Kui nimetada tuntumaid eestlasi, siis on üheks nendest kindlasti armastatud laulja Ivo Linna. Pole vist Eestimaal inimest — väikelastest kõrge eani — kes poleks tema laulu kuulnud ja teda kontserdil või TV vahendusel esinemas näinud. Ka välismaal elavatele eestlastele on Ivo Linna tuttav ja populaarne — Torontot külastas ta nüüd seoses Eesti Maja 50. juubeliga juba kolmandat korda.
Möödunud suvel tähistas Ivo Linna oma 60. juubelit. Ta on sündinud Kuressaares, noorena pealinna kolinud, kus on kulgenud tema muusikaline karjäär, ja praegu on tema peamiseks koduks Muhu saar, kus ta tunneb end suurepäraselt, eemal linnakärast ja suurest suhtlemisest. Eesti Elul õnnestus Eesti Maja juubeliürituste aegu teha temaga kiirintervjuu.
Muhu elu iseloomustab laulja kui haruldaselt rahulikku — olematu liiklus, puutumatu loodus, linnud laulavad, inimesed rahulikud ja asjad kulgevad hästi. Ka talvel on seal tore, kuigi jääolud on nii mõnigi kord rasked ja praamid seetõttu ei liigu. Selle talu, kus ta elab, ostis ta 17 aastat tagasi, koht ise on väga vana: esimest korda on seda nimetatud 1731.a. Kuna töö toimub peamiselt mandril, peab laulja ka Tallinnas viibima, kus tal on 2-toaline korter; aga niipea kui võimalik sõidab ta ikka Muhusse.
Esinemisi ja tööd Ivo Linnal jätkub ja tööpuuduse üle kurta ei saa. Sageli esinevad nad koos Antti Kammistega. Esinemisi on igat sorti, suuremaid ja väiksemaid: pulmad, sünnipäevad, firmade peod, suvetuurid… Ivo Linna lauljatööd pole majandussurutis ehk masu mõjutanud — tema arvates räägitakse sellest liiga palju, tegelikult on olnud palju hullemaid aegu.
Oma karjääri alustas Ivo Linna 1966.a. Kuressaares ansamblis „Müstikud“, aastal 1968 sai ta esinema televisiooni. Tol ajal valitses suur ansambli „The Beatles“ vaimustus; õnnestus kuulata Lääne raadiojaamasid ja ka väliseestlased saatsid plaate. Muide, „The Beatles’i“ vaimustus kestab lauljal tänini: nagu ajakirjandusest lugeda, käis ta koolikontsertide sarja raames Eestimaa koolides õpilastele oma lemmikansamblit tutvustamas.
Alates 1972. aastast ongi Ivo Linna ametiks olnud laulja — nagu ta kinnitab, on talle sattunud alati suurepärased ansamblid („Apelsin“, Rock Hotel“). Tema kuulsus on kestnud läbi paljude aastakümnete ja tema muusikat on nautinud mitmed generatsioonid — ta on paljude jaoks nagu eesti meelelahutusmuusika sümboliks.
Laulva revolutsiooni aegu esitas Ivo Linna helilooja Alo Mattiiseni loodud ülimalt populaarseks saanud isamaalaule, kaasa arvatud „Eestlane olen ja eestlaseks jään“, mis kõlas nüüd ka Toronto eestlastele.
Eesti Rahvusringhääling (ERR) valis Ivo Linna aasta muusikuks 2009. Selle tiitli pälvib ERR-i teatel muusik, kelle loomingulised saavutused on edendanud eesti muusikakultuuri ja kes on teinud koostööd Eesti Rahvusringhäälinguga.
Küsides lauljalt tema karjääri tipphetkede kohta, nimetab ta ühena neist 1996.a. Norras Oslos toimunud Eurovisioni lauluvõistlust, kus nad koos noore laulja Maarja-Liis Ilusaga esitasid laulu „Kaelakee hääl“, mille eest said 5. koha. See oli tähelepanuväärne saavutus — Ivo Linna meenutab, et sel puhul helistas president Lennart Meri ja soovis õnne. Tipphetked aga ei pruugi sugugi alati olla seoses kuulajaskonna suurusega — kõik oleneb seltskonnast ja vahel on näiteks just väikeses kõrtsis esinedes sees see suurepärane
feeling ja emotsioon, mis lauljat kuulajatega seob.
Laulja kinnitusel on alati tore esineda ka kodumaast kaugel, näiteks Toronto eestlastele. Esmakordselt käis ta Torontos 1989.a., kui olukord Eestis oli hoopis teine. Järgmine kord oli 2000.a. Esto ajal. Ta on rõõmus, et teda nüüd taas siia kutsuti, aga kurb on näha, et jäädavalt on lahkunud nii mitmedki nendest eestlastest, kellega varasematel aegadel kohtutud.
Kanada eestlastest rääkides kinnitab Ivo Linna, et talle jääb alati meelde siin kogetud soojus, sõprus ja südamlikkus.
