Allikas: ERR-i raadiouudised
http://uudised.err.ee/v/arvamu...
Esiteks – kontinendil, mis on uut moodi sõjas. Aga see sõda ei alanud 22. märtsil, see lähenes sammhaaval, sel on mitu varjatud kollet ja selle söed hõõguvad veel kaua, enne kui need suudetakse kustutada.
Teiseks , elame Euroopas, mis ei suuda end enam adekvaatselt defineerida. Mõnede arvates on tegu hästi sisse seatud turuplatsiga, mille valvamise eest peaks igavesti hoolitsema peamiselt ameeriklased.
Teiste arvates on tegu rahvaste sulatuskatlaga, kus oma juuri on patt meenutada ja kus tuleb olla sõnades solidaarne kõikidega, välja arvatud oma kõige lähedasemad inimesed. Mõnede arvates on tegu hoopis ajaloolise väärarenguga, mis tuleks kiiresti tagasi pöörata, isolatsiooni ja omavahelise võitluse teele.
On muidki arvamusi, aga probleemide probleem on, et ühisosa leidmine on osutunud raskemaks kui kõik suured kõnemeistrid aegade jooksul on kuulajatele kuulutanud.
Kolmandaks, me elame Euroopas, kus euroopalike väärtuste fookus on paigast nihkunud, paraku raha suunas. Maarja Vaino kirjutas sellest Postimehes hiljuti tabavalt ja valusalt.
Tragöödiate ajal on kohatu parastada ja ironiseerida, kuid valusa tõe nentimise vajadus kasvab siiski just sel ajal. Euroopa Liit loodi sõdade ärahoidmiseks kontinendil, see on põhitõde, mida on vaja alati meeles hoida. Sellest seisukohast vaadates on praegu tegu rünnakuga Euroopa vundamendi pihta, sest kui sõda on jõudnud Pariisi ja Brüsselisse, siis on ta jõudnud kõikide eurooplasteni.
Me elame imelikus Euroopas, kus selliseidki lihtsaid asju tuleb kõva häälega rääkida.
Me elame Euroopas, mis on alati toetunud kristlikule kultuurile ja seda on enesetaputerrorismi planeerijad hästi teadnud. Vaiksel nädalal plahvatama pandud pommid mõjuvad Euroopa südames nii tapvalt kui ka mõnitavalt.
Me elame Euroopas, mille areng suundub nüüd sammhaaval uuele rajale. Tuleb loota, et need, kes on parajasti juhthoobade juures, julgevad silmad lahti hoida, et õiget suunda pidada.
Tuleb loota, et nad seavad alati ühise hüve ettepoole isiklikust hüvest või karjäärilootusest. Me elame Euroopas, kus riikide koostööle alternatiivi leidmine on võimatu. Ma ei uinu illusioonis, et selline üksmeelne koostöö on reaalsuses lihtne. Aga pingutada tuleb, kõigest väest, see on aksioom ka Eesti jaoks.
Toimetas
Priit Luts