Ivo Muru: Peatage see riik, ma väljun!
http://epl.delfi.ee/news/arvam...
Mõtlesin Tõrvas puhata. Ent kohtasin seal nimekaimu ning depressiivses Eesti väikelinnas rullus lahti tõsielu-etüüd, mille pealkiri võiks olla „Kuutõrvajad Tõrvas" ning millelaadseid võib ilmselt kuulda kõigis allakäivates agulites ja viimsetes külades.
Pärast terekäe andmist ei vastanud muidu tasakaalukas mees kuidas-elad-küsimusele, vaid lajatas temale omase otsekohesusega: „Olen Eesti riigis pettunud. Kogu valitsejate tegevus on suunatud ümberjagamisele ja võimul püsimisele - mina ei jõua enam vastu voolu ujuda!"
Metsamehest ettevõtja Ivo Muru lajatas serviti: „Sina, linnavurle, ei mõista niikuinii ääremaa ettevõtja muresid, koogutad vaid võimulolijatele kaasa!" Alandlikult kuulasin ärritunud meest, et „vurle" jõuaks puhkamast kaitsvate linnamajade vahele ikka ühes tükis tagasi, maamehed ju teadagi lühikese jutu mehed ...
Reklaam
Nüüd, tegelikust Elust võõrandunud linnas, on „vurlel" olnud aega järele mõelda tubli ettevõtja öeldu üle ja aru saada, et aususe krambid tulevad siis peale, kui tõehetk teatab: peatage see planeet, see riik, see elulaadne toode - ma tahan maha minna, kuna mind ei vajata, ainult kilised-kolised-lonkad-mölised - mahakäinud vaene metsamees nagu kaotatud sõja veteran.
Muru on mees, kes ettevõtjana on toetanud liberaalset majandust, olnud inimlikult mõistev oma töötajate suhtes, andnud palju aastaid ääremaal kümnetele tööd, nüüd aga põrutab: „Kõik, mina enam ei võitle ... Allhankemajanduse luigelaul on käes: suur ühikukulu, kõrged tööjõukulud, tõusnud aktsiisid!"
„Vaata, sina linnasaks!" ja Muru töömehenäpp hakkab Tõrva keskväljaku tolmusele maapinnale arve kirjutama. „Mina metsamehena ütlen sulle, et Eesti maksusüsteem on kriisi jõudnud. Kasutan juba aastaid Läti alltöövõtjaid, sest tänasele Eesti töömehe kättesaadavale summale pean tasuma 60% riigile. Lätis on tööjõumaksud väikefirmadele diferentseeritud, jäädes vahemikku 11-33%. Tegelen peamiselt riigihangetega, millel kasumimarginaal nullilähedane. Kui nüüd hakata riigihanke ühikuhinnast maha arvama otseseid kulusid (kütus, töövahendite amortisatsioon jne.) jääb järele summa, millest pean tasuma töömehele ja maksma riigimaksud. Töömehele jääb kätte miinimumpalga lähedane tasu. Mul on häbi tema ees, sest ta rassib palehigis päevast päeva.
Seetõttu kasutan Läti alltöövõtjaid ja maksan neile (esitatud arvete alusel) sama ühikuhinna, mis kulub koos Eesti tööjõumaksudega ja otseste kuludega. Lätlased ise maksavad oma riigile Eestis tekkinud ja siit väljarännanud lisaväärtuselt tööjõumaksud, mis jäävad vahemikku 11-33%.
Siin ongi asja point. Lätlastele jääb peale maksude tasumist kätte tunduvalt rohkem ja seetõttu on see tegevus neile tulutoov. Toon näite. Juhul kui mul on 100 eurot ja tahan sellelt maksta töömehele. Eestis saab töömees oma taskusse panna ca 63 eurot, riigile anname 37 eurot. Lätis aga saab töömees samalt summalt omale ca 89-75 eurot ja riigile läheb 11-25 eurot.
Kuhu me nii jõuame? Vastan sulle: Varsti oleme sealmaal, et kõik Eestis teenitud lisaväärtus rändab mujale riiki. See ongi Eesti probleem: meie tööandjate suur maksukulu ja töövõtjate madal palgatase! Kuna tarbimismaksude tõstmise võimalust ei ole - ja meie madal rahvaarv nõuab kohustuslikku meditsiini rahastamist - siis ainus võimalus on kanda ettevõtte sotsiaalmaksukoormus üle ettevõtte tulumaksudesse nii üksikisiku kui ettevõtja tasemel."
„Mina kui töövõtja siis ju kaotan!" jõuan hüüda.
„Mis kasu sellest?" „Kasu on see, et nominaalpalga kasv on motiveeriv töötajatele ja suurendab tööandjate konkurentsivõimet töötajate leidmisel."
„Ahah! Aga minusugune peab ju rohkem tulumaksu maksma?" jõuab mulle kohale.
„Õige!" hüüab Muru võidukalt. „Ja jõuabki vurlele kohale, et alanev maksukulu tööandjale võimaldaks maksta kõrgemat palka töövõtjale. Sotsmaksu lagi aga aitaks vältida sotsiaalmaksu süsteemi kokkukukkumist. Võtame eeskuju Lätilt, kus kehtib äriühingutele 15%-line tulumaksumaäär, soodne maksusüsteem valdus- ja mikroettevõtetele, kus sotsmaks jaguneb töötaja ja tööandja vahel. Lätis kehtib ka sotsmaksu lagi ning käesolevast aastast astmeline tulumaks.
Kõrgemat palka saavad töötajad on võimelisemad maksma ka kõrgemat sotsmaksu ja rahastama pensionikindlustust. Õpime ometi naabritelt kainet mõistust! Mis kainusse puutub, siis praegu on nii, et viinaninade viinaralli pealt on Eesti kaotanud 10% kange alkoholi turust, Läti aga saab aktsiisi, Eestile jääb ravikulude katmine haigekassakest-tühjakesest!"
Allhanke luigelaul
Sisuka puhkuse järel olen aru saanud, et Eestil on aeg - üsna viimane aeg, kui mitte lausa hilja - mõelda, kuidas majanduse ja eluga edasi minna. Oleme jäänud tululõksu, ülespoole tõusta on keeruline - ja loobumegi tõusust. Jõukuse kasv on asendunud paigaltammumisega, see halvab inimeste teotahte ja ettevõtlikuse.
„Odava tööjõuga madalat lisaväärtust andev tööstruktuur on omadega läbi!" põrutas Muru ja lisas: „Vaja on radikaalset majandusuuendust. Eesti majanduskasv oleneb tootmissisendite olemasolust, tööjõust, kapitalist ja tootlikkusest. Tööjõudu suurendada ei saa, demograafiline lagi on käes. Liikuda tuleb suurema lisandväärtusega eksporttegevuse poole. Majanduse senine edukus põhineb sisetarbimisel. Investeerimine ärikinnisvarasse, toidu- ja kaubandussektorisse ei ole jätkusuutlik. Aitaks tootlikkus koos uute tootmisharude tekkega, mitte üha juurde rajatavad, poole ööni lahtiolevad kaubanduskeskused. Need tõukeriigi tõmbekeskused on ilmselt nendele, kes murest unetuna asumeid-pidi kondavad?"
Ivo Muru: „Rahapuudus tuleneb kehvast majanduskasvust ja Euroopast tuleva rahavoo vähenemisest. Eestlastel on mõtteid, kuid investeeringud headele plaanidele ei tule järele.
Maire Aunaste, Teie valimislubadus oli: üks päev nädalas veeta Lõuna-Eesti mureliku rahvaga ... valijad ootavad, mina ootan või olete läinud seda teed ja meelt, et annamegi vargsi-tasatargu Eestimaa pagulastele üle, pole eestlasi, pole ka matsirahva muresid?"
Elu välja ei mõtle. Selline oli Tõrva tegija südasuvine mõtisklus. Ei sõltu ju riigi rahakoti suurus poliitikute valimislubadustega antud suurusega!