Jaak Juske, Tallinna sotsiaaldemokraatide esimees,
www.DELFI.ee Kui Edgar Savisaar 5. aprilli hommikul ärkas, valdasid teda kahetised tunded. Ees ootasid viimased tunnid majandus- ja kommunikatsiooniministrina. Keskerakond oli pärast kaheaastast valitsuses olemist Toompeal opositsiooni jäänud.
Samas polnud aga põhjust muretseda, sest juba kella 16 paiku oli Savisaarest taas saamas Tallinna linnapea. Erakonnakaaslane Jüri Ratas sai linnapeakohalt minema löödud ja nii võis Keskerakonna esimees rahulikult pealinna valitseda. Hea maksumaksja raha eest tänavaid ja lastaedu avada ning sel viisil pidevalt pildis olla. Saab valitsust kottida ja oma uut võimalust oodata.
Savisaar oli veendunud, et peaminister Andrus Ansip ei tule 9. mai eel pronkssõduri küsimuse lahendamisega toime ja valitsus peab ametist lahkuma. Siis tekib Keskerakonnal õige pea taas lootus tõusta juba vähemalt valitsus-, kui mitte isegi peaministriparteiks.
Vana poliitrebane Savisaar pani aga seekord iga mõttes mööda. 26. aprilli viimastel tundidel asus Savisaar valitsust ja tänavatel korda hoidvat politseid teravalt kritiseerima. Paar päeva hiljem oli aga kõigile selge, et rahutusi Tallinna südames suunati Vene saatkonnast. Tegemist oli sihikindla rünnakuga Eesti riigi vastu. Mida tegi aga Savisaar — kohtus salaja Vene riigiduuma delegatsiooni juhtidega.
Maikuu esimese nädala lõpuks oli Savisaare Tallinna linnapea ametist lahkumise poolt allkirja andnud ligi sada tuhat inimest. Mitte ükski Eesti poliitik pole pälvinud rahva nii selget hukkamõistu.
Vastuseis valele kaardile mänginud Savisaarele andis õige pea tunda ka tema juhitava partei toetusprotsentides. Keskerakonna toetus eestlaste seas langes kolinaga võrdsele tasemele Rahvaliiduga. Savisaarest ja tema erakonnast sai lõplikult vene partei. Valijate enamuse seas on aga Keskerakond taas muutunud paariaparteiks.
Niigi raskel hetkel lõi kõikuma ka Keskerakonna üks kindlamaid kantse — Tallinna linn. Siiani oli pealinna volikogu 32-liikmeline keskfraktsioon kindlalt koos püsinud. Esimesed mõrad tekkisid siis, kui Savisaar nõudis endale Ratase kohta. Tõsisem sisesõda sai aga alguse linnavolikogu uue aseesimehe koha pärast.
Savisaar loobus pärast aprillimässu läbikukkumist toetamast fraktsiooni vene tiiva kandidaati ja surus iga hinnast eest aseesimeheks noorpoliitik Tarmo Lausingut. Enne jaanipäeva õnnestus Lausing küll lõpuks ometi ära valida, kuid parandamatu mõra fraktsiooni on löödud. Nii on keskerakondlaste hääled hajunud ka mitme teise olulise eelnõu puhul.
Linnapeana on Savisaar kahtluse alla seadnud mitmed oma eelkäija algatused. Olgu selleks siis uue raekoja asukoht, esinduspurskkaevu rajamine või koolide rentimine. Need sammud on aga tingitud pigem soovist kõigutada Ratase populaarsust, mitte murest maksumaksja raha kasutamise pärast. On ju Savisaar aastaid olnud Keskerakonna Tallinna nõukogu esimees: tema heakskiiduta pole linnavalitsus ka varem mitte ühtegi olulist otsust langetanud.
Savisaare linnavalitsuse esimesest sajast päevast on viimased kaks nädalat võtnud enda alla kollektiivpuhkus ja ettevalmistused linnaametnike suvepäevadeks.
Opositsioon ei andnud uuele linnavalitsusele sadat kriitikavaba päeva, sest sisuliselt jätkus ju Keskerakonna ainuvõim, vaid mõned inimesed vahetati ümber. Savisaare juhitava linnavalitsuse paljulubavast algusest on saanud keskerakondlastele lõputu õudus. Kas sellele järgneb õudne lõpp või pisutki helgem tulevik, selgub sügisel.
