Miks siis ei anna, kui Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni nõunik Peeter Vihma avalikult Postimehes kinnitab, et komisjon on oma eesmärgiks võtnud tervikpildikujundamise rahvastiku olukorrast ja seda mõjutavatest poliitikatest …! Ta kirjutab et Riigikogu konverentsisaalis hiljuti esitletud "Rahvastikupoliitika põhialused 2035" sisaldab 24 tegevussuunda, milles on kirjeldatud üle saja konkreetse tegevuse. Miks olen siiski umbusklik dokumendi suhtes, mille ilmumist olen juba kakskümmend aastat tagasi Eesti demograafilise olukorda käsitlevas valitsusettekandes taotlenud? Liiatigi, viisteist aastat tagasi viisin läbi rahvastikupoliitika vajalikkusest pilootuuringu, mis on saadaval Digaris.
Kahtlen Põhialuste tervikpildis seepärast, et analüütiline töö, mida nõudis Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni moodustamisel, on tegemata ja ilma eeltööta hakati rutakalt põhialuseid sõnastama stiilis kindlustatakse, arendatakse, toetatakse, analüüsitakse jne. Probleemkomisjoni ambitsioosne ja ülesande keerulisust alahindav hoiak peegeldub juba Riigikogu pressiteates 20.11.2017: "Rahvastikupoliitika töörühm on kokku kutsutud rahvastikupoliitika põhialuste koostamiseks aastateks 2018-2035, millest peavad hakkama lähtuma kõik seadused ja arengukavad". Esialgselt oli kavas hakkama saada kolme kuuga, Eesti riigi sajandaks aastapäevaks. Tähtaeg läks hoopis kolme kuuga lõhki.
Kahjuks tegijatel ei olnud aega selgitada, miks varasemad analoogilised dokumendid ei töötanud piisavalt. Nimetame aastast 2003 "Rahvastikupoliitika aluseid" ja aastast 2004 aluste elluviimise strateegiat 2005-2008, "Säästev Eesti 21" aastaiks 2005-2030. Veel on mainida "Rahvastikupoliitika aluseid 2009-2013". Nii Valitsuses kui Riigikogus 2005.a. heaks kiidetud riiklik strateegia "Säästev Eesti 21" tõi ohuna välja, et Eesti kultuuriruumi säilimist ja seega rahvuse püsimist elujõulisena ohustavad tänases kontekstis eelkõige eesti keelt kõnelevate inimeste arvukuse füüsiline vähenemine (demograafiline kriis). Rahandusministeeriumis aastal 2012 valminud Riigi majandusaasta koondaruanne mainib ausalt, et rahvastiku- ja perepoliitika alal jäi siht - positiivne iive - saavutamata. Aruanne pikemalt selle põhjustel ei peatu.
Ilma ettevalmistava etapita põhialuseid koostades jäävad kõrvale metodoloogiline alus ja nõuded rahvastikupoliitikale, samuti on välja toomata varasem teave peamistest põhjustest ja teguritest rahvastikukriisi kujunemisel. Soovitasin oma kirjas veebruari algupäevilt komisjonile kasutada "Säästva Eesti 21" koostamise põhimõtteid, kuid ma ei leia, et seda oleks tehtud. Poliitikasse haarati valdkonnad nagu pimesi, lootes, et mõni neist tulevikus ehk pihta läheb. Soovitasin mitte üle hinnata rahvastikupoliitika dominantsust teiste poliitikate suhtes, eriti piisavalt hästi töötavate poliitikate üle. Küll peab rahvastikupoliitika korrigeerima lõtku, mis on silmnähtavalt takistuseks rahvastiku arengus.
Dokumendis on 24 tegevussuunda kõik ühesuguse jõuga ja prioriteetsus määratlemata. Ei ole fikseeritud rahvastikupoliitika tähtsaim ülesanne - aidata tagada sündimus taastetasandil, ega määratletud selle saavutamise teid, meetmetest rääkimata. Põhialustesse on sisse kirjutatud peatükke, millel pole otsest seost sündimusega ja mida on käsitletud piisavalt põhjalikult muudes strateegilistes dokumentides. Näiteks Sotsiaalministeeriumi "Rahvastiku tervise arengukava 2009-2020", 45 lk; "Aktiivsena vananemise arengukava 2013-2020, 71 lk; Kultuuriministeeriumi valitsemisala arengukava 2019-2022, 130 lk. Ka lõimumise kohta on Kultuuriministeeriumi haldusalas koostatud "Lõimuv Eesti 2020", 45 lk.
Eeltöö puudumisest tingituna on põhialustