Et riik on sattunud rahvastikukriisi, sellest olen kirjutanud piisavalt palju nii üksikartiklites kui netiraamatutes, viimastel kuudel ka Riigikogu rahvastikupoliitika töörühma tegevust käsitlevates ülevaadetes. Eestis on aastakümneid taastetasandist puudu neljandik sünde ja Taagepera demograafiline vetsupott loksub ikka edasi. Huvipakkuv tõsiasi selgub e-riigi tööriista kasutades - guugeldades päringuga "rahvastikukriis" leian esimese kolmekümne viite hulgas liiga palju enda nime - umbes pooltel juhtudest. Viited tulevad ja lähevad, aga teatud püsivuse leiame neis ometigi. Igaühel on võimalus seda kontrollida. Probleem pole loomulikult minu grafomaanias, vaid nendes poliitikutes ja teadlastes, kes vaikivad ja nõnda teevad valupunkti olematuks. Oma osa on muidugi meediaväljaannetel, kes satuvad ekstaasi homofoobia puhul, aga keelduvad avaldama rahvastikukriisi käsitlusi. Nende all pean silmas eeskätt riigitoidul olevaid väljaandeid - Sirpi ja Õpetajate Lehte.
Esikohal kolmekümneses valimis on Riigikogu teave rahvastikukriisi probleemkomisjoni olemasolust ja tegevusest. Auhinnalisel teisel kohal on netiportaal "Objektiiv" teemakohaste materjalidega, sealhulgas julgustava juhtkirjaga "Tõhus rahvastikupoliitika on võimalik...", millele järgnevad koguni seitse-kaheksa Jaak Uibu nimega seotud viidet. Valimis on veel endise sotsiaalministri Siiri Oviiri kirjutis ausa alguslausega "Meil on sügav ja tõsine rahvastikukriis...". Sealt leiame Riigikogu aseesimehe Jüri Ratase sõnad 2013. aastast: "Eesti rahvastikukriisi lahendamine on meie riigi järgmiste aastate kõige olulisem väljakutse..."
Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjon algatas möödunud aasta lõpul rahvastikupoliitika põhialuste koostamist neljakümne eksperdi osalusel. Eksperdid osutusid hiljem enamasti statistideks. Peaaegu kolmekümneleheküljelise dokumendi mustand saadeti hiljuti Riigikogu komisjonidele läbivaatamiseks. Dokumendis on rahvastikukriisi mainitud vaid üks kord ja sedagi umbmääraselt ja häbelikult: " ... Eestil on oht sattuda demograafilisse kahanemisspiraali... sellist arenguvarianti on põhjust nimetada rahvastikukriisiks". Koostajatel on segamini mõisted areng ja taandareng, aga ohust sai kriis juba ammu - üheksakümendate alguses! Paistab, et koostajad võtsid nõuandjaks rahvastikuküsimustes ebapiisavate teadmistega Toomas Hendrik Ilvese, kes intervjuus 2012.a. kurtis: "Aastakümnete pärast tekkivate demograafiliste probleemidega tuleks tegelda juba täna, kuid poliitikutel ei tundu olevat valmisolekut tegelda kauge tuleviku probleemidega".
Rahvastikukriis on nagu vähkkasvaja rahvuskehandis, mis annab oma siirded paljudesse eluvaldkondadesse. Koolide, kaupluste ja apteekide sulgemine, valdade kaotamine, transpordiühenduste likvideerimine on kõik kriisi ilmingud. Sündimuse katastroofiline langus on juhtiv põhjus, mida tingib müriaad tegureid. Poliitikute ja teiste avaliku elu tegelaste ignorantsus kriisi teemast hoidudes tuleneb ilmselt teadmatusest ja soovimatusest raskele probleemile aega kulutada. Ja valitakse jõukohased probleemid, kasvõi kosmosetehnika, robootika või geneetika valdkonnast, mille praktiline väärtus on küsitav, kuid rahastamine garanteeritud. Siia ritta kuuluvad ka Rail Baltica, merealune tunnel, Saaremaa sild, uus tselluloositehas, totrast 5000 elaniku limiidist lähtunud haldusreform, varasemast ajast Tartu sõjalennuvälja igaveseks jäädvustav pompöösne muuseum jt.
