Eelmisel kolmapäeval enne poolt kolme öösel (!) jõudis Riigikogu ette otsuse "Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine" muutmine" (338 OE) esimene lugemine. Selle neutraalselt kõlava otsuse taga on tegelikult komisjoni kaotamine dubleerimise vähendamise ja majandusliku põhjenduse ettekäändel. Otsuse eelnõu pärineb Eesti Reformierakonnalt ja Eesti Keskerakonnalt. Et just keskerakond selle komisjoni ellu kutsus, siis saaks Jüri Ratas kasutada Tarass Bulba sõnu koolilapse kirjandist: „Mina olen sinu sünnitanud, mina sinu ka tapan!“
Eelnõu kannab Mark Võrklaeva ja uurimise all oleva Mailis Repsi allkirju. Et majanduslik kokkuhoid on 50 000 eurot ja dubleerimine rahvastikuküsimuste paratamatus jaotumises valitsusorganite vahel on vältimatu, siis on kaherealine seletuskiri primitiivne ja kohane vaid lõpetamata kooliharidusega isikutele. Mõiste „dubleerimine“ on sõnakõlks, millega on Eestile ennegi palju halba tehtud. Pealegi on inimesel kaks silma ja kõrva, kaks ajupoolkera, isegi kaks jalga, mis on ju ka dubleerimine. Kui keskerakonna laps – rahvastikukriisi komisjon – ei täida vanemate ootusi, siis ei pea veel tema eluküünalt kustutama. Küll tuleb otsida põhjuseid komisjoni tegevuses, miks see ei täitnud Riigikogu ootusi.
Omaette on küsimus – kuidas võib Riigikogu liige, kes ametivandes on kinnitanud ustavust Eesti Vabariigile, minna ründama riigi peamist tunnust – rahvastikku. Või on tegemist riigireetmisega?
Neli aastat tagasi, 10.aprillil 2017 tegin ettekande Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjonis. Selles teatasin, et rahvastikutaaste ressurss on vähenenud 26 aastaga ümmarguselt 1/3 võrra. Küsisin, et kui täna ei ole rahvastikukriis, siis mis see on?! Ja kui on kriis, siis tuleb rakendada ka kriisivastaseid meetmeid. Üllatav on, et rahvastikukriisi erikomisjoni lõpparuandes, mis anti Riigikogule üle 20.veebruaril 2019, oli märgitud, et tuleb alles kokku leppida rahvastikukriisi kriteeriumites. Teoorias võib ju arutada mistahes, aga praktikas tuleb rahvastikukriisile vastu seista.
Olin ja olen seisukohal, et rahvastikukriis puudutab kogu rahvastikku, see on üldrahvalik probleem ja selle ületamine saab toimuda vaid rahva osalusel. Salatsemine oli tolleaegse komisjoni suurim puudus. Veel 18. veebruaril 2019 oli Riigikogu päevakorras „Rahvastikupoliitika põhialused 2035“ teine lugemine, mis õhtuks kadus lõplikult, kuid jäi ulpima netis kui täisväärtuslik dokument.
Kaks aastat tagasi koostasin Juhan Peegli 100-ks sünnipäevaks artikli „Juhan Peegel võitles rahvastikukriisiga, alustas sarja IiveIiveIive“ . Sel ajal sain meediauurija Maarja Lõhmuselt meilikirja, mida tsiteerin: „Mulle rääkis aastail 2003 ja 2007 Juhan Peegel, et tema koos Heino Puhveliga tegid „Edasis“ alguse rubriigiga IiveIiveIive.
J. Peegel ja H. Puhvel viisid toimetusse materjale, kirjutasid pseudonüümide all, organiseerisid vestlusringe.
Aga – Juhanile tuli ähvardusi parteikomiteest, et ta rikub loomulikku protsessi, 'sekkub loomulikku protsessi'. Juhanil oli okas: Meile tehti seda partei poolt ja meelega! (sinna juurde kõik muu, väikeste korterite poliitika, rahva laiali paiskamise jm poliitikad), protsessi juhtis partei. Juhan korraldas tagasilöögi. Miks: sest võimendati negatiivsust ja alavääristati rahvast ajakirjanduses, Juhan tahtis sellele lootusetusele ja hullusele vastu seista. See, et väljasuremisele on antud 'loomulikkus', oli Juhanil ka surmatunnil hingel, ta palus seda tema võitlust - võitluse olulisust! - silmas pidada ka järgmistel ringidel, sest tulemata need ei jää.“ Minu artiklit ei avaldanud Eesti Rahvusringhääling, ERR kiitis küll pikalt ajakirjanduse korüfeed, kuid vältis tema rahvastikukäsitlust.
Võrdleme fakte ja seisukohti. Minu ülikoolikaaslane, reformierakonna ristiisa ja praeguse peaministri isa Siim Kallas kirjutas mulle viis aastat tagasi kirjavastuses: „ Eesti rahvas pole seni välja surnud ega juhtu see ka edaspidi“. Millistele asjaoludele tugineb Siim Kallase piiritu usk demograafilise kriisi olukorras? Mina loen siit välja, et ta arvab - ükskõik mida Eesti rahvale võib kaela sokutada – Rail Baltic, omavalitsuste liitmine, tagurpidi regionaalpoliitika koos koolide, apteekide ja kaupluste sulgemisega – see ei toimi sündimusele – rahva jätkusuutlikkusele.
Väljasuremisele on antud loomulikkus, mis oli ometi Juhan Peegli hingel. Ülo Vooglaid oma raamatus „Elanikust kodanikuks“ (2019, lk 361) hoopis ütleb: „Rahvastikukriis ei ole mingi objektiivne paratamatus, vaid juhtimis- ja haldusalaste vigade sh väära orientatsiooni tagajärg“. Nendele vigadele on peale pandud progressi lõhnaõli, kuid rahvastikukriis on tingitud ka hirmust reformide ees, mida ühiskonna problemaatikas harimatud poliitikud välja mõtlevad. Inglise meditsiiniajakiri pöördus kakskümmend aastat tagasi ülemaailmsete lugejate poole küsimusega – mis on kõige vihatum sõna. Esikoha võitis sõna „reform“.
Minu mäletamisi ainus valitsuskoosseis, kes kohustas rahvastikuministrit koostama ülevaadet Eesti demograafilisest olukorrast, oli Mart Siimani oma. See sündis Kalev Katuse nõuandel minister Andra Veidemannile ja selle üheks koostajaks osutus artikli autor. Olen soovitanud selle koostamist korrata, sealhulgas viimasele rahvastikuministrile Riina Solmanile. Nüüd tuleb pöörduda sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo poole, kes täidab rahvastikuministri ülesandeid põhiülesannete kõrvalt.
Kui rahvastikupoliitiline vastutus jaguneb ministeeriumide vahel, kas siis Signe Riisalo on suuteline koordineerima seda sotsiaalhoolekande karjuvate vajaduste kõrvalt? Ja seda olukorras, kus niisugust rahvastikupoliitilisi kohustusi ei käsitle ministeeriumide põhimäärused? Rahvastikukriisi komisjoni likvideerimine paljastab reformierakonna palet hoolimata sellest, et nad katavad end kuninga uute rõivastega.
Kuid lõpetama peaks optimistlikumalt. Reformierakonna poolt on seda ülesannet aastaid täitnud Jürgen Ligi rahvalikud ja tabavad väljaütlemised. Näiteks üheksa aastat tagasi ta tõdes, et Kaja Kallase kaunid suured silmad on tavaliselt olnud kinnise suu kohal. Tunnen Ligi väljaütlemistest suurt puudust ja eriti koroonaajastul ei tohiks ta oma väljapaistvat annet vaka all hoida.
Jaak Uibu, D.Sc.,
Riigikogu 13. koosseisu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant
Emakeelepäeval, 14. märtsil 2021
