Kertu pobisemine on üks asjake. Ta keemaminek on teine. Esimest kogen päevast-päeva, oma nahal aga teist eriti ei naudi. Näituseks. Keeda kohvi kallike. Vihad olgu saunas. Kepp on vanainimese toepunkt. Ratastool on sinu motivaator. Isegi sellised naljasoone olemasolu tunnustamised ei aita. Kange eit ja kange kohv on vist samast katlast kallat.

Sattusime raksu hiljuti sellesamuse kohvitassi taga, aamulla. Kertu käratas, et kui ma nii tark olevat, tegutsegu. Mulle lisaks suured sõnad, et künna oma vagu. Vagusaks jäin.

Noo, tuli jutuks taas nii, et kui Konstantin ei olevat olnut alfa, siis valitsejad suured kündjad meite ajal Eestis olid Puhk ja pojad. Ähkisid ja nühkisid selleni jõudmiseks, aga puhkimisest pole keegi tänaseni kuulnud. Nii pajatavanut omal ajal Kertu paps.

Mina, kuramuse ahvipoeg, oskasin parastada, et kui Puhk sai jõukaks, miks ta siis oma pojad õnnetuseni viis. Miks lubas stalinistidele võimaluse uhke nimega Eestist ära viia inimesi, kellede ainus süü oli inimese ja kodu armastus? Kui raha vastu oli huvi, kas see olevat patt?

Ei saanud siis teada muud, kui seda, et puhkimine olevat patt, nii kapitalismuse kui ka punakorra reeglite järgi. Muldvanad noogutavad.

Mina, vaatamata Kertuga igapäevisi pisitülliminekuid, loodan, et tõsine
ähkimine ja puhkimine jäägu pojatütardele ning tütrepoegadele. Raha toob vaid trabelit. Vaadake vaid, kuhu meie pagulusesTorontos oleme selle oleku või puuduse tõttu jõudnud.

Oeh, oleks vaid tengit, et Kertu vait jääks.

Märkmed: