Head kuulajad, nagu meile saadetud kutsetel kirjas, oleme kutsutud mõtlema teemal «Kui ohtlik on vabadus?». Seega oleme vaikimisi justkui sunnitud leppima vabaduse ohtlikkusega ning minult oodatakse eelkõige arvamuse avaldamist ohtlikkuse määra suhtes. Enamgi veel, Eesti Vabariigi kaitseministrina ei ole mõeldav, et ma selle ohu peletamiseks ka sobivat rohtu ei pakuks – loomulikult vastavuses asjakohase ohuhinnanguga. Äärmisel juhul seega sõjaseisukorra väljakuulutamise, isikuvabaduste piiramise ja muu sinna juurde kuuluvaga.
Ma ei tea, kas korraldajad on just sellist mõttekäiku silmas pidanud? Otsesõnu ilmsesti vast mitte, aga raske on ka mitte märgata teemavaliku provokatiivset allteksti. Tegelikkus on ka samasuunalise ja võimule vastu oleva paranoia õhutamine viimaste kuude avalikus sõnakasutuses. Just see viimane asjaolu andiski mulle nii kiusatuse kui ka õigustuse provokatsiooniga kaasa minna. Lubatagu mul siiski eelnevalt nõutada endale vabadus rääkida iseenda nimel, mitte ministrina ega akadeemikuna, ka mitte füüsikuna, teades samas, et päriselt pole teiegi võimuses mind nendest mütsidest lõpuni vabastada.
Vabadusest peab palju rohkem rääkima, sest oleme taasiseseisvunud Eestis sellekohast sügavamat arutelu isegi lubamatult, miks mitte ka ohtlikult kaua edasi lükanud.
Alustaks ühemõttelisest väitest – vabadus on väärtus, üks ülimaid väärtusi, ja väärtus per se ei ole kunagi ohtlik. Ohtlikud võivad aga olla, ja sageli ka on, inimesed, kes vabaduse vääriti või omakasulise mõistmise taha varjudes teadlikult või teadmata vabaduse piiridest üle sammuvad ja teiste inimeste samaväärseid vabadusi jalge alla tallavad. Lubatagu mulle seega sõnastada oma ettekande pealkiri niimoodi: «Vastutus vabaduse piiride eest».
Alustaksin vabaduse ideest, nii nagu see on kujunenud reformatsioonijärgses ratsionalistlikus kultuuris. Selle algpunktiks ja ideaaliks on inimene, Mina, kes on oma otsustes vaba igasugustest välistest piirangutest ja jõududest. Vähegi järelemõtlik vaim mõistab, et selline vabadus vaakumis on tõelise vabaduse olemuslik vastand – vabadus absoluutses üksinduses on nature mort.
Isegi üksikkongis surmamõistetul on vähemasti kong ja timukas, mis on mõõtmatult rohkem kui Mina ümber laiuv ääretu tühjus. Ometi on just nii konstrueeritud vabaduse ülima määra mõiste ja uskumatu, kui paljud meist mõistavadki vabadust just sellest paradigmast lähtudes – mina ja minu meelevald.
Seejuures ainsa, ent olulise erinevusena eelpoolöeldust, käsitlevad vabadusfundamentalistid kogu ümbritsevat tegelikkust koos kaaskodanikega tühjuse või siis tühisusena. Siit minu esimene vabaduskäsitluslik mure – meie ei ole nõus olema tühised.
Minu teine mõte-eksperiment asetab maailma kaks inimest – minu ja tema. Nüüd on maailmas kaks vabadust, minu ja tema oma ning õigustatud on küsimus, kas nüüd on maailmas vabadust kokku rohkem või vähem kui enne? Ja veel: «Kas minu vabadus on tema olemasoluga kasvanud või kahanenud?»
Kuskilt siit saab alguse vahetegemine negatiivse (vabadus millestki) ja positiivse vabaduse (vabadus millekski) vahel. Lihtne on mõista, et tehniline vabadus aheneb, kui ühe asemel on kaks – nad võtavad lihtsalt rohkem ruumi. Samas on mõõtmatult kasvanud kahe võimalus midagi ette võtta elik vabadus millekski. Kui kahte ühendab armastus, sünnivad lapsed ühes paljunenud vabadusega, kui vihkamine, siis võib see hävitada mõlema vabadused. Sestap on tohutult oluline mõista, et vabadus ei ole lõplik, null-summa-mängudes ümberjaotatav vahend, vaid piiritule paljunemisele ja uutele eluvormidele avatud kvaliteet, mille edendamine on meie kätes. Ma küsin teilt, kas me oleme oma riiklikes, aga ka avaliku sõnaga väljendatud otsustes sellest alati aru saanud?
