Rahvastik, ajaloosündmused ja rahvastikupoliitika Eestis 95 aasta vältel
Jaak Uibu
Langenud vabadusvõitleja päeva 18. aulakonverents, 30.03.2014

Lugupeetud vabadusvõitlejad ja vabadusvõitlejate austajad! Ma ei ütle, et suudaksin ettekande teemat ammendada. See pole kerge ülesanne, aga ma püüan. Arvan, et see on vajalik oma riigi ja rahva elujõu tajumiseks. Niisiis – rahvastik, ajaloosündmused ja rahvastikupoliitika Eestis 95 aasta vältel.

Eelloost. Mullu suvel pöördusid Läti sõbrad minu poole ettepanekuga koostada ülevaade Eesti rahvastikupoliitilistest kogemustest. Nad soovisid neid kasutada kahaneva elanikkonnaga Lätis vähenenud sündimuse peatamiseks. Eestil on õnnestunud oma naabrite ees jätta mulje demograafilisest edust. Nõustusin ettepanekuga kas siis kergemeelsusest või edevusest. Kõik järgnevad kuud kulusid selle ülesande täitmiseks.

Ettekande pidasin Läti seimi demograafiakomisjoni konverentsil 31. jaanuaril 2014 ja see on avaldatud seimi veebilehel läti keeles. Ta on saadaval ka veebilehes Estonian World Review inglise keeles. Ettekandes tuli vältida õpetussõnu – tehke nüüd nii ja ärge tehke nii. Püüdsin kõnelda üksnes sellest, mis on Eestis toimunud ja kas on kasutatud teadlikku rahvastikupoliitikat ja mis sellest on välja tulnud. Kasutasin Eesti Statistika andmebaase, seega toetun enamasti riiklikule statistikale. Kõnesolnud Läti ettekandele toetun ka täna.

Rahvaarv. Vabadussõja järgselt oli rahvaarv 1 miljon ja 60 tuhat. Eestlaste osa selles oli ümmarguselt 90 %, seega eestlaste arv oli peaaegu 1 miljon. Iseseisvuse lõpuks kasvas rahvaarv ühe miljoni 130 tuhandele. Kust tuleb 70 tuhat juurdekasvu? Rahvaarvu suurendasid 35-37 tuhat optanti Venemaalt. Maareformiga loodi juurde 50 000 talundit ja nendesse sündis palju lapsi. Tõusis ka keskmine eluiga, mis aitas kaasa rahvaarvu suurenemisele.

Sündimus oli Vabariigi algusaastatel üsna kõrge – 22 tuhat aastas ( võrdluseks tänane alla 14 tuhande), aga see hakkas alanema aeglaselt ja iseseisvusaja lõpuks oli 18 500. Iive ja sündimus tunnistati probleemiks kolmekümnendate aastate algusel. Ohu eest hoiatas tolleaegne akadeemiline eliit – Ado Lüüs, Juhan Vilms, Helmi Mäelo, Hans Madissoon, Aleksander Rammul ja tema õpilane Mihkel Kask, Juhan Aul jt. Teen siinjuures kõrvalepõike seoses Mihkel Kasega. Mäletan jutuajamist temaga, kus ta rääkis, kuidas ta laagriarstina Siberis tahtis aidata oma suguvenda ja sokutas selle kööki leivalõikajaks. Ta oli meest hoiatanud, et süüa tohib algul väga vähe. Siiski mees ei suutnud end pidada suures näljatundes ja see oli tema kurb lõpp. Aga kus on tänane akadeemiline eliit. Vastus – teevad projekte. Kus on meie kuulus rahvusülikool? Ei sobi tema kohta öelda halvasti, sest kasutame konverentsiks rahvusülikooli aulat.

Eliidi eestvedamisel kutsuti kokku Rahvusliku kasvatuse kongress 1935. aastal. Selle aastaga võiksime tinglikult dateerida Eesti rahvastikupoliitika algusena. Kongressil kutsus riigivanem Konstantin Päts meie haritud jõude, aga eriti arstiteadlasi, rahvusliku ja riikliku hädaohu vastu võitlema. Järgnevatel aastatel võeti kasutusele hulk meetmeid, näiteks vallalistel tõsteti tulumaksu 10 %-lt 25%-le. Peaminister Kaarel Eenpalu nõudis, et iga seaduse väljatöötamisel tuleb pearõhk panna sellele, et seadused ei takistaks, vaid soodustaks rahva arvulist kasvu. Seda nõuet vist järgmised peaministrid ei tea. Igatahes ei ole nad kokku kutsunud järjekordset rahvusliku kasvatuse kongressi, kuigi viimasest kongressist 1996. aastal on varsti möödas kakskümmend aastat.

Eesti inimkaotustest teises maailmasõjas on palju kõneldud. Valge raamat 2004 võtab kokku – peaaegu 90 000 hukkunut ja peaaegu sama arv Eestist lahkunuid. Küüditamised, repressioonid, vägivaldne kollektiviseerimine jätsid sügava negatiivse jälje meie rahvuskeha elujõule. Arvestuslik rahvaarv 1945 aastal oli ainult 0,85 miljonit. Siiski sõja-aastate madal sündimus kerkis sõja järel jälle Vabadussõja järgsele tasemele. Beebibuumi, nagu see esines kõikides Lääne-Euroopa maades kahekümne aasta jooksul, Eestis ja Lätis ei olnud. Seda tunnistas varalahkunud demograafiaklassik Kalev Katus. Kui ma ütlen sõja-aastate madal sündimus, siis on see tinglik – see oli 15 000 ja täna on sündimus alla 14 000 lapse aastas!

Nõukogude ajal kasvas rahvaarv 1,56 miljonini. See kasv oli põhiliselt sisserände arvel. Aga ka eestlaste endi arv kasvas 45 okupatsiooniaasta vältel 100 tuhande võrra. Venemaalt tuli 50 tuhat etnilist eestlast ja aastatel 1970-1990 oli eestlaste sündimus üle taastetasandi, peale selle suurendas rahvaarvu keskmise eluea tõus. Sisserännanute sündimus jäi alla taastetasandit.

Nõukogude perioodi rahvastikupoliitikast on raske rääkida – demograafilised andmed olid salastatud, toimus põlisrahva allasurumine, mis on niigi teada. Kõikjal domineeris sisserännanu. See oli teadlikult väärastatud rahvastikupoliitika. Siiski perepoliitika toimis – lastetoetused, arstiabi, haridus jm. Eestlaste sündimus, nagu eespool ütlesin, oli kakskümmend aastat taastetasandil – 2,1 last naise kohta. Suure sündimuse aastad olid 1983-1988, 1989 algas langus. Huvi pakub sündimuse tõus stagnatsiooni ajal. Sama oli ka Venemaal. Paistab, et stagnatsioon – elu ilma äkiliste muutusteta, on soodus rahva viljakuse mõttes.

Süvendatud uurimist vajab üks ajalehe Edasi algatus kuuekümnendate aastate lõpu. Siis korraldas ajaleht ümarlaudu teemal Iive, iive, iive. Neid korraldasid ajakirjanikud koos teadlaste, poliitikute ja majandusmeestega (asutuste direktorid, kolhoosiesimehed). Otsiti sündimuse majanduslikke põhjuseid. Tehti hulgaliselt ettepanekuid, mida majandusmehed jõudu mööda ellu rakendasid. Ja tulemuseks olid tuhanded lisasünnid.

Tähelepanu väärivad nõukogude perioodi viimastel aastatel tehtud rahvastikupoliitilised algatused. Nendest on kirjutanud väsimatu Ago Teder oma raamatus Isade foorum, 2003. Püüti ka formuleerida rahvastikupoliitikat, laiendati peretoetusi, tähtsustati lapserikkaid peresid. Kui aga tuli vabanemine 1991. aastal, siis harjumuspärane institutsionaalne alus muutus või kadus hoopis. Pikkamisi tegijate jõud kustus. Me mäletame loomeliitude pleenumit 26 aastat tagasi ja Lennart Meri suurepärast ettekannet „Kas eestlastel on lootusi.“ Selles ta ütles, et eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu, eeldusel, et valitsus seda küsimust prioriteetseks peab. Kuldsed sõnad!

Meri hilisemates avaldustes kohtame palju patriootlikke ütlemisi, aga kahjuks pole seal enam rahvastikupoliitilisi aktsente. Mäletan, kuidas 1998. aastal Meri helistas rahvastikuministrile, vist ainus kord kui ta kõnega ministrit austas. Aga ta rääkis seekord kaitsekulutuste tõstmisest eelarves 2 protsendini. Kui 1995. aastal käisin Presidendi Akadeemilises Nõukogus rääkimas rahva tervisest, siis tõeliselt oli president mures kaitseväelaste kehva tervise pärast.

Möödunud aastal täitus 25 aastat loomeliitude pleenumist. Saatsin seitsmele loomeliidule kirja, palusin süveneda Lennart Meri kõnesse 1988. aastast. Palusin ka vastata Toompea haridusseminari rahvastikupoliitilistele küsimustele ja ettepanekutele, neid oli kümmekond. Palusin saata need Riigikogu põhiseaduskomisjonile. Ei ükski loomeliit ei vaevunud pead murdma oma rahva heaks. Kaks nendest saatsid Riigikogule küll oma toetuse Haridusseminari kirjale, milledele Riigikogus ei reageeritud. Nii palju tänastest loomeliitudest. Alles paar päeva tagasi lugesin Erki-Sven Tüüri pöördumisest seoses „Taandumise“ taandamisega laulupeo kavast: laskem ennast puudutada hetkeks ka küsimusest: mida saame meie teha, et meie rahvas EI väheneks arvuliselt? Mida saame meie teha, et kõigil lastel oleks siin Eestis hea elada ja et neid sünniks rohkem? Just seda eesmärki ma kirjas loomeliitudele ärgitasingi, aga ilmselt küsimus ei jõudnud pärale.

Taasiseseisvumise järgselt on rahvaarv pidevalt vähenenud. See oli 1,56 miljonit, täna on 1,31 miljonit. Eestlaste arv 1991. aastal oli 970 tuhat ja 2013 vaid 890 tuhat. Kas tagasi 1945. aastasse?! Rahva kidumine on aeglane ja igapäevaelus seda ei märka, eriti suuremas linnas. Tallinn isegi kannatab suure sündimuse tõttu – raske on lasteaiakohtadega. Aga maaelu ja väikeasulad hääbuvad. Maal elades näen, kuidas naabrite majad on tühjenevad ja lagunevad.

Taasiseseisvumise aegsest rahvastikupoliitikast võib rääkida alates aastast 2003. Valitsus ja Riigikogu kehtestasid 1. jaanuarist 2004 paljuräägitud vanemahüvitise. Kas sellest kui üksikmeetmest on abi olnud? Kui võtta 2002 ja 2003 sündimus 13 tuhat last platooks ja eeldada kõigi muude tegurite puudumist sündimuskäitumisele, siis saame üheksa aasta kohta ümmarguselt 18 tuhat lisasündi. See kõneleb vanemahüvitise kasuks. Siiski pole see piisav positiivse iibe saavutamiseks (vaid ühel aastal oli iive 35 sünniga plussis), rääkimata sündimusest Nõukogude võimu lõpuaastail, mis ületas 20 000 sündi aastas.

Ei saa öelda, et rahvastiku kidumise vastu pole midagi tehtud. Mida on tehtud, sellest rääkisingi Lätimaal. Aga ma lisan – sellest kõigest on vähe. Midagi on puudu ja ega mina ka ei tea täpselt, mis puudu on. Küll formuleerisin paarkümmend printsiipi ja meedet, millede toimet tuleks uurida põhjalikumalt. Esimene neist oli rahvuse säilimise ülesanne Põhiseaduses. Riigi tasandi ülesannetest kirjutasin artiklis Peaminister Andrus Ansip ja riigi rahvaarv ja püüdsin seda avaldada. Ei tihanud seda teha Sirbi peatoimetaja Ott Karulin. Juba kuu aega marineerib artiklit Postimees. Neeme Korv ja Marti Aavik ei ütle otseselt, et ei avalda, lihtsalt kirjadele ei vastata. Kui Eesti ajakirjandus on blokeeritud rahvastikuaruteludele, mis siis teha?

