Jaak Madison, Euroopa Parlamendi liige, täna, 04:01
Koroonaviirusest pole veel maailmas jagu saadud, kuid tuleviku peale tuleb meil kõigil mõelda juba praegu, sest see saab olema kardinaalselt erinev viiruse-eelsest ajast. Varem või hiljem möödub see viirus, tavapärased igapäevanormid meie eludes tulevad tagasi ning inimeste surmade puhul räägitakse taas ka vähist, gripist ning muudest tervisehädadest.
Kuid mis muutub, on Euroopa Liit, vabakaubandussüsteem ja globaalne majandusmudel. Kui siiani oli meid kõiki harjutatud elama just kui normaalsuses, kus isegi igapäeva eluks hädavajalike kaupade saamine sõltus mitmete erinevate riikide toodangust ja selle impordist, siis see aeg on läbi. Kui siiani rõhutati ainuvõimalikkust majanduselus, et Euroopa Liit tagab kõik vabadused, õigused ja võimalused, siis see aeg on möödas. Euroopa Liit on läbi kukkunud.
Paralleelmaailmas parlamendisaadikud
Euroopa Liit on olnud väga edukas, irooniliselt, kui kõik on hästi. Kui pole relvakonflikte, suuri majanduslikke kataklüsme, epideemiaid või majanduslikke katastroofe. Nii kaua kui neid pole, siis ollakse väga varmad kirjutama valmis uusi direktiive, määruseid ja rääkima solidaarsusest maksimaalse sallivusega. Kui tuleb aga näiteks relvakonflikt Krimmis, Ida-Ukrainas või Gruusias, siis on hätta jäädud isegi ühisavalduste tegemisega. Kui tuleb kuskil Euroopa nurgas finantskriis, vaagub kogu ühisturg hinge. Kui nüüd aga inimesed surevad massiliselt viiruspuhangusse ja puudu on kõigest – isikukaitsevahenditest, hingamisaparaatidest, vabatahtlikest abistajatest jms – siis ei huvita enam kedagi Euroopa Komisjon, mingi ühisparlament või finantsreeglid eelarve puhul.
See kõik on sellisel juhul sekundaarne, sest primaarne on selle kaosega toime tulla, ellu jääda ning edasi minna. Euroopa Liidu olematu võimekusega seda kindlasti poleks. Üks seltskondadest, kes elab ikka veel paralleelmaailmas, on muide paljud Euroopa Parlamendi liikmed. Paljud neist ikka veel kirjutavad igapäevaselt ühises meililistis sellest, kuidas meil tuleb hoida ühtsust, solidaarsust ning kuidas ainus lahendus koroonaviirusele on rohkem võimu Euroopa Liidule ja Brüsselile. Sellised inimesed on muidugi parandamatud, sest nad elavad ikka oma naiivses unelmas, et Euroopa Liit jätkab oma föderaliseerumist samas tempos nagu enne epideemiat. Paraku on osa sellest seltskonnast ka Eestis valitud eurosaadikud. Siinkirjutaja nende hulka ilmselgelt ei kuulu.
Euroopa Liit kaotab oma olulisuse
Mis edasi? Elu läheb ikka edasi. Inimkonna üks iseloomulikke nõrkuseid on unustada minevikus olnud kogemused. Globaliseerumine on olnud tõusude ja mõõnadega läbi ajaloo. Enne esimest maailmasõda oli see väga hoogne, mis sai aga tugeva matsu suurte verevalamistega. Järgmine vahva globaliseerumine oli enne teist maailmasõda, mis aga taas lõpetati sõdade ja surmadega. Nüüd on kohe pikalt olnud rahulik ja üleilmastumine saanud vägagi segamata kesta, kuid ega siis ajalugu oma olemust ei muuda – lõpeb praegu ka see globaliseerumise protsess. Nüüd on saanud riigid üle maailma tunda, ka Euroopa Liidus muide, et kõige rohkem pead suure jama korral iseendale lootma. Ise pead ellu jääma.
Selleks on aga riigil vaja võimekust ise toota esmatarbekaupu, isikukaitsevahendeid, suutma iseenda rahva ära toita ning olema suuteline ka energiat toota. Eesti on siin veel õnneks väga heas seisus. Õnneks ei ole me veel Euroopa Liidule lipitsemise jaoks kinni pannud oma põlevkivitööstust. Õnneks on meil veel hoolimata Euroopa Liidu kahepalgelisest põllumajanduspoliitikast, kus Eesti põllumeest koheldakse jätkuvalt nagu sakslase heaks töötavat moonakat, jätkuvalt tublid maamehed, kes toidulauda katavad. Kui meie saamatud ja süüdimatud ametnikud saavad lõpuks teisele, vähem rahvatervist kahjustavale tööle suunatud ja arad poliitikud leiavad endas ka julguseraasu, siis saame ehk vajalikul määral toodetud maskid, kindad ja kaitseülikonnad.
See kõik on loomas uut maailma, kus praegused elavad põlvkonnad pole veel olnud. Samas nagu juba eelnevalt mainitud – kõik on käinud ajaloos tõusude ja mõõnadega. Nüüd on tulemas lihtsalt see aeg, kus Euroopa Liit kaotab oma olulisuse, paljud euroametnikud saavad mõne aasta jooksul ametit vahetada ja esiplaanile tõusevad riigid, kes suudavad uue olukorraga kiiresti kohaneda. Saagu ka Eesti aru maailmas toimuvatest muutustest ja hakakem ise otsustama ja vastutama oma tuleviku eest. Mitte keegi teine maailmas seda tegema ei pea.