Kolmandaks. Eelnev kahe vabaduse dilemma juhatab meid kõige otsesemalt vabaduse piiride teemani. Kui on minu ja tema vabadus, siis kas ja kus on piir nende vahel – teoreetiliselt, tegelikult ja ideaalselt? Kuivõrd minu ja tema vabadused on erinevad ja tihti vastandlikudki, on nende vahele mitte ainult võimalik, vaid sageli ka vajalik, piiri tõmbamine. Vabaduse-usku inimeste jaoks, kelle hulka ka ise julgeks kuuluda, võib vabadust või siis ameerika traditsioonis õnnetaotlust (pursuit of happiness) piirata vaid vabaduse endaga, ehk siis teise inimese samaväärse vabadusega.
Õiglane piir mingu sealt, kus mõlema poole huve (ehk siis vabadusiha) on võrdsel määral piiratud. Oluline on siinkohal mõista, et piirid on alati olemas, nende kindlakstegemiseks on olemas põhimõtted ja lõpeks, et inimestelt on mõistlik nende piiride tunnustamist ka nõuda. Sest neist piiridest üle sammudes algab vägivald, mis hävitab vabadust.
Neljandaks tuleks peatuda ühise vabaduse esindamisel ehk «meie» vabaduse käsitlusel. Kui mina (oma vabadusega) heidan kokku temaga (ja tema vabadusega), siis mis saab meie ühisest vabadusest? Pole vaja pikalt seletada, et iga ühendus tähendab kohustusi elik osapoolte vabaduse piiramist – ei ole üksnes anekdootlik vastandada abielumeest/-naist vabale mehele/naisele.
Pole liialdus väita, et ühe osapoole isiklikud vabadused tuleb tuua ohvriks ühise vabaduse kasvule. Kes oskab seda suurenenud vabadust mõista ja nautida, on õnnelik, kes mitte, tunneb end abielust ahistatuna. Suurenenud vabaduse tegeliku, õiglase ja jätkusuutliku teostamise komistuskiviks saab kasvanud ühisvabaduse nn esindusõigus – kes ja kuidas esindab ja seeläbi käsutab ühist vabadust.
Kui seda õigust ei osata siduda vastutusega, siis hävib nii ühine kui ka suur osa isiklikust vabadusest. Just sellele karile hukuvad abielud ja ühisettevõtted, riigid ja riikide liidudki. Vangi dilemmana tuntud kiusatus pöörata ühised võimalused kitsaks omakasuks hävitavad esmalt teise poole usalduse ja seejärel lisandunud vabadusegi, jättes võimalikust ühiskasust ilma mõlemad osapooled.
Siit üks võtmetähendusega järeldus – igaüks, kes esindab vastutustundlikult enamat kui iseennast, on oma vabadustes rohkem piiratud, kui seistes üksnes enda huvide (vabaduste) eest. Perekonnapea ei saa oma tööandjat pikalt saata sama kergekäeliselt kui vabamees, ühistu raha tuleb investeerida konservatiivsemalt kui isiklikke sääste ja riigi rahaga ei mängita börsil.
Eelnevale tuginedes teeksin ühe karmi tähelepaneku: paljud Eesti võimukandjad, aga ka suur osa rahvast, ei ole endale aru andnud, et vastutustundlik (loe: jätkusuutlik) vabadusekäsitlus liberaalses demokraatlikus ühiskonnas sisaldab mõistmist, et vabaduse määr ühiskondlikus hierarhias ülespoole liikudes mitte ei kasva, vaid kahaneb. Lihtsamalt öeldes: võimu kasvades jääb vabadusi vähemaks.
Valides oma esindajaid ühishuviliste eesmärkide nimel end valitsema, ei võõranda me mitte oma vabadusi, vaid anname üle oma vabaduse piire. On mõistetav, et heterogeensetes ühiskondades võib selle tulemuseks olla tippotsuste geneeriline impotentsus. Ja siis sugenevadki ihalused isevalitseja järele.
Oma kogemusest võin kinnitada, et oludes, kus arvestatav osa valijaskonnast heidab võimule õigustatult ette talle antud mandaadi kuritarvitamist (üldjuhul mitte niivõrd omakasulistel ehk korruptiivsetel ajenditel, vaid pelgalt oskamatusest ühishuve adekvaatselt esindada), on sama suur seltskond valmis ennastunustavalt võitlema oma kildkondlike huvide tingimusteta läbisurumise eest meelevaldse poliitilise otsuse alusel.
