meeste jaoks üsna häiriv tekst. Aga loodame, et selle luuletuse 1983. aasta ajalugu ei kordu, ja et kusagilt Euroopa komisjoni tagatoast ei saadeta telegrammi: „Das lied „Fülle das Land mit Kindern“ ist vihakõne. Verboten!“ Praegu tahetakse meid Eestiski veenda, et „lastega maa täitmine“ toimub „kõige vägivaldsemates“ traditsioonilistes peredes, seega on laste ilmale toomine lihtsalt südametus. Sellised eranditele apelleerivad sõnavõtjad saavad palju tähelepanu ja isegi autasustatakse, nii et lähiajal ei ole välistatud ka Runneli tekstile loodud laulu äralörtsimine – nii, nagu tehti seda riigitelevisioonis Alo Mattiiseni ajaloolise eestlaste vastupanulauluga „Ei ole üksi ükski maa“.
Peab ütlema, et Vello Toomemets läks teistelgi kordadel Urmas Alenderi luulevaliku jälgedes: olen aastaid nautinud raadios kõlanud Urmase imelist ballaadi Hando Runneli sõnadele „Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi,“ enne kui Vello Toomemets kirjutas samale luuletusele 1979. aastal tempoka rahvalikuma versiooni, mis sai tema ja Fixi esituses ka teenitult populaarseks. Minu kui Urmase esimest ehk originaalvarianti kuulnu jaoks on Fixi versioon muidugi lihtsalt üks tore Oktoberfestile sobiv laul. Ma ei oska saksa keelt, aga mõned üksikud saksakeelsed sõnad ikka mõlguvad mõttetult meeles, nii et nendest saaks panna kokku grammaatikavigadega saksakeelse teksti küll:
Du hast eine Brekrug in der Woche,
du willst ein paar Biere, du willst mehrt.
Zum Jo-hannis-tag im gras macht Loche,
singt ein neues Lied hier lustig Pferd.
Zum Jo-hannis-tag im gras macht Loche,
singt ein neues Lied hier lustig Pferd.
Miks Urmase ballaadi ei mainitud isegi EPL-i 22. juunil 2001 ilmunud just selle luuletuse viisistamise ajaloole (!) pühendatud mammutartiklis „Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi…“, kus keskenduti vaid hiljem tehtud versioonile, on raske mõista. Või siis hoopis kerge aru saada: vahel jääbki selline mulje, et nagu Putin kirjutab ümber Baltimaade ajalugu, nii ka meie meedia kirjutab omatahtsi ümber Eesti muusikaajalugu, jättes sellest välja olulised lõigud ja isiksused. Umbes selles võtmes, et Eesti vabaduslaulikud olid Reet ja Ivo Linna.
Aga kuna kolm on kohtu seadus, kirjutas rahutu hing Vello Toomemets viisi veel ka Urmas Alenderi poolt varem „Ilusas maas“ lauldud Hando Runneli luuletusele „Tõuse üles ja läheme ära“, mille võttis omaks Justament. Muidugi on hea, et sel väärisluulel oli niivõrd eriilmelisi ja andekaid viisistajaid ja interpreete. Omaette elamus on aga see, et sellise eesti süvaroki lipulaeva nagu Kuldne Trio viiulimees „tegi ära“ Rein Rannapile ja Urmas Alenderile lausa kolm korda. Nii et veel mõni meie tore muusik – miks mitte ansamblist Koer tuntud Jaan Pehk – võiks märgata näiteks Freddie Mercury ballaadi „Love of my life“ ja kirjutada sellele tekstile mõne rahvalikuma vahelekilkamisega viisi ning esitada reipamalt, kui seda tegi uimane Mercury. Hääl ju tal ka peenike. Pole paraku mitte ühtegi põhjust kahelda selles, et see versioon saaks Eestis Queen’i tagasihoidlikust originaalist tunduvalt popimaks.
Urmas ise suhtus sellelaadsesse jälgimisse ja järgimisse, ütleme nii, et vaoshoitult, erinevalt juhtumist, kui Madis Salum kirjutas Marju Länikule ilusa ballaadi „Sind oodates“, samuti Runneli sõnadele. Urmasel oli enda lugu sellele tekstile juba valmis, kuid ta lihvis seda lõputult oma Järvel asunud üürikorteris, pealegi ei olnud tal hetkel oma bändi, nii et Marju jõudis oma variandiga ette. Urmas üllatus sellest, kuivõrd lähedased olid nende variandid, kuigi Mart Helme bändi Hübriid kitarrist Madis Salum polnud Urmase versiooni kuulnudki. Urmas eeldas, et muusika on Runneli luule sisse algselt programmeeritud, ning kiitis väga Madis Salumi varianti ja Marju Läniku hingestatud esitust.
Aga praegu elame me ajal, kui lörtsitakse nii muusikat, keelt, perekonda, arhitektuuri, inimloomust ja ka mälestust. Vabadussammas sai ehitatud tšehhi klaasist, mis tõi kaasa lugematud tehnilised probleemid, raha raiskamise ja parastamise. Ka meie suurmeeste mälestuse jäädvustamine kipub kujunema nende naeruvääristamiseks, eriti kui vaadata Konstantin Pätsi ja Jaak Joala mälestusmärkide kavandeid. Meile teevad need karikatuurid praegu isegi nalja, kuid seda seni, kuni need monstrumid ongi püstitatud. Pärast seda naeravad juba teised – naeravad Eesti üle, nagu kunagi naeris õllereklaamis üks saksa õllesõber Eesti üle: no mis maa see selline on, kus pole mägesid?
Aga mis maa see on, kus ei osata enam teha mälestusmärke? Kus nagu taotluslikult luuakse soliidse pronkssõduri kõrvale mingeid „vabastatud rahva“ naeruväärseid käkerdisi? Loodetavasti ei hakata looma Urmas Alenderi mälestusmärki. Kunagi lõi protestilaulik Vladimir Võssotski prohvetliku laulu sellest, kuidas talle püstitati postuumselt kole monument ja ta raputas häbist endalt maha kivid ja kõndis minema.
Nähes kaugele ette tänases Eestis toimuvat eurovandalismi omaenda rahva ja kultuuri kallal, kui rahva poolt valitud inimesed tõotavad kirglikult, et teevad kõik selleks, et sellesama rahva arvamust ei küsitaks, läks vabasurma poeet Rudolf Rimmel. Urmas Alenderi võttis meilt Läänemeri.
Kindlasti on see paatoslikult öeldud, aga parem olla paatoslik, kui küüniline.
