Kui senini on seda üritatud vältida, siis praeguseks on juba tihti kasutusel retoorika, nagu Euroopa Ühendriigid on meile vältimatu ja muidu me sureme üksinda ära.
Kui enne kõiki valimisi on isegi kõige liberaalsemad poliitilised jõud rääkinud, kuidas Euroopa Liit on riikide liit ja keegi ei taha Euroopa impeeriumit ehitada, siis reaalsed sammud ja hääletamised näiteks Euroopa Parlamendiski räägivad selgelt teist keelt. Täna on meie liberaalne lipulaev Delfi vähemalt ausalt öelnud oma seisukoha, et meile kõigile on lootuskiireks samm Euroopa Ühendriikide poole. Tõenäoliselt esindabki see Delfi/Päevalehe toimetuse isiklikku vaadet, et Eesti Vabariigi iseseisvus ja meie põhiseaduslik kord on möödanik ja mitte midagi väärt. Samas ei saa välistada ka kalkuleeritud avaliku arvamuse kujundamist Euroopa Ühendriikide aktsepteerimiseks, mis tuleneb mujalt organiseeritud kampaania korras. Põhiline argument on alati see, et üksinda Eesti langeks kohe Venemaa saagiks ja majanduslikult nälgime surnuks. Ei loe neile argumendid sellest, kuidas Euroopa Liidu juhtriigid üle meie peade mängivad Venemaaga või kuidas liigne küürutamine Euroopa Liidu ees hoopis kahjustab meie julgeolekut, kuna Saksamaa ja Prantsusmaa on end vastandamas Ameerika Ühendriikidega, kes on geopoliitiliselt läbi NATO meie peamine liitlane.
Euroopa Liit on ammu juba impeeriumi laadne ühendus, kus meie seadusandlus, kohtussüsteem või majanduspoliitika on allutatud nende reeglitele. Seega on juba vältimatu rääkida uuest referendumist ja küsida uut mandaati föderaliseerumiseks rahvalt. 2003. aastast pärit mandaat ei andnud luba Euroopa Ühendriikide ehitamiseks. Nüüd hakkavad liberaalid muidugi karjuma, et kas me tahame lahkuda Euroopa Liidust? Sõltub. Kui Euroopa Liit muutubki lõplikult ühendriikideks, siis see ei ole liit, kus mina tahaksin olla. Mina tahan iseseisvat Eesti riiki. Pigem olla isegi vaesem, kuid vaba. Kuid lõpliku vastuse peaks andma sellele rahvas. Kui rahvas soovib olla uues liidus teiste käsualune, siis on see nende valik. Kuid selleks tuleb anda üldse võimalus, et rahvas saaks otsustada riigi tuleviku ja saatuse üle.