Osa sellest kurvast tegelikkusest on ilmsesti tingitud nn üleminekuühiskonna raskustest, samas on sarnaste probleemidega silmitsi ka «vanad demokraatiad» – vabaduse piiride järk-järguline nihutamine endiste tabude pärusmaale on ahendanud nendegi ühiskondade kultuurilist ühisosa selle määrani, kus see liberaalse demokraatia vundamendi rolli kohati enam kanda ei suuda. Just seetõttu polegi mulle selge, kas liberaaldemokraatlik võimuarhitektuur on üldse nii ideaalne ja universaalne, nagu me endale tihti ette kujutame.
Viienda viitena vabaduse asjus räägiksin skalpellist ja viiulist. Need on oskajates kätes imelised instrumendid vabaduse tõeliseks teostamiseks, ehkki vabaduseks saab nimetada ka õigust neid enesevigastuseks või ahjukütmiseks kasutada.
Nende kahe vabaduse vahele loob silla laastudeks lõigatud Stradivariuse eksponeerimine kui kunstivabadus. Siit koorub välja mõiste, mida võiks nimetada vabadusharituseks – oskuseks vabadusega toime tulla, oskuseks näha noodilehes mitte vabaduse ahistajat, vaid interpreedi abimeest tõelise vabaduseni jõudmisel.
Ühtlasi tõstatub küsimus õigusest (või isegi kohustusest?) seada harimatute vabadusele piirid samal moel, nagu me teeme seda laste puhul neid pulkadega voodisse magama asetades, nende eest tikke peites ja neid lõpeks koolikohustusele allutades. Kas paternalism või eestkoste on vabas ühiskonnas täiesti kohatu või kui ei, siis kes ja kelle suhtes on õigustatud seda praktiseerima?
Eelnev teadlikult maavillane vabadusfilosoofia oli mõeldud konteksti loova sissejuhatusena arutelule (riigi)võimust ja vabaduse piiridest praeguses Eestis. Võimutegelikkuse taustaks on meie ajalooline kogemus, mis on istutanud enamikku meist alateadliku arusaama riigist kui eelkõige võõra võimu kandjast.
Enamgi veel, ajalooline kogemus on meisse süstinud ka paraja annuse usaldamatust kõigisse ühishuvilistesse ettevõtmistesse ning kujundanud rehepapliku hoiaku vabadusse ja tema piiridesse – kole kergesti kipume vargsi, aga teatava semuliku teineteisemõistmisega vabaduse piiride taga omakasulisi asju ajama. Siis pole imeks panna, et kuuldes härra Majoneesi tegemistest riigikogus, laiendame selle enesestmõistetavalt kõigile riigikogu liikmeile.
Esmalt eeldame vaikimisi, et võimulolijad ei tunneta ei vabaduse piire ega vastutust ja siis rõõmustame parastavalt iga kinnituse üle oma teooriale. Kurb on see, et meil ongi liiga tihti õigus, veel kurvem aga see, et alati ei ole. Suutmatus või soovimatus näha ka teistsugust riigikogu on ohtlik, sest see hävitab eos vastutustundlike inimeste vabaduse otsida sellest nõiaringist ühiselt väljapääsu.
Seetõttu on käimasolev ristiretk parlamendi vastu ka kõik mõistlikud rahvaasemikud kaevikutesse sundinud, sest niisugune võit-kaotus tüüpi mustvalge mõtlemine ei jäta neile teist võimalust. Väga murettekitav olukord, mis eeldab mõlemalt poolt enam ettenägelikkust oma vabaduse piiride paremaks tajumiseks, vajadusel kasutades usaldusväärse vahemehe abi.
Kas anonüümsed kommentaariumid on avardanud või ahistanud vabadust Eestis? Sellele küsimusele pole ilmselt ühest vastust. Küll aga on riigil vastutus tagada ühelt poolt sõnavabadus ja teiselt poolt inimväärikuse kaitse. Praegu on esimest ilmselt rohkem suudetud kui teist, ent ilmsesti poleks võimul tark tormata uute seadustega keerulises küberruumis korda looma.
Loodetavasti toob käimasolev kohtuasi välja need põhiväärtused, mida on tõepoolest vaja kaitsta vabaduse kuritarvituste vastu ning siis tuleb otsustada, kas seadusandja on selleks loonud ka toimiva mehhanismi. Enam aga kui seaduste abil, on küberruumis vaja korra järele valvata suhtluskeskkonna haldajatel endil – kindlasti tajuvad nad peatselt ka ise, et mürgine õhustik ei too pikas perspektiivis neilegi kasu ja korralik seltskond leiab endale peagi uue ja väärikama eluruumi.
