Kersti Kaljulaid, kes teoorias peaks olema president, on selgelt asunud tegema poliitikat ja seda juba ammu. Kaljulaid sekkus päevapoliitikasse 2017. aastal, kui enne kohalikke valimisi kutsus Päevalehele antud intervjuus mitte toetama üht parlamendiparteid.
Kaljulaid on poliitikat teinud Riigikogus, kui kannab poliitilistel põhjustel sõnumitega pusasid.
Kaljulaid on teinud poliitikat, kui rahvusvahelises meedias laimas legitiimset ja rahvamandaati omavat Vabariigi Valitsust ja nimetas seda "shitstorm'iks".
Seega pole üllatus, et ta jätkab sama liini, kui jättis poliitilistel põhjustel ja ilma sisuliste argumentideta välja kuulutamata pensionireformi. Üks punane parlamendipartei pöördus sellise palvega ta poole ka ametlikult ja nagu näeme, siis selle ta ka rahuldas.
Võime üpris kindlad olla, et Kaljulaid tuleb ka "ametlikult" poliitikasse peale ametiaja lõppu. Sobiks ta üpris hästi ju kokku oma poolvennaga punaste erakonda. Kuid seni peame veel kannatama ja üle elama selle perioodi, kui ta saab valimatult suud pruukida seal, kus võiks pigem kehtida soovitus, mida vanemad inimesed ütlevad lastele rääkimise kohta: laps räägib siis, kui kana pissib.
Mind aga siiralt kurvastab, et Kaljulaidil on pimestunud fänne ja kaasaelajaid üpris suur hulk. See ei anna just väga tugevat kindlust Eesti elujõulisusse ka järgmise 50 või 100 aasta jooksul, kui suur mass kaasmaalasi kummardab üht esiglobalisti ja rahvusriikluse mittesallijat.
P.S Mina ei lähe vastuvõtule 24.02. Ma ei tahaks enda tuju rikkuda, kui pead nägema suurt massi silmakirjatsejaid, kes poevad kas või endast välja, et olla mõni sekund ETV ekraanil ja suruda kätt Kaljulaidiga.