Nii nagu vähkkasvajat ei saa ravida ilma seda diagnoosimata, ei saa ka rahvastikukriisi lahendada ilma seda tunnistamata ja sellega tegelemata. Kriisi ilmingud tekkisid juba üheksakümnendate alguses ja neist on räägitud üle kahekümne aasta. Kui meetmed kriisi vastu pole aidanud, järelikult pole nad piisavad olnud. Ja mida varem diagnoositakse, seda efektiivsem on ravi mõlemal juhul. Meetmete väljatöötamiseks on kutsutud eelkõige meie poliitiline ja akadeemiline eliit, ülikoolid ja Eesti Teaduste Akadeemia.
Juba 1996. aastal palusin Eesti arstiteadusnõukogu nimel haridusministrilt (Jaak Aaviksoo) tegevuskava olukorrast väljapääsuks. Peale avalikku meeldetuletust kolmandal rahvusliku kasvatuse kongressi kõnetoolist sain vastuse, et mingit tegevuskava ei ole, aga kavas on üks uuring, mis pidi aitama. Aga ei aidanud ühtigi. Paar aastat tagasi kutsusin üles akadeemia presidenti süvenema rahvastikuprobleemidesse ja saavutasin vaid oma meilikirjade kui sobimatute blokeerimise akadeemias. Seda loetelu saaks jätkata tüdimuseni. Ja tüdinenud ma ka olen. Toompea Haridusseminari üleskutsed ja selgitused Toompeal ei toimi. Enamikul parlamendierakondadest on olnud aastaid aega töörühmade käivitamiseks ja abinõude väljatöötamiseks, kuid seda ei tehtud ja nii pole ka rahvastikukriisi probleemkomisjonil midagi minevikust võtta. Laialt reklaamitud rahvastikupoliitika põhialused osutusid läbikukkunuks nagu kõik eelmisedki. Endised rahvastikuministridki on nüüd tummad.
Järgmistel valimistel ei tohiks enam Riigikogusse valida inimesi, kel on suu vett täis, kui räägitakse rahvastikukriisist. Vaja on, et poliitikud tunneks ühiskonda ja riiki. Professor Ülo Vooglaiu sõnul: "Riigikogu peab looma ja hoidma RIIKI KUI TERVIKUT. (…) Riigikogus peab olema teadmisena fikseeritud, millised olud, milline olukord ja situatsioon riigis praegu ON ja milline OLI". Riigikogu valimiste eelsetes kohtumistel liikmekandidaatidega tuleb neile esitada küsimus rahvastikukriisist jagusaamisest ja saadud vastuse järgi hääletada. Nii saame olemasoleva demokraatia tingimustes kontrollida Riigikogu koossseisu. Anname erakondadele terve aasta valmistumiseks sellele küsimusele. Rahvaski peaks olema aktiivsem ja sõnakam.
Unistame pooleks ebareaalsega. Tubli uus Riigikogu mobiliseerib rahvastikukriisist rääkima isegi presidendi, õiguskantsleri ja võrdsusvoliniku, kes hakkavad rahvalt nõudma kümne käsu täitmist ja endine Riigikogu esimees Eiki Nestor toetab neid oma suvilas (ta suundub edukalt erru) valjuhäälselt. President pihib, et EL kontrollkoja ametnikuna jättis ta kontrollimata Rail Baltica projekti, kuid talle meeldib presidendi amet ja ta ei taha sellest loobuda. Peaminister moodustab lõpuks enda alluvuses rahvastikubüroo, võttes endale tegeliku vastutuse rahvuse eest.
Eestile ei ole piisav, kui räägitakse vaid suurtest eesmärkidest ilma nendeni jõudmise mehhanismide ja aparaadita. Jagatakse aurahasid ja antakse preemiaid. Samal ajal statistikaamet muudkui registreerib vähenevat sündimust, ennustades kollapsit. Seepärast võiks olla pealkirjaks Kel pole rahvastikukriisi programmi, hoidku eemale uuest Riigikogust. Sellest võidaks rahvas edasikestmise. See rahvas, kes peale sadu aastaid kestnud orjapõlve saavutas iseseisvuse ja oma riigi. Meie riigi unikaalsus peitub selles, et ta pole ajaloo vältel kedagi ega kunagi okupeerinud. Kõigevägevam aidaku meil seda Eesti saavutust ja kogemust hoida, mida konfliktides lõhestatud maailm vajab edasikestmiseks!
Jaak Uibu, Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant
