Koori kava, mille juhtmotiiviks oli „Põhjamaine talv“, koosnes pea eranditult eesti heliloomingust. Vanameistritest olid esindatud Aleksander Läte, Mart Saar ja Evald Aav. Tänapäevast eesti heliloomingut tutvustasid Alo Ritsing, Ülo Vinter, Edgar Arro, Veljo Tormis, Lembit Veevo ja Arne Oit. Ei puudunud ka väliseesti heliloojad — Jüri Mandre ja Juhan Aavik. Ainsa muulasest „sissetungijana“ osales kava lõpunumbris H. Warren. Mitmepalgelist rahvusvahelist repertuaari esitasid solistid.
Koor laulis esimeses osas seitse laulu, kaheksanda — Aava nõudliku „Me oleme põhjamaa lapsed“ — esitas seitsmeliikmeline valikansambel. Dirigendid ja klaverisaatjad vaheldusid, karge talvemeeleolu püsis. Hea kontakt publikuga saadi kohe, paar kobavat sisseastumist ja üksikut intonatsioonivääratust ei suutnud üldpilti nimetamisväärselt rikkuda. Tugevaimalt pääsesid mõjule Mandre „Ööl hämaral“ Margit Viia-Maiste juhatusel ja Ritsingu „Sina, uhke põhjamaine“ Ingrid Silma taktikepi all. Loodetust nõrgem oli Saare igipõline „Põhjavaim“ (M. Viia-Maiste), mis oli küll harmooniliselt puhas, kuid algus- ja lõpuosas oleks veidi rahulikum tempo ettekandele kahtlemata kasuks tulnud.
Hoopis segavalt mõjus laulu lõpetamine m-häälikul. Ilus heliefekt, kuid ebaotstarbekalt kasutatud.
Ansambli ettekanne oli erakordselt puhas, täpne ja ühtlane.
Esimese osa lõpetasid kaks solisti. Maiki Cyrwus esitas sooloviiulil C. Dancia „Air Varié“ Bellini teemale. Hea stiilitunne ja puhas toon hajutasid esialgse lapseliku kohmetuse. Kalev Nisbet klaveril langes paari mäluvingerpussi ohvriks, kuid ei lasknud end reast välja lüüa, vaid viis oma ettekande vapralt lõpule. Noortele andestatakse palju. Publiku poolehoid mõlemale sirguvale muusikule avaldus tugevas julgustavas aplausis.
Pärast vaheaega kohvi ja kringliga kuulsime taas soliste. Kalev Nisbet musitseeris seekord kitarril, esitades J. Lennoni ja P. McCartney „Blackbird'i“. Griegi „Notturno“ Julia Kuuskne esituses klaveril oli enesekindel ja ilmutas head tehnikat. Publiku reaktsioon oli jätkuvalt soe.
Lumega ei saabu alati vaid põhjamaine kargus. Lumi võib tuua ka paraja annuse ülemeelikust, nagu kujukalt tõestasid koori naishääled, kes järgmisena poodiumile asusid, esitades kaks lustakat pala, milledest eriti Tormise „Vastlad“ hästi mõjule pääses. Kedagi ei häirinud, et altide vallatu glissando käis kelgule vastupidiselt ülesmäge. Tormis on tuntud reeglite pea peale pööraja, tema kelk libiseb igas suunas hästi. Finaaliks liitusid koori daamidega ka meeshääled ja ühiselt lõpetati kava nelja lauluga, milledest Veevo „Esimene lumi“ (M. Viia-Maiste) oli eriti meeldejääv. Publikut võlus ka A. Oidi „Lumememmede jenka“ (I. Silm) Mart Jaansoni seades, millele nõuti kordamist. Lõpunumbris Warreni „Tantsime koos“ tegi „otsa lahti“ naistrio koosseisus Leena-Mai Liivet, Kersti-Li Fischer ja Ingrid Silm, siis võttis kogu koor nende loodud meeleolu üle.
Teenitud ovatsioonid, teenitud lilled, resoluutselt nõutud lisapala — ja oligi kõik. Lumikarge meeleolu nautinuid ootas väljas armutult pladisev vihm...
Estonia kooril on palju, millele uhke olla. Kolm võimekat dirigenti, igal enam kui üks muusikaline talent nagu varrukast võtta. Koori enda helivärv on haruldaselt meeldiv ja üllatavalt ühtlane. Ainult kolm tenorit, neist üks „laenatud“ aldi-, teine bassirühmast! Ka bassirühm on arvult väike, kuid tüse. Kogu kontserdi vältel ei olnud kusagil märgata, et häälerühmade ebatasakaal oleks end ebameeldivalt tunda andnud. Kava oli temaatiliselt hästi koostatud ja läbi mõeldud. Ei saa ka mainimata jätta Rutt Veskimetsa panust teadustajana. Võiks küsida: milleks teadustaja, kui kavalehed on olemas? Ja võib kohe vastata: tegemist polnud üldse teadustamisega selle sõna täpses tähenduses. Rutt Veskimetsa siduvad lühiseletused ja kakskeelsed kommentaarid lihtsalt sulasid kava tervikusse, lähendasid koori publikule ja pühkisid minema iga jälje jäigast formaalsusest. See on kaasaegne vahend, millega võib saavutada häid tagajärgi, kui on saadaval meisterlik talent, nagu leidub Estonia koori ridades.
Rääkides kaasajast, siis on see kontsertide ilmet positiivselt muutnud mõnel teiselgi viisil, mida võis märgata ka äsjasel etendusel. On kadunud või kadumas kunagine üldine hoiak, kus koorikontsertide edu mõõdeti eeskätt laulude kordamiste ja lisapalade arvuga. Lisapaladest naljalt ei pääse ja maitseka valiku juures on see ka talutav. Kordamised kurnavad tarbetult koori ja häirivad erudeeritud kuulajat, eriti hästikoostatud programmi puhul nagu värskeltkuuldu.
Oli meeldiv pärastlõuna ja nauditav muusikaline elamus.
