Vaadeldes klaasikunstnik Ivo Lille loomingu tehnilisi ja kunstilisi aspekte, saab veendunult väita, et see on fenomenaalne. Kunstnik lükkab ümber arusaamu klaasist kui haprast ja piiratud võimalustega materjalist, luues optilisi sisemise struktuuriga skulptuure. Viimases peitub ka peamine võti Lille loomingu vaatlemisel: välisest vormist tuleb minna sügavamale, skulptuuri sisse.
Lille loomingut leiab muuseumide ja erakollektsionääride kogudest üle maailma, ka näiteks Rooma paavsti ja Jaapani keisri kunstikogust. Rahvusvaheliselt hinnatud ja mitmeid mainekaid preemiaid pälvinud kunstnik osalebki näitustel peamiselt välisriikides.
Eestis harva isikunäitusi korraldava kunstniku loomingut on nüüd võimalik näha Tartu E-Kunstisalongis, kus on eksponeeritud peamiselt viimase aasta jooksul valminud klaasskulptuurid.
Lehtklaasi külmtöötlus
Klassikaline kunstiajalugu hindab kunstiteose täiust peamiselt kolme kriteeriumi järgi: sellest peab nähtuma idee, ilu ja tehniline meisterlikkus. Kõik need omadused on tasakaalustatud kujul ühendatud ka Lille loomingus.
Ta annab klaasile nüansirikka vormi ja loob sellele omakorda dünaamilise struktuuri. Viimasesse on peidetud nii interpretatsioone põhjamaisest loodusest kui maailma tajumise filosoofiat – näilise ja tegeliku ruumi illusioone.
Lill kasutab skulptuurides peamiselt lehtklaasi, mida maailmas toodetakse praegu vaid USAs ja Šveitsis. Lehtklaasi külmtöötlus on füüsiliselt raske, väga mahukas ja aeganõudev töö, mis ühtlasi seletab, miks kogu maailmas tegelevad sellega väga vähesed.
Üldistavalt näeb tööprotsess välja järgmiselt: klaasplokist lõigatakse välja lehed, mida üksteise külge liimides saadakse skulptuurile vajalikud mõõtmed. Protsessi käigus lisab kunstnik lehtede vahele värvi või rakendab erinevaid tehnikaid, näiteks söövitab, kuumutab, graveerib, joonistab ornamente jne. Skulptuurile kuju andmiseks tuleb seda vastavalt kontseptsioonile saagida, puurida ja lihvida.
Kõik see nõuab kunstnikult lisaks tehnilistele oskustele ja loomingulisusele ka professionaalset intuitsiooni. Viimast just seepärast, et teosed sünnivad kildhaaval ja kiht-kihilt, mis tähendab, et täiusliku lõpptulemuse saavutamiseks on eksimisruumi minimaalselt.
Optiline konstruktivism
Klaasikunstile tuleb läheneda mõnevõrra teisiti kui näiteks maalile või läbipaistmatust materjalist skulptuuridele. Nii ei tohiks ka Lille loomingu puhul piirduda ainult välise vormi hindamisega ning käsitleda neid vaid kui visuaalset elamust pakkuvaid objekte. Minna tuleb klaasi sisse, et näha selle erinevaid kihte ja tajuda skulptuuri sisemist elu.
Lille konstruktivism seisnebki uue ruumi, maailma loomises, mis päris lõpuni ehk jääbki tabamata – klaasi optilised omadused mängivad vaataja silmaga ning paistavad iga nurga alt isemoodi. Näiteks teos «Vaatame tõtt» peidab sisemuses profiilis nägusid, mis skulptuuri ümber liikudes hakkavad teineteisele otsa vaatama.
«See on tohutu võimaluste maa,» on kunstnik ise kinnitanud, lükates sel moel ümber ka arusaama klaasobjektist kui külmast ja emotsioonitust materjalist.
Küll on aga klaasskulptuurid eksponeerimisel üsna pretensioonikad, eeldades õiget interjööri ja valgust. Üllatav on asjaolu, et klaasist skulptuurid toimivad sageli kõige paremini hoopis vabas õhus ja looduslikus keskkonnas. Ekslik on arvata, et klaasist skulptuurid ei sobi oma omadustelt linnaruumi või aedadesse.
Vastupidi, klaas on ajatu ja vastupidav materjal, mille väärtus ei kahane stiili ega maitsete muutumisega, õige hooldamise korral ei kaota see oma võlu ka aastatega.
Ivo Lille klaasskulptuurid
Avatud 30. novembrini
Tartu E-Kunstisalongis
Kadri Asmer Postimees
http://www.postimees.ee/105383...
