Vahur Koorits www.DELFI.ee
Riigikogu sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni liige Jaak Allik lausus, et Venemaa pole kunagi Eestit rünnanud ja Vene ohust rääkimine on lihtsalt rahva hirmutamine ja rumalus
Kommentaarium DELFI: http://www.delfi.ee/news/paeva...
"Kunagi pole olnud Vene riigi kallaletungi Eestile või Eesti riigile. Alati on olnud suured ümberjaotamised Euroopas. Ükskõik, kas siis Liivi sõda või Põhjasõda või Esimene või Teine maailmasõda - need on olnud suured üle-euroopalised sõjad. Seal on toimunud ümberjaotamine, kus Eesti on jäänud rataste vahele. Konkreetselt huvi Venemaal vallutada see pisike Eesti, millegipärast ainult ja tema, pole olnud ja see kõik on lihtsalt rahva hirmutamine ja rumalus," rääkis Allik ERRile.
Allik kommenteeris Delfile, et tema sõnumi mõtteks oli, et Venemaa pole kunagi Eestit üksi rünnanud, vaid tegemist on alati olnud regionaalsete sõdadega, millega on seotud ka teised riigid. Venemaa ähvardus ei puuduta seega vaid Eestit üksi, vaid ka teisi piirkonna riike ja järelikult tuleb seda ka vaadelda laiemas Euroopa kontekstis.
Eesti riigikaitse saab seega olla ka vaid laiemas kontekstis liitlastega, sest iseseisvalt ei suuda Eesti niikuinii ennast kaitsta. Ka Eesti kaitsekulude osas tuleks tema hinnangul seetõttu vaadelda laiemat konteksti, kus suurem osa NATO riikidest ei kuluta kahte protsenti SKPst, mida NATO soovitab.
Mikseri sõnul ei peegelda Alliku sõnad SDE vaateid
SDE esimees Sven Mikser saatis täna pressiteate, kus teatas, et Jaak Alliku pikemast intervjuust pärinev tsitaat, mille kohaselt ei ole Venemaa kunagi Eesti riiki rünnanud, ei väljenda mitte mingil moel Sotsiaaldemokraatliku Erakonna seisukohta.
"Kuna Nõukogude Liidu okupatsioon ja nõukogude režiimi kuriteod on eesti rahva jaoks tõeliselt valus ja emotsionaalne teema, peaks iga poliitik, eriti sedavõrd kogenud poliitik nagu Jaak Allik, olema selleteemalistes väljaütlemistes erakordselt täpne ja tunnetama ka iga laiemas kontekstis pillatud tsitaadi mõju ja võimalikke tõlgendusi," ütles Mikser.
IRLi esimees Urmas Reinsalu kommenteeris, et Jaak Alliku avaldus on Karl Vaino stiilis jutt. "Selline Eesti rahva mineviku mahasalgamine poliitilise edu nimel valimistel on jõle. Taoline avaldus reedab meie rahva ajaloo ning pigistab kinni silmad tänaste Eesti julgeolekuhuvide ees," leidis Reinsalu.
Ka Keskerakond mõistis Alliku sõnad hukka
Ka Keskerakond mõistis Alliku hukka. Keskerakonna pressiesindaja Taavi Pukk arvas, et seesugused sõnavõtud sotside juhtpoliitikute poolt on tingitud nende hiljutisest liitumisest Vene Erakonnaga, mille juhid on varemgi antud teemal väga äärmuslikult esinenud.
Ta tuletas meelde, et Vene Erakonna viimane esimees Stanislav Tšerepanov ja tema asetäitja Gennadi Afanasjev leidsid, et okupatsiooni teema arutamisele võiks kehtestada moratooriumi, sest praegusel hetkel on okupatsiooni fakt nende arvates usu, mitte kohtuotsuse küsimus.
Keskerakond Puki sõnul sotsiaaldemokraatide sellist seisukohta ei jaga.
Ka IRLi riigikogu liige Mart Nutt ei jaganud Alliku ajalootõlgendust. "Väide, et Venemaa ei ole kunagi tunginud kallale Eestile, ei vasta tegelikkusele. Juba 11. sajandist alates on dokumente Venemaa-poolsete rünnakute kohta Eesti vastu," tuletas Nutt meelde.
Liivi sõjas ja Põhjasõjas viis Venemaa poolne sõjategus eestlased Nuti sõnul väljasuremisohtu. 1918-20 toimunud Vabadussõda oli kahepoolne sõda Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel, mille lõpetas Tartu rahu - rahuleping kahe riigi vahel.
"Asjaolu, et Venemaa sõdis ka teistel rinnetel, ei teinud olematuks Vabadussõja põhiolemust - Venemaa püüet taasallutada Eesti. 1940. aastal korraldas NSV Liit agressiooni iseseisva Eesti Vabariigi vastu, okupeerides ja annekteerides selle riigi. Nende faktide ignoreerimine tähendab nii Vabadussõja kui Nõukogude okupatsiooni ja agressiooni eitamist," leidis Nutt.
Allik esines üsna vastuolulise sõnavõtuga ka Vene ajakirja Russkij Reportjor, kus ta ütles, et Eesti rahvuslus teeb Eestist Euroopas provintsi. "Euroopa tagahoov, mitte enamat," lausus Allik.
Allik on varem korduvalt kaitsekulusid kritiseerinud
Jaak Allik on aastakümneid olnud ka Eesti riigikaitse kriitik. Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja Hellar Lill kirjutas aasta alguses, et kaitseministeeriumi loomise ajal aastal 1991. kirjutas ta Päevalehes artikli pealkirjaga "“Likvideerida kultuuriministeerium! Luua kaitseministeerium!"
Viimastel aastatel on Allik võidelnud kaitsekuludega ja küsinud, et miks peab Eesti kulutama riigikaitsele kaks protsenti sisemajanduse koguproduktist, kui näiteks Läti kulutab ühe protsendi ja keegi neid NATOst sellepärast välja ei viska.
Reformierakond on kriitiline
Reformierakondlasest riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Arto Aas mõistis Alliku sõnavõtu karmilt hukka. „Sotsiaaldemokraatide halli kardinali Jaak Alliku seisukohad, nagu meie idanaaber poleks kunagi Eestile ohtu kujutanud, on ehmatavad ja solvavad. Kas me tõesti peame unustama Vabadussõjas toodud ohvrid? Kas MRP, okupatsioon ja küüditamine on väljamõeldised? Kas okupatsiooni tõttu tuhanded kaotatud inimhinged ja sajad tuhanded purustatud pered ei vääri mälestamist?" küsis Aas.
Alliku soov pisendada seda kõike neutraalseteks ümberkorraldusteks Euroopas, kus nagu polekski olnud teadlikult tegutsenud agressoreid, on tema sõnul äärmiselt ohtlik ja kahetsusväärne ajalookäsitlus. "Tuletan meelde, et Eesti ja paljud meie saatusekaaslased Ida-Euroopas on aastaid pingutanud selle nimel, et maailm mõistaks kommunismikuriteod sama karmilt hukka kui natsismikuriteod," märkis Aas.
"Ma saan aru võimunäljas sotsiaaldemokraatide ihalusest vene häälte järele. Aga me ei tohiks leppida, et see viib okupatsiooni eitamise ja Eesti ajaloo meelevaldse tõlgendamiseni," lisas Aas.
Pragmaatilised ja heatahtlikud suhted Venemaaga on Aasa sõnul igati teretulnud, aga need ei pea sündima põhiväärtuste ja ajaloo unustamise hinnaga. Venemaa ohtlikust ilmestab veel hiljutine Venemaa-Gruusia sõda, mis viis iseseisva Gruusia teatud piirkondade okupeerimiseni. "Või pole ka seda sõda sotsiaaldemokraatide ideoloogi Alliku arvates toimunud?“ küsis Aas.
Riigikogu kultuurikomisjoni liige Allik kuulub ka riigikogu Eesti-Venemaa parlamendirühma. Ta oli kultuuriminister aastatel 1995-1999. Aastast 2010 kuulub ta sotsiaaldemokraatlikku erakonda, varem on ta kuulunud ka Rahvaliitu, Koonderakonda ja NLKPsse.
Jaak Allik: kunagi ei ole olnud mingit Vene riigi kallaletungi Eestile (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
See, mis ei õnnestunud 1924. aasta 1. detsembril...
EW riigijuhtidel olid tihti riigi, ettevõtte ja enda rahakott segi aetud ja aastal 1934, kui oli oht, et võimule tuleb opositsioon ja ees ootab kohtu alla minek, otsustati sõjaväelise riigipöörde kasuks.
http://wwx.postimees.ee/030204...
Venelased kiitsid heaks Pätsi kava riigipöörde teostamiseks, kuid olid vastu kindral Johan Laidoneri kaasamisele. Riigipöörde eelsetes konsultatsioonides lubas Päts venelastele Laidonerist eemale hoida (vahetult enne riigipööret oli Päts sunnitud väitma, et ta ei saa ühekorraga lahti öelda Larkast ja Laidonerist ning peab valima ühe kahest halvast).
Pärast 1934. aasta 12. märtsi riigipööret saadik Ustinovile saadetud kirjas avaldas Moskva lootust, et järgnevalt kõrvaldab Nõukogude Liidu "vana sõber" ka Laidoneri. Venelased polnud rahul, et Päts ei suutnud või ei tahtnud Laidoneri kõrvaldada.
