Ma sattusin kuulama kordusest Kersti Kaljulaidi kõnet, mida ta Viljandis pidas. Ei midagi uut ja ei midagi erilist - ühiskonda lõhestav, kiuslik ja kibestumust täis sõnavõtt. Hea on aga see, et see oli eelviimane 24. veebruari kõne, sest juba järgmise aasta sügisel peaks meil ideaalis olema uus president. Selle inimese jätkamine on loodetavasti täiesti välistatud.
Kuid kui ma juba kirjutan, siis panen kirja ka mõned mõtted, mis mind eriti häirisid. Kersti Kaljulaid oma loomult ei tundu olevat väga kõrge intelligentsi ja arukusega. Sellest tulenevalt on ka arusaadav, kui ta väga lihtsakoeliselt lahterdab Eesti inimesed Andresteks ja Pearudeks. Tema toon oli muidugi see, et Andresed on need head ja visad, kuid pahad riukalikud Pearud tahavad oma jonni ajada. See tähendab, et Pearud ei ole nõus näiteks meie maade kinkimisega niisama Venemaale ja unustama Tartu rahulepingut ning tahavad ka inimestele anda vabadust oma II samba üle.
Minu arvates on selline lähenemine ääretult rumal ja alandab Anton Hansen Tammsaare elutöö väärtust ja sisulist mõtet. Kas tõesti arvab Kaljulaid, et Andrese ideaal on Eesti rahva ideaal? Rügada tööga oma naine surnuks, seejärel järgmine naine ehk sulasetüdruk panna sama vankri ette ja uskuda rumala sinisilmsusega naabrimehe nalju ja vimkasid? Samal ajal Pearu oli küll oma hädadega, kuid tema suutis talu üleval pidada korralikult ka ilma end surnuks töötamata. Rääkimata naise tapmisest tööga.
Olgu öeldud, et Kersti Kaljulaid suutis sellise lahterdamisega tekitada suuremat ühiskonna mitmeks lahterdamist, milles ta on kahepalgeliselt ise süüdistanud näiteks meie erakonda. Minu vanavanavanaonu oli aga selle va kiusliku Pearu prototüüp Vargamäel, nii et hoia alt, Kersti.
Mis puudutab veel Tartu rahulepingut, siis Kaljulaid võiks heaga hoida end eemal millestki, kus ta võib meile väga suurt kahju tekitada. Vastuvõetamatu on, et selline inimene teeb soolot ja üritab meile pähe määrida uut piirilepingut, kus Eesti ei võida mitte midagi. Mitte kui midagi! Ümmargune null on meie kasu. Seega on vaid kaks varianti, miks seda tehakse: 1) Rumalusest ja naiivsusest usus, et see suurendab Eesti julgeolekut (Venemaa puhul, kes peab kinni lepingutest seni, kui neile kasulik), 2) tegemist on vaenlase kaastöölistega. Mõlemal juhul peaksid sellised olema võimalikult kaugel riigitüürist.
Kuid elagu Eesti! Kui siiani on suudetud ellu jääda, siis küll elame ka kentsakad presidendid ja lihtsameelsed poliitikud üle.
