Nädala portree Eesti Elu küsimustele vastab JAAK PROZES, Fenno-Ugria Asutuse nõunik, kes tuleb tänavu Metsaülikooli külaliskõnelejaks.
Palun rääkige natuke oma tagapõhjast — kus olete õppinud, töötanud? Olen ajaloo-alase haridusega Tartu Ülikooli kasvandik, kes on pidanud oma elu jooksul mitmeid ameteid. Töötasin arhivaarina, ajakirjanikuna, majandusjuhatajana ja õppejõuna. Olen 1991. aastast Fenno-Ugria Asutuse taasasutajaid, olnud nii juhatuse esimees kui ka direktor, praegu nõunik. Lisaks olen juhtinud mitmeid kodanikuühendusi, olnud aastatel 1997–2000 Soome-Ugri Rahvaste Noorte Assotsiatsiooni president ja 1998-2007 Eestimaa Rahvuste Ühenduse president ning juhatuse esimees.
Millal ja miks valisite oma alaks soome-ugri temaatika? Millised on olnud
teie peamised uurimisteemad? Nagu elus tihtipeale juhtub, astub sinu juurde suur jumal „Juhus”, mis määrab sinu huvid ja hilisema tegevuse. Paarkümmend aastat tagasi arhiivis istudes avastasin kogemata, et 20–30-ndatel aastatel tähistati Eestis hõimupäevi, hakkasin seda traditsiooni innukalt propageerima. Edasi tulid maridest ja soomlastest sõbrad, olin Eesti Mari Seltsi asutajaid. Mul oli kahju soome-ugri rahvastest, kelle rahvuslik tervis on ühe sõnaga öeldes halb. Samas leidsin, et soome-ugri rahvaste olemasolu on meie endi rahvuslikule identiteedile väga tähtis. Olen ka siiamaani seisukohal, et soome-ugri rahvastega koostöös on võimalik oma rahvuslikku identiteeti paremini kaitsta üha tugevnevate välismõjude eest. Mind on huvitanud soome-ugri rahvaste ajalugu, eriti maride ajalugu. Olen kirjutanud arvukalt artikleid hõimuliikumise ajaloost. Ka olen uurinud soome-ugri rahvaste rahvuslikku olukorda erinevate rahvaloenduste andmeil nii Eestis kui Venemaal, võrrelnud erinevaid soome-ugri rahvaste rahvuslikku olukorda puudutavaid sotsioloogilisi uurimusi ja püüdnud neid tõlgendada.
Rääkides soome-ugri rahvastest: kas võiksite anda kiirülevaate, kui palju
neid praegu on ja millised on tendentsid, kas paljusid on ähvardamas rahvaarvu langus jne? Soome-ugri ja samojeedi rahvad kuuluvad uurali rahvaste perre, kokku võiks lugeda üle 20 soome-ugri keele. Kokku on soome-ugrilasi u. 25 miljonit, neist omakorda 2,7 miljonit elab Venemaal. Tõsi, enamus soome-ugri rahvaid elab Venemaal. Venemaa soome-ugri rahvad on peaaegu kõige kiiremini maailma rahvaste ajaloo areenilt lahkuvad rahvad, näiteks mordvalaste arv on vähenenud 1,1 miljonilt 850.000-ni 12 aasta jooksul. Tegemist on omamoodi hiiliva genotsiidiga, kus üks rahvus lihtsalt lahkub, täiesti hääletult ja vabatahtlikult. Kahjuks kuuluvad selliste rahvaste hulka ka karjalased, vepslased. Teised lahkuvad aeglasemalt. Rahvused lihtsalt viiakse sellisesse olukorda, et rahvuskeeltel pole võimalik eksisteerida. Venemaa soome-ugri rahvaste keeled võivad olla küll oma autonoomse vabariigi piires riigikeeled, kuid nad ei ole asjaajamise, võimu- ja hariduskeeled. Meil on näiteks raske ette kujutada, et mordva keeltes (ersa ja mokša) ilmub aastas paarkümmend raamatut. Võrdluseks eesti keeles üle 4000 raamatu. Või näiteks, et mordvalastel on emakeelseid telesaateid paar tundi nädalas. Tegemist on ju ikkagi pea miljonilise rahvaga. Samas aga peab tunnistama, et on suurenenud põhjarahvaste — neenetsite, hantide ja manside arvukus. Seda küll mitte keele kõnelejate arvu suhtes, vaid üldiselt. Ilmselt aga on tegemist venestunud põhjarahvaste esindajatega, kes soovivad osa saada Vene riigi poolt makstavatest abirahadest, mis tulevad peamiselt hantide ja manside maal leiduva nafta ja gaasi arvelt. Kui summeerida neid tendentse, mis praegu Venemaa soome-ugrilaste seas toimuvad, siis aastaks 2093 on Venemaal alla 1 miljoni soome-ugrilase.
Kus seisab Eesti? Ühes kirjutises olete öelnud, et eestlastel on võrreldes mitmete teiste soome-ugri rahvastega vedanud. Missugused on nende rahvaste peamised probleemid, kellel niimoodi vedanud ei ole? Eestlastel on vedanud selle poolest, et meid on mõjutanud kaks suurt keelt ja kultuuri – vene ja saksa. Oli tähtis, et tekkis nende vaheline kokkupõrge ja eestlastele avanes n-ö soome tee. Soome tee tähendas kooli üle lahe. Soome-ugri rahvaste probleeme on palju, eelkõige puudutavad need soome-ugri rahvaste keelte olukorda. Soome-ugri keeli praktiliselt ei kasutata ühiskondlik-poliitilises elus. Isegi rahvuskongressid kipuvad venekeelseks kätte minema. Soome-ugri keeled ei ole massimeedia keeled, suurimate Venemaa soome-ugri keelte väljaantavate ajalehtede tiraažid jäävad alla 8000. Tele- ja raadiosaadete mahud on paar-kolm tundi nädalas, raamatuid antakse suuremates keeltes välja paarkümmend tükki aastas. Kooliharidust on soome-ugri keeltes võimalik saada kuni neljanda klassini, edasi on koolis võimalik õppida üht või teist soome-ugri keelt. Kõrgkoolis teadagi soome-ugri keeltes ei õpetata. Matemaatika või keemia aga on kindlasti vene keeles. Soome-ugri keeled ei ole ka majanduse ja reklaami keeled ning kui sattute Saranski, Sõktõvkari või mõnda teise soome-ugri pealinna, siis te ei pane tähele, et seal soome-ugrilased elaksid. Kõik käib vene keeles. Lisaks keele kasutamise probleemidele segab keele venestatus, uudissõnavara laenatakse kõik vene keelest, vene keele pealetung on nii suur, et enamus soome-ugrilastest ei tea puude või seente emakeelseid nimetusi. Veel on probleemiks rahvusteadvus, vaid 70 % Venemaa soome-ugrilastest peab rahvuskeelt oma emakeeleks. Seega 1/3 soome-ugrilastest ei oska oma emakeelt. Sellele lisandub ka aastasadadega tekkinud rahvuslik alaväärsuskompleks, hirmutunne, siiani toimuvad rahvussuhete põhjal konfliktid. Soome-ugrilased on ka poliitiliselt alaesindatud, näiteks marid, keda on Mari Vabariigis 43%, neid on sealses parlamendis 12 %. Või udmurdid, kes moodustavad 30 % Udmurdi Vabariigi elanikkonnast, neil on kõigest üks ministri koht. Tegemist aga on ju põlisrahvastega… . Muidugi on palju probleeme, mis toimivad rahvustest sõltumata, kuid siiski lisaksin ökoloogia probleemid ja tervishoiu. Alkoholism ja väga kõrge enesetappude arv iseloomustab kõiki Venemaa soome-ugrilasi.
Kas võib välja tuua mingeid ühiseid väärtusi, kultuuriidentiteeti? Põhimõtteliselt võib. Kuulume ju ühte keelkonda ja kuna inimene mõtleb keeles, mida ta räägib, siis võib eeldada, et me näeme maailma sarnaselt ja see loob eelduse teineteise mõistmiseks. Uku Masingu järgi iseloomustab uurali rahvaid nn. boreaalne hoiak. Näiteks pole üheski soome-ugri keeltes mõtlevale inimesele teda ümbritsev elus ja eluta loodus materjaliks nagu indoeurooplasele, vaid partneriks. Samuti pole enamikule meie hõimurahvaste kultuuridest omane agressiivsus, sest ajaloo käigus on püütud arvestada aina uute ja uute naabritega ning nende eest taanduda, säilitamaks enese iseolemist.
Mida plaanite rääkida Metsaülikooli rahvale, kuhu te külaliskõnelejana saabute? Eelkõige kavatsen Metsaülikooli rahvale tutvustada soome-ugri rahvaid, avada ukse sellesse põnevasse maailma, mis kahjuks on Põhja-Ameerikas elavatele eestlastele olnud erinevatel põhjustel suletud. Kas ja kuivõrd näiteks teatakse, et marid ja udmurdid on Euroopa viimased loodususku rahvad jne. Seega võtan kaasa arvukalt infomaterjale (kaardid, voldikud, kalendrid jne), samuti filme ja muusikat. Loodan, et minu osalemine aitab kaasa sellele, et Põhja-Ameerikas elavatel eestlastel tekib enam huvi ja soove arendada kontakte Venemaa soome-ugri rahvastega.