NL-i luure üks juhte Pavel Sudoplatov kirjutab oma mälestustes: «Vahest kõige muljetavaldavam oli meie residendi V. Jakovlevi korraldatud koostöö Eestis. Ehkki Eesti president Konstantin Päts ei kirjutanud 1930. aastal alla värbamiskohustusele koostööks GPUga, oli ta sellest hoolimata meie rahalisel ülalpidamisel kuni 1940. aastani. Kui ma õigesti mäletan, oli selle kohta koguni NSV Liidu valitsuse eraldi otsus.
http://vapsid.weebly.com/
Konstantin Päts oli isehakanud EW president (said kahepealegi Laidoneriga kokku vähem hääli kui Larka üksinda) ja hilisem NLiidu personaalpensionär (1905. aasta revolutsioonilise tegevuse eest).
http://www.maaleht.ee/news/uud...
Kindral Laidoner teatas peale kohtumist Soome presidendi Pehr Evind Svinhuf¬vudiga Viimsis 1934. aasta 19. augustil, et kauaks meil enam iseseisvust pole...
EW riigijuhtidel olid tihti riigi, ettevõtte ja enda rahakott segi aetud ja aastal 1934, kui oli oht, et võimule tuleb opositsioon ja ees ootab kohtu alla minek, otsustati sõjaväelise riigipöörde kasuks.
http://wwx.postimees.ee/030204...
Venelased kiitsid heaks Pätsi kava riigipöörde teostamiseks, kuid olid vastu kindral Johan Laidoneri kaasamisele. Riigipöörde eelsetes konsultatsioonides lubas Päts venelastele Laidonerist eemale hoida (vahetult enne riigipööret oli Päts sunnitud väitma, et ta ei saa ühekorraga lahti öelda Larkast ja Laidonerist ning peab valima ühe kahest halvast).
Pärast 1934. aasta 12. märtsi riigipööret saadik Ustinovile saadetud kirjas avaldas Moskva lootust, et järgnevalt kõrvaldab Nõukogude Liidu "vana sõber" ka Laidoneri. Venelased polnud rahul, et Päts ei suutnud või ei tahtnud Laidoneri kõrvaldada.
NL-i luure üks juhte Pavel Sudoplatov kirjutab oma mälestustes: «Vahest kõige muljetavaldavam oli meie residendi V. Jakovlevi korraldatud koostöö Eestis. Ehkki Eesti president Konstantin Päts ei kirjutanud 1930. aastal alla värbamiskohustusele koostööks GPUga, oli ta sellest hoolimata meie rahalisel ülalpidamisel kuni 1940. aastani. Kui ma õigesti mäletan, oli selle kohta koguni NSV Liidu valitsuse eraldi otsus.
http://vapsid.weebly.com/
Konstantin Päts oli isehakanud EW president (said kahepealegi Laidoneriga kokku vähem hääli kui Larka üksinda) ja hilisem NLiidu personaalpensionär (1905. aasta revolutsioonilise tegevuse eest).
http://www.maaleht.ee/news/uud...
Kindral Laidoner teatas peale kohtumist Soome presidendi Pehr Evind Svinhuf¬vudiga Viimsis 1934. aasta 19. augustil, et kauaks meil enam iseseisvust pole...
Sama hästi võib sel aastal tähistada - Nõukogude (Kahali) Eesti 96
Võib samuti lisada, et järjepidevus pole hetkekski peatunud jne, seega variant NWO aegade jaoks…
1917. aasta 5. novembril, kaks päeva enne Suure Oktoobrirevolutsiooni algust, moodustati Nõukogude Eesti eesotsas Jaan Anveltiga, mis ei omanud rahva enamuse toetust, ja eksisteeris 1918. aasta 4. märtsini, mil Saksa väed ajasid eesti kommunistid Eestist minema ja asuti Bresti rahust lähtuvalt looma Balti Hertsogiriiki.
Sel ajal, kui “eesti punakaart”, mis oli kontrollinud 2/3 eestlaste aladest, pidas sakslastega lahinguid, kuulutas nö põõsas istunud “eesti valgekaart” 1918. aasta 24. veebruaril välja Eesti Wabariigi, mida ka sakslased ei tunnustanud.
Manifest EW väljakuulutamise kohta loeti Tallinnas ette ajal, kui sakslased olid juba Pääskülas. Sakslastele saadeti vastu delegatsioon, kes palus Tallinnasse marssida mitte enne hommikut, põhjendusega, et ei jõuta korralikult ette valmistuda okupantide vastuvõtuks. Wabariigi kuulutasid välja isikud, kes ei omanud rahva enamuse toetust.
1918. aasta 28. novembril loodi Eesti Töörahva Kommuun eesotsas Jaan Anveltiga, mil ei olnud samuti enamuse rahva toetust, ja mida Lenin tunnustas 8. detsembril.
23. detsembril ratifitseeris Vene SFNV Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee Eesti Nõukogude Vabariigi iseseisvuse tunnustamise otsuse.
Nõukogude Venemaa valitsus aktsepteeris ametlikult Töörahva Kommuuni iseseisva riigina siis, kui see kontrollis 2/3 Eesti territooriumist.
See riik likvideeriti Vene Loodearmee, Eesti, Soome, Taani, baltisaksa ja kohalike vene “valgete” poolt 1919. aasta 18. jaanuariks aga taastati uuesti 1940. aasta 21. juulil.
Eesti Wabariik oli Rahvasteliidu liige 1921. aasta 22. septembrist kuni 1940. aasta 21. juulini.
Eesti NSV oli aga Rahvasteliidu liige 1940. aastal 21. juulist kuni 6. augustini, mil Johannes Varese valitsus esitas Rahvasteliidule avalduse väljaastumiseks.
Kui EW pagulaspoliitikud (Pätsi liin aga ka Tõnissoni liin) üritasid II maailmasõja ajal maksta Rahvasteliidu liikmemaksu, siis Rahvasteliit seda vastu ei võtnud. Kui püüti pääseda 1946. aastal toimunud Rahvasteliidu likvideerimiskonverentsile, siis eestlasi sinna sisse ei lastud. Ka ÜRO loomise aegu eestlasi jutule ei võetud, samas on Rahvasteliitu mittekuulunud Valgevene NSV ning Ukraina NSV ja Rahvasteliidust 1939. aastal välja visatud Nõukogude Liit ÜRO asutajaliikmed.
Võib samuti lisada, et järjepidevus pole hetkekski peatunud jne, seega variant NWO aegade jaoks…
1917. aasta 5. novembril, kaks päeva enne Suure Oktoobrirevolutsiooni algust, moodustati Nõukogude Eesti eesotsas Jaan Anveltiga, mis ei omanud rahva enamuse toetust, ja eksisteeris 1918. aasta 4. märtsini, mil Saksa väed ajasid eesti kommunistid Eestist minema ja asuti Bresti rahust lähtuvalt looma Balti Hertsogiriiki.
Sel ajal, kui “eesti punakaart”, mis oli kontrollinud 2/3 eestlaste aladest, pidas sakslastega lahinguid, kuulutas nö põõsas istunud “eesti valgekaart” 1918. aasta 24. veebruaril välja Eesti Wabariigi, mida ka sakslased ei tunnustanud.
Manifest EW väljakuulutamise kohta loeti Tallinnas ette ajal, kui sakslased olid juba Pääskülas. Sakslastele saadeti vastu delegatsioon, kes palus Tallinnasse marssida mitte enne hommikut, põhjendusega, et ei jõuta korralikult ette valmistuda okupantide vastuvõtuks. Wabariigi kuulutasid välja isikud, kes ei omanud rahva enamuse toetust.
1918. aasta 28. novembril loodi Eesti Töörahva Kommuun eesotsas Jaan Anveltiga, mil ei olnud samuti enamuse rahva toetust, ja mida Lenin tunnustas 8. detsembril.
23. detsembril ratifitseeris Vene SFNV Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee Eesti Nõukogude Vabariigi iseseisvuse tunnustamise otsuse.
Nõukogude Venemaa valitsus aktsepteeris ametlikult Töörahva Kommuuni iseseisva riigina siis, kui see kontrollis 2/3 Eesti territooriumist.
See riik likvideeriti Vene Loodearmee, Eesti, Soome, Taani, baltisaksa ja kohalike vene “valgete” poolt 1919. aasta 18. jaanuariks aga taastati uuesti 1940. aasta 21. juulil.
Eesti Wabariik oli Rahvasteliidu liige 1921. aasta 22. septembrist kuni 1940. aasta 21. juulini.
Eesti NSV oli aga Rahvasteliidu liige 1940. aastal 21. juulist kuni 6. augustini, mil Johannes Varese valitsus esitas Rahvasteliidule avalduse väljaastumiseks.
Kui EW pagulaspoliitikud (Pätsi liin aga ka Tõnissoni liin) üritasid II maailmasõja ajal maksta Rahvasteliidu liikmemaksu, siis Rahvasteliit seda vastu ei võtnud. Kui püüti pääseda 1946. aastal toimunud Rahvasteliidu likvideerimiskonverentsile, siis eestlasi sinna sisse ei lastud. Ka ÜRO loomise aegu eestlasi jutule ei võetud, samas on Rahvasteliitu mittekuulunud Valgevene NSV ning Ukraina NSV ja Rahvasteliidust 1939. aastal välja visatud Nõukogude Liit ÜRO asutajaliikmed.
Arvamus
TRENDING