W. Shakespeare.
Suhtlesin hiljuti ühe rahvuslikult meelestatud seltskonna esindajaga radikaalide programmiliste seisukohtade teemal. Ja taas esitati küsimus: kellega on radikaalid planeerinud koostööd teha, millal registreeritakse erakond ja miks teil ei ole kirjas „kommunismi hukkamõistu”? Nii küsitakse väikeste variatsioonidega pea alati, kui jutuks tuleb nn. „poliitiline tegevus” või erakond.
Et selgemat pilti saada, heitkem pilk „tite mornimale otsale” ja küsigem pahupidi kolm küsimust:
kellega teevad koostööd meie erakonnad, kui pool elektoraadist „ei elekteeru”?
Millised on nende erakondade peaeesmärgid, mis ilmselt ei vasta ca 50% Eesti Vabariigi kodanike huvidele ja ettekujutusele oma tulevikust?
Liitudes niisuguste erakondadega liitume veel... kellega ja kelle vastu?
Põhimõtted oma kõigi sünonüümidega võiks jagada kaheks lähtudes nende kestvusest. Seega peaks esimene põhimõte olema ülimuslik. Vaatleksingi seda printsiipi võrdluses, võttes aluseks järgmised internetist 12.12.05.a. seisuga leitud dokumendid (Laisk ja vaba valik, vabandan. Perfektsionistid võivad pooliku töö lõpetada ja täisvõrdluse luua) ja nende esiütlused:
Isamaaliidu programm kuulutab: „Et Eesti elaks - see ja ainult see on Isamaaliidu tõeline eesmärk ja paleus, mida teenib kogu meie tegevus oma lähemate ja kaugemate sihiseadmistega. Selleks ja ainult selleks on Isamaaliit loodud, kutsutud ja seatud.”
Eesti Keskerakonna III Programm kõneleb nii: „1. Eesti Keskerakond peab Euroopa Liitu ja NATO-sse kuuluva Eesti välis- ja julgeolekupoliitika sisuks ja peaeesmärgiks riigi iseseisvuse ja sõltumatuse, põhiseadusliku korra tagamist ja rahva elujärje parandamist.”
Eestimaa Rahvaliidu Põhikiri I ütleb: „Eestimaa Rahvaliit (ERL) on rahvuslikku konservatiivsust ning ühiskonna ja looduse tasakaalustatud arengut propageeriv erakond, Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus.” Ja Eestimaa Rahvaliidu programm lisab: „ERL on Eesti Maarahva Erakonna ja Eesti Maaliidu ning Eesti Pensionäride ja Perede Erakonna ühinemisel moodustunud rahvuslik-alalhoidlik erakond, kes lähtub oma tegevuses sotsiaalse turumajanduse põhimõtetest.”
Eesti Reformierakonna eesmärgiks on Eestis jõuka kodanikuühiskonna kujundamine inimeste vaba loomevõime rakendamise teel. Reformierakond viib Eestis ellu Euroopa liberaalse demokraatia veendumusi ja traditsioone ning soovib anda oma panuse liberaaldemokraatlikku liikumisse kogu maailmas. Meie taotlus on ühendada Eesti elanikke nende püüdlustes parandada oma elujärge ning luua majandusarengu kaudu alus jõukale ja stabiilselt toimivale ühiskonnale.
Inimene peab olema vaba oma valikutes ja valmis vastutama oma tegude eest. Soodne keskkond ettevõtlike ja otsustusvõimeliste inimeste eneseteostuseks annab võimaluse toetada ka neid, kes vajavad abi. Reformierakond pooldab liberaalset ühiskonnakorraldust, mis rajaneb vabaduse ja humanismi põhimõtetel.
Ja „least not last” Eestimaalaste Radikaalse Erakonna eesmärkidest: „Tagada eestlaste jätkusuutlikkus ajalooliselt määratletud maa-alal. Luua pikaajalise arengukavaga Eesti Vabariik, mille otsene ja esmane ülesanne on tagada eestimaalaste turvalisus ja väärikad elutingimused ning mille põhialuseks on rahva eelistused. Taastada Eesti Vabariigi tegevus kodanikele eluliselt tähtsates valdkondades.”
Programmilisi teoseid on Eestis veelgi ja igaüks võib neid ise võrrelda ja seatud eesmärke hinnata. Ent hakatuseks piisab, kui rebida eeltoodust välja lausekatkeid ja esitada nende kohta taas kolm norivat küsimust:
Isamaaliidu kohta:
Kuidas Eesti elaks ja kes või mis on Eesti?
Millised on lähemad ja kaugemad sihid?
Kes lõi, kutsus ja seadis?
Keskerakonna kohta:
Kas EU liikmesriigil saab olla oma välispoliitika?
Kas NATO liikmel saab olla oma sisepoliitika?
Millise riigi „iseseisvusest ja sõltumatusest, põhiseadusliku korra tagamisest ja rahva elujärje parandamisest” käib jutt?