Kõige keerulisemad küsimused võimu ja vabaduse suhetest rulluvad aga lahti Vabadussõja võidusamba ümber kujunenud õhustikku analüüsides. Alustaksin kolme aasta tagusest debatist riigikogus, kus lükati tagasi otsuse eelnõu vabadussamba rajamisest ja otsustati teha valitsusele ülesandeks püstitada Vabadussõja võidusammas.
See otsus oli kantud ühest olulisest maailmavaatelisest arusaamast – meie praegust emakeelset arutelu vabadusest, rääkimata vabadusest endast, poleks olemaski ilma Vabadussõjas saavutatud võiduta. Tolle võidu tõi oma riigiks koondunud eesti rahvas ja oma riik loodigi oma vabaduse ning selle kestmise kaitseks. Siis oli võim ja vabadus ning vaim üks.
Just selle asjaolu kardinaalselt erinev tajumine on praeguse mittemõistmiste olemuslikuks aluseks. Lauldes tulnud taasiseseisvumine on paljudes loonud pettekujutelma, et praegune maailm ei vajagi riigi võimu ja väge vabaduste kaitseks – piisab vabade kodanike abstraktsest mõttekeerutusest vabaduse ideaali ümber ja meie kestmine ongi tagatud.
Ei ole nii! Just sellesama vaba mõttekeerutuse võimaldamiseks ongi võimu vaja – vastutustundlikku ja oma piire tunnetavat võimu. Võimu, kes hoolitseb välise ja sisemise turvalisuse eest, sealhulgas kaitstes ka kõiki oma alamaid nende individuaalsete vabaduste piirides.
Kõik see ei välista kõrget hinnangut igasugusele kompetentsile, olgu see keevitaja või kunstniku, teadlase või tuukri oma. Ilma lugupidamiseta oskuste ja teadmiste vastu poleks tänapäevast tsivilisatsiooni. Enamgi veel – igas kutsevallas toimib loomuldasa just kompetentsusel põhinev võimuhierarhia, mis sageli vastandub demokraatlikul valikul tuginevale struktuurile.
Teaduses ei hääletata, vaid tõestatakse, kunstis luuakse ja tunnustatakse ning arhitektide liidu juht, nagu ka teaduste akadeemia president, ei ole ilmtingimata kõrgeim erialane autoriteet. Sestap on üldjuhul nii, et formaalsete kutseorganisatsioonide seisukohavõtud on alati eelkõige poliitilise ja alles seejärel professionaalse tähendusega. Selles veendumiseks piisab võidusamba konkursikomisjoni liikmete eriarvamuste professionaalse keelekasutuse võrdlusest arhitektide liidu ultimatiivse tekstiga.
Lisagem siia juurde kunstnike ja arhitektide liitude varjamatu pretensioon kõneleda kõigi kunstnike ja arhitektide nimel ning me saame sama vabaduste usurpeerimise fenomeni, nagu me õigustatult taunime riigivõimu juures. Pole ju saladus, et on nii arhitekte kui kunstnikke, kel on olemas ka oma arvamus. Mõtlemapanev on seejuures asjaolu, et nii mõnigi, kes projekti nõu ja jõuga on toetanud, ei soovi oma nime avaldada. Seetõttu ei saa ma kuidagi näha samba ümber kujunenud positsioonivõttudes võimu ja vaimu vastasseisu, pigem tsunftivõimu kokkupõrget demokraatliku võimuga ilmavaateliste erinevuste taustal. Eelnev ei tähenda üldsegi mitte niisuguste kildkondlike seisukohtade hukkamõistu, küll aga nende asetamist teiste samaväärsete seisukohtade konteksti.
Tuleksin lõpetuseks tagasi algusesse. Vabaduse ühiskasulisel käsitlemisel on riigil, samuti nagu tema paljudel kodanikel, vaja liikuda enesekesksest pildist stiilis «mina ja minu meelevald» avatud ja võit-võit võimalusi kasutava käsitluse poole. Sellel teel on vaja pidevalt tunnetada oma vabaduse piire ja teiste võrdseid vabadusi nende piiride taga. Riigil lasub aga lisaks vastutusele oma meelevalla piiride tunnetamise eest veel kohustus hoolitseda sisemiste piiride puutumatuse eest.
See kõik saab omakorda võimalikuks vaid hoolitsuse kaudu rahvusliku vabadusharituse eest, mille edendamisele Vabadussõja võit aluse pani. Kasvatagem siis oma vabadusharitust, sest võti pole mitte vabaduse vähesuses või liiasuses, saati siis vabaduse ohtlikkuses, vaid meie võimes seda mõtestatult ja ühiskasuliselt rakendada. Kui minu tänane mõttearendus sellele kaasa aitas, pole ma teie aega kurjasti tarvitanud.