Ajakirjandus lubab end uhkusega kutsuda ühiskonna valvekoeraks. Kas ta õigustab seda tiitlit? Olen palju näinud ega saa vait olla.

Poola filosoofi ja marksismi lammutaja Leszek Kołakowski (1927- 2009; essee 1979.a.) sõnul on tänapäevane ühiskond ehitatud kolmele sambale – raha, võim ja sõna. Nende kolme nähtamatu substantsiga tegelevad finantseksperdid, võimukandjad ja sõnaarhitektid ehk siis intellektuaalid, kes on protsessi agendid. Tänu nendele toodab raha rohkem raha, võim toodab rohkem võimu ja sõna rohkem sõnu. Kołakowski ise jäi oma põhimõtete juurde kui ta keerulisi asju üldistas ja lihtsustas.

Meedia toodab sõnu ja veel oi kui palju sõnu. Jesuiit on öelnud, et sõna on antud oma mõtete varjamiseks. Sokrates ütles: „ Kui sõna ei löö, siis ei aita isegi kaigas“. Muhamedi ajal olid kahe vaenava sõjaväe vahel kõigepealt võidelnud oma sõnaga parimad poeedid, mis on tõend araablaste luulearmastusest.

Ometi tuleb sõnadele ühel hetkel klapp ette. Seepärast ma ei telligi enam ajalehti, pealegi netis avaldatud pealkirjad ütlevad ära artiklite sisu. Kuid mida teeb peavoolumeedia? Näiteks peale artiklit armastusest „Hoog maha, homoapologeedid“ (2014) ei võta Delfi enam ühtki minu artiklit vastu. Eesti Päevalehe toimetaja Kristel Paris lühendas minu kümnelehekülje pikkuse artikli rahvastikupoliitikast hoobilt kümnerealiseks.

Postimehe toimetaja, ka vist intellektuaal, Martin Ehala keeldub minu lugudest seal, kus algab ajakirjanikutöö. Postimees ise oma portaalis pakub kontaktiksvihje@postimees.ee ! Siiski tuleb tunnustada, et toimetus on teinud kommenteerimise korda. Sõim ja ropendamine on koondunud Delfi haldusesse. Sirbi peatoimetajad teevad oma ülesande lihtsaks, nad lihtsalt vaikivad avaldamiseks saadetud artikli peale ja avaldavad vaid tuttavate intellektuaalide omi.

Sirp ei avanud rahvastikurubriiki ajalehes ka peale Riigikogu liikmete palvet või pealekäimist. Nüüd, kus olen kirjutanud loo Kaarel Tarandi äpardunud rahvastikukäsitlusest, on sillad Sirbiga põletatud käesoleva sajandi lõpuni. Aga Rahvusringhääling? Viimased intervjuud pärinevad ajast, kui seal töötas veel sümpaatne Marika Tuus. Minu vana sõber Rein Veidemann ehitusmalevast võtab küll palga vastu, aga kurdab, et tema ei saa midagi parata ja Erik Roose ka ei saa – kõik on niigi hästi.

Mul ei oleks õigus nuriseda, kui ma ei kirjutaks rahvastikust ja rahvastikupoliitikast ja rahvastikukriisist, mis peaks ju olema ühiskonna mure rahvuse ellujäämisest, et üheskoos kriisi ületada. Kuid just sellest peavoolumeedia vaikib või kirjutab sõkaldest. Miks on see teema tabu? Aga mina ise, kas ma olen ka kirjutav intellektuaal? Arstina on minu kohus tegutseda üksikisikute ja kogu rahva tervise nimel. Jään oma liistude juurde. Mind tiivustab kogemus ajalehe Edasi unustamatu toimetusega kuus aastakümmet tagasi.

Olen mõnda aega oodanud reageeringut üleskutsele digiajastu digiraamatus Digaris „Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist“, 2016, lk 184. See avalik pöördumine edastati meediaväljaannetele järgmistel aadressidel: online@postimees.ee;online@epl.ee;online@ohtuleht.ee online@ekspress.ee;press@delfi.ee ;majandus@delfi.ee sise@bns.ee. Kuigi meiliaadressid on muutunud, on asjaosalised siiani äratuntavad ja ühesuguse käitumismalliga – nagu poliitikudki eesotsas istuva Presidendiga – nad lükkavad rahvastikuteema otsustuste ääremaale kui mitte üle ääre. Kas kellegi käsul või omast peast?

Saadan Teile selle pöördumise lootuses, et keegi peavoolus haakub ja keskendub probleemi arenguloole. Kui ei keskendu, on mul õigus ja kohustus sellest jälle kirjutada. Või petate oma kallist õpetajat Marju Lauristini, kes Teile valvekoera tööd õpetas. Kui valvekoer ei ole äkki üledresseeritud? Või hoopis valvekoera omanike poolt kohitsetud ja alatoidetud?

Jaak Uibu, D.Sc.

Eestlased Eestis

TRENDING