Rahvaliidu kohta:
Milleni viib rahvuslik konservatiivsus ning ühiskonna ja looduse tasakaalustatud areng ja mida tehakse siis, kui see on käes?
Mis on rahvuslik-alalhoidlik sotsiaalne turumajandus?
Keda peaks tulevikuplaanis huvitama, mille ühinemisel te moodustusite?
Reformierakonna kohta:
Kellest (rahvuse, keele, nahavärvi, sugulise sättumuse jne. põhjal) koosneb tulevikus Eesti jõukas kodanikuühiskond ja millal ta valmis saab?
Kes palus Reformierakonnal viia Eestis ellu Euroopa liberaalse demokraatia veendumusi ja traditsioone?
Kui Reformierakond pooldab liberaalset ühiskonnakorraldust, mis rajaneb vabaduse ja humanismi põhimõtetel, kas ta siis ei peaks vähemalt eelmises küsimuses toodust loobuma?
Radikaalide kohta ma ei küsi, ma ei küsi ka, kellega end vastandatakse. Selle asemel soovitan eeltoodu valguses teile, lugejad, esitada kolm küsimust meie kehtiva (?!) põhiseaduse preambuli kohta. Tekst järgmine: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.” Küsige julgesti!
Korduvalt olen kuulnud tarkade hala, et „erakonna loomiseks peab olema palju raha” ja tahtnud küsida, miks peaks keegi maksma kellelegi palju raha et luua erakond, mis riigile ja rahvale (kellele täpselt!) head tehes tema sellest rahast ilma jätab... või ikka ei jäta..? Jätab rahast ilma riigi ja rahva? Kui eestlased saavutasid iseseisvuse, kas siis tõesti keegi ei aimanud, et me ei jõua seda erakondadele kinni maksta, et valitsemiskulud kasvavad üle pea, et me anname oma hääle selleks, et meid esindusdemokraatia raames selle eest meie kõikumatus usus ja vankumatus tahtes represseeritaks? Kui meie tänase iseseisvusjäänuse esiaastail tehti tohutu hulk tööd tasuta ja tulemuslikult, siis täna, oletan, peaksime kuhugi esitama taotluse hiigellaenu saamiseks toomaks sisse võõrtööjõudu ning ostmaks litsentseeritud programme, mingigi (soovitavalt ebavajaliku, kuid rahaliselt kellelegi kasuliku) töö tegemiseks. Järgneb üldine hinnatõus võla maksmiseks.
Ja nüüd mõelge veelkord „koostööst „mõne suurema erakonnaga”, ilma milleta väidetavalt olemas olla ei saagi ja sellestki, kes nendega ja mis eesmärgil koostööd peaks tegema. Ja mõelge sellestki, miks luua veel üks registreeritud erakond ja kas tema programmis peaks olema kirjas, et tema juhtkond - juhtkond ta ju loob - hakkab tegema koostööd rahvaga või mõne teise rahvaga või mõne rahvusvahelise organisatsiooniga või koguduse ja kalmistu harmoonilise arengu nimel või kui eestlased või muul viisil?
Ühiskonna areng on väidetavalt mõtestatud protsess, mis tugineb majanduslike võimaluste realiseerimise oskustele. Ühiskondlikud suhted tuginevad omandisuhetele, mille kaudu on võimalik määratleda indiviidi asukohta hierarhilisel skaalal. Sellest tulenevalt saab mõistetavaks, kelle eesmärke teenivad erinevate erakondade programmid ja mis kujundab nende sisu. Iidamast-aadamast on teada, et lootused helgemast tulevikust ja paremast elust aitavad toime tulla igapäevaraskustega. Mõttetute ja tühjade lubadustega maalitakse pööblile illusoorseid pilte ja meelitatakse valijatelt hääli - võidab ju see, kes kaunimalt lubab ja paremini suudab varjata oma tõelist olemust. Ja nii see ratas pöörleb: kord uued täiendatud programmid peal ja täitmata lubadused all, siis täitmata lubadused peal ja uued täiendatud programmid all.
Jääb ainult loota, et loodusseadused kehtivad ka nendes protsessides ja tekitatava lärmi kvantiteet ületab ühel hetkel kriitilise piiri ja muutub arusaamiste kvaliteediks.
Meie nn. ühiskond on reageerib "valuliselt" ohtlikele nähtustele.
Röögatatakse: "Juudid ahju!" - kõmu kohtuprotsessi ümber ja 3000 krooni trahvi.
Röögatatakse: "Kommud ahju!" - hullvõimas lärm ajakirjanduses; kaitseminister astub tagasi.
Röögatatakse: "Hitler ja Stalin ahju!" - vaikus; õhus hõljub hirmunud küsimus: "Mis ta nüüd ütles...?!"
Aga mis ma siis nii väga ütlesin?
Harry Raudvere
olemuselt radikaal