Poolteist kuud tagasi saatsin Lätis peetud ettekande neljakümnele-viiekümnele Eesti Teaduste Akadeemia liikmele. Palusin, et nad osa oma vaimuenergiast pühendaksid rahvastikuprobleemide lahendamiseks. Lisasin, et rahvaarvu vähenemisel on oht rahvuskultuuri hävimisele, süvenevad probleemid majandusarenguga ja sotsiaalse infrastruktuuri jätkusuutlikkusega. Geneetikutele piisab küll geneetilise rikkuse säilitamiseks kümnest tuhandest reproduktiivses eas inimesest (Villems, EPL 30.12.2009), kuid  sellest ei piisa kultuuri hoidmiseks. Mitu akadeemikut reageeris minu kirjale? Kahjuks mitte ühtki.

Riigi põhieesmärk ja põhiülesanne – rahvuse säilimine – ei ole rahuldavalt täidetud. Seepärast Toompea Haridusseminar tõstatas Riigikogu ees põhiseadusega määratud põhiülesande täitmise juriidilised aspektid. Pöördusime Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole, paludes põhiseaduse ja rahvastikukriisi temaatika võtta põhiseaduskomisjoni töösse. Mõnerealises vastuskirjas lükkas komisjoni esimees Rait Maruste meie ettepaneku tagasi. Palusime arbiitriks Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi – kas komisjoni keeldumine on juriidiliselt piisavalt põhjendatud. See kõik oli möödunud kevadel. Saime vastuseks asjur Sirje Kaljumäelt Riigikohtust, et Seltsi kalenderplaan ei luba seda temaatikat plaani võtta. Niipalju tippjuristidest.

Üks kaunis erand. Rootsis Eestit esindava Jaak Jõerüüdi sõnad oma raamatust Muutlik, (Tuum, 2010, lk 188): „Normaalses riigis peaks valitsus ja parlament ALATI sõnastama riigi eesmärgid, lühemad ja pikemad. (…) MINA ütlen, et TÄNA peaks Eesti riigi peamine eesmärk olema rahva väljasuremise vältimine ja sellele tuleks allutada kõik tegevused. (…) Mõni teine kehtestaks mõne teise SUURE eesmärgi. Kehtestagu“. Neid Jõerüüdi sõnu tuleb hinnata. Ta on lahti seletanud Kalev Katuse direktiivi – ühiskonna arengut tuleb käsitleda rahvastikukeskselt.

Tahan veel käsitleda üht olulist sündimuse näitajat – summaarset sündimuskordajat ehk TFR – total fertility rate. See peaks olema 2,1 , s.o. vähemalt 2.1 last keskmiselt naise kohta, kui kehtivad konkreetse aasta sündimusnäitajad. Paraku on see kogu taasiseseisvumisajal olnud allpool taastetasandit. Siim Veskimees kirjutas otsekoheselt: Me näeme jätkuvalt, et Eesti rahvastik vananeb, sündivus on 1,6 last naise kohta ja väljaränne on suur. Vabandage, aga inimene, kes sellele taustal räägib, kui hästi Eestil läheb mingite majandusnäitajate alusel, on ilma igasuguste epiteetideta lihtsalt loll või sisimas vihkab meid. Ülo Vooglaid kirjutas hiljuti, et saadikud ja ametnikud peaksid aduma, et sündimus on elukvaliteedi ja kindlusetunde funktsioon. Madal sündimus ja suur väljaränne on omakorda hoolimatu, süsteemitu, ahnitsemist hõlbustava majanduspoliitika sh maksupoliitika tagajärg.

Lõpetuseks. Ma ei tea, mis ma kostan eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud Jüri Kukele, kui me teispoolsuses peaks kohtuma. Me olime omavahel ju päris head tuttavad. Olime temaga koos 1975. aastal peaaegu kuu aega, kui meid Moskva Ülikooli puhkekodus Krasnovidovos valmistati ette välismaal stažeerimiseks. Ta ei jäta ju pärimata, miks vabaks saades rahvus hakkas hääbuma. Miks te siis edasi ei võidelnud oma rahva eest! Ma ei tea, mida vastata.

Märkmed: