Esmaspäeval, 18. aprillil vastas peaminister Taavi Rõivas Riigikogu ees kahekümne ühe saadiku arupärimisele rahvastiku kahanemise kohta. Küsimused olid ausad ja sisukad. Ega ise ka neid paremini ei teeks, nagu tavatses ütelda üks Hiiumaa mees.
Mõni päev hiljem kiirustas Postimehe ajakirjanik Anneli Ammas käsitletud üliolulisest rahvastikuprobleemide ringist suure kaarega mööda ja leidis oma iva plagiaadis. Väitekirjale esitatavaid nõudeid ei maksa üle kanda poliitikasse. Miskist hetkest peale muutub sõnum anonüümseks nagu seaduski.
Rõõmustavad peaminister Rõivase sissejuhatavad sõnad, et sedavõrd olulisel teemal on arupärimine ja leidis, et tema meelest on väga meeldiv debatti pidada. „Ja see on tõesti teema, mis väärib palju-palju enam parlamendisaali arutelusid, kui ehk viimasel ajal tavaks on olnud“. Kui siiras ta oli, seda saame teada, süvenedes debati teksti stenogrammist.
Rõõmustas saadikute hulk Riigikogu saalis arupärimise alguses, mis küll hiljem mitmekordselt kokku kuivas ja meenutas siis rahvastikupoliitilise teema neljakordsele päringule vastanute hulka – 21 liiget 101 saadikust Riigikogu eelmise koosseisu ajal. Sellest on juttu võrguväljaandes „Rahvastikukriisi kogumik“, 2015.
Esimene küsimus esitati valitsuse tegevuskava olemasolu kohta, et rahvastik ei kahaneks. Taavi Rõivas vastas vanemahüvitisest ja kolmanda lapse toetusest, tegevuskavast ei sõnagi. Midagi arusaamatut oli tema ettekandes, nagu oleks Erki Savisaar viidanud ÜRO prognoosile, mis ütleb, et 2010. aastaks väheneb inimeste arv umbes 1,2 miljoni elanikuni. Midagi sellist ma arupärimises ei leidnud. Vahest läksid paberid sassi. Aga olgu pealegi...
Teine küsimus oli kavandatavate meetmete kohta, et elatustase ei erineks regiooniti kui haldusreform tõmbab maapiirkondade arvelt elu Eestis koomale. Vastus piirdus piiritu usuga Valitsuses heaks kiidetud ja praegu Riigikogus menetluses olevasse haldusreformi, nagu see kõik lahendaks. „Kui ainult opositsioonil oleks tarkust näha haldusreformi suurpilti“, soovis peaminister.
Kolmas küsimus oli selle kohta, mis jääb peaministri arvates riigis puudu, et siin ei nähta parimat võimalust elada ja lapsi sünnitada. Vastuses rõhutas peaminister Valitsuse eesmärki - luua Eestist riik, kus on hea elada, lapsi kasvatada ja töötada ning kus pole vaja minna tööd otsima välismaale ja lohutas küsijaid, et suurenema on hakanud just tagasiränne. See moodustab umbes poole või pisut enam iga-aastasest sisserändest. Oleks tahtnud kuulda peaministri suust ka midagi vajakajäämiste kohta, kuid nähtavasti ei peaminister ega tema nõunikud ei tunne Eesti elu varjukülgi ja küsimus jäi sisuliselt vastuseta.
Neljas küsimus puudutas sõltumatute asjatundjate töörühma moodustamist rahvastiku-küsimustes, nagu seda on tehtud majanduse valdkonnas. Vastus kõlas: kui nähakse vajadust, siis saab lisaks nõu andma kutsuda ka asjatundjate töörühma. Üllatav on, et peaminister on veel äraootaval seisukohal - „kui nähakse vajadust“. Meenutame, et kakskümmend aastat järjepanu jääb igal aastal puudu üks neljandik sünde!
Järgnesid täiendavad küsimused Riigikogu liikmeilt. Marika Tuus-Laul päris: „Kas teie tunnistate, et meil on tegemist siiski rahvastikukriisiga?“ Peaminister läks vastamisega nõnda hoogu, et unustas, mida temalt küsiti. Pikk vastus valgus laiali alkoholiaktsiisile, tervisele ja Londonisse ärakolinutele. Raske oli Marika Tuus-Laulul sellest vastust ekstraheerida. -Poliitilises kõnes kasutatakse möödavastamist sageli. Pikk ja näiliselt põhjalik vastamine oli omane Mihhail Gorbatšovile. Hiljem Heimar Lenk tuli õele appi ja kordas küsimust. Vastus kõlas: „Kui me nimetame seda praegust olukorda kriisiks, siis me sellega võime olukorda ise rohkem eskaleerida, kui vaja. Kindlasti on see väga suur väljakutse. Päris kindlasti on see väga tõsine teema, aga ma ei nimetaks seda kriisiks. Ma ei satuks paanikasse...“ Tuleb meelde, et peaminister Andrus Ansipi nõunik Kalev Kukk ka ei tunnustanud ka rahvastikukriisi, tema jaoks oli rahvastikus vaid „demograafiline auk“.
Vaat milles on asi – nõukas ja söakas peaminister pelgab kriisi terminit, mis juba kakskümmend aastat väikerahva hõredaid ridu hõrendab! Erki Savisaare neljandale küsimusele ta vastas, et kui nähakse vajadust, siis saab lisaks nõu andma kutsuda ka asjatundjate töörühma. Kas veerand puuduvaid sünde aastas pole siis vajadus?! Millest kõnelevad vastuolulised väited Peaministri suust! Riigikantselei arengukavas 2017- 2020 on ju statistikaselgelt esitatud summaarne sündimuskordaja aastal 2014, mis oli vaid 1,54. Mis siin enam oodata ja arutada! Vanemahüvitiski on oma jõudu kaotamas ja sündimus langemas hüvitise eelsesse aega. Kui siis sündis 13.0 tuhat last, siis nüüd 13.5 – 14.0 tuhat.
Rein Ratas ütles, et Riigikogu rahvastiku toetusrühm on väljendanud mõtet arutada Eesti demograafilist olukorda olulise tähtsusega riikliku küsimusena täiskogu istungil. Ja päris peaministri arvamust. Peaminister oli nõus - miks mitte arutada päev otsa. Kas ta on ka nõus selle variandiga, mis on kirjas toetusrühma kavandis - arutelu selgete nõuete kohaselt – kohustuslik otsus, teaduslikul alusel ettevalmistus jne? Vastuses näitas peaminister end ka oskusliku kriitikuna rahvastikuteaduses: „No kuidas saab olla 2,1 last ja kuidas saab üldse lastest ja peredest rääkida kui taastootmisest või rahvastiku taastootmisest, aga ometigi demograafid selliseid sõnu kasutavad“. Statistika komakohtadega tekkisid raskused ka Hašeki Švejkil, kes ei saanud aru sandarmiülemuse andmetest – piirkonnas vaid kolmveerand tapmist aastas. Ta küsis selgitust, et kas päris ära ei tapetagi?
Andres Herkeli küsimusest kumas läbi, et Vabaerakond on natuke ehk kade Keskerakonnale eksistentsiaalse loomuga küsimuste esitamise pärast peaministrile ja esitas küsimuse riigipalgaliste inimeste arvu vähendamise kohta. Sellele oli vastus, et asi on töös.
Siret Kotka küsimus puudutas rahvastiku kahanemist maal. Sai vastuseks, et lugegu valitsuse tegevusplaani ja koalitsioonilepingut. Kui seda koalitsioonilepingut koostati, saatsin läbi takistuste töölauale ettepaneku „Palume Teid käigusolevatel koalitsiooniläbirääkimistel välja töötada efektiivne rahvastikupoliitika“. Seda ei võetud arvesse. Mis maksab niisugune koalitsioonilepe, mis rahvast depopulatsiooni olukorras ei teeni?
Monika Haukanõmm tahtis teada peaministri arvamust rahvastikuministri vajalikkuses kohta. Peaminister takerdus arutelusse sündide järjekorrast, vanemahüvitise kasulikkusest ja viljatusravist ning küsimusele vastamine jäi seekord jälle kahe silma vahele.
Oudekki Loone kergitas üles vanemahüvitise teema. Vastuses kõlas, et peaministril on sellega isiklik seos ajast, „kui me lõime vanemahüvitist“. Ajaloolise tõe huvides toon siin lõigu endise Riigikogu liikme Mart Meri poolteise aasta tagusest kirjast: „Teie poolt mainitud vanemahüvitis väärib tõepoolest esiletõstmist. Selle töötasid välja Mõõdukad, aga opositsiooni jäänuna tuli selle rakendamine loovutada kevadel 2003 võimule tõusnud valitsusele, kes muutis solidaarse vanemahüvitise sissetulekupõhiseks. Nüüd oleks kümne aasta tagasivaates oluline analüüsida, missuguseid rahvastikukihte hüvitis kõige enam motiveeris. On ju nii, et heaolu kasvuga ja emantsipatsiooniga kaasneb reeglina sündivuse langus. Ja teiselt poolt peetakse ebamoraalseks ahvatleda lapsi saama raha eest. Tahan rõhutada, et rahvastikuprotsessides kui kompleksses nähtuses on alati vastuoksuslikke hoovuseid, osalt on need n.ö looduslikud või suuresti paratamatud, osalt ettenägematuid tulemusi andnud poliitikate saadus“ Vaat, kuhu meid juhib ajalooline tõde – sotside juurde!
Päevakorrapunkti lõpul Erki Savisaar kinnitas, et tal on tunne, et pimeduse põhjus on Brüsseli korralduse puudumine rahvastikuküsimusega tegelemiseks. „Täna me ju selgeid vastuseid ei saanud, sellest on väga kahju. Kuid loodetavasti hakkab jää siiski liikuma, sest vähemalt on moodustatud rahvastikupoliitika toetusgrupp.“
Siret Kotka pöördus emotsionaalselt peaministri poole: „Hea Taavi Rõivas! On aeg asuda Eesti riiki lõpuks juhtima, nagu on peaministrile kohane. Alustage ometi kuskilt, et väljaränne peatuks ja maal jääks elu alles!“
Monika Haukanõmm tõmbas joone alla: „Seega ongi õige hetk kriitiliselt küsida, kas rahvastikupoliitika on meie riigi võtmeküsimus või mitte. Kas Eesti rahvastiku säilimiseks ja arenemiseks vajame ühiskondlikku kokkulepet moel, mis tunnistab rahvastikupoliitika ülimuslikuks igas meie tegevuses? Kõik planeeritavad regulatsioonid peavad läbima nn hindamisprotsessi või ka hindamisfiltri. Kas see planeeritav meede mõjutab rahva tervist ja demograafilist olustikku positiivselt või negatiivselt?
Rahvastikupoliitika peab olema erakondade ülene, konsensuslik ja pikaajaline teema, nii nagu kaitsepoliitika.“
Kokkuvõtteks ühe paljunäinud targa mehe kommentaar arupärimise stenogrammile: „Kahju, et peaminister ei keskendu probleemidele, vaid ainult küsimustes sisalduva kriitika tõrjumisele. Ühtlasi püüab tõestada valitsuse tarka poliitikat. Loodame, et jää hakkab sulama... Peaministri selline lähenemine kahjuks väga suuri lootust ei anna. Kasu võib anda ainult ladus koostöö saadikuterühmaga.“
Autor tänab tehnilist progressi, demokraatlikku riigikorda ja Riigikogu, et see, mis toimub meie parlamendi suures saalis, on kättesaadav ka tavakodanikule.
Jaak Uibu,
Rahvastikupoliitika vaatleja
Jüripäeval, 23. aprillil 2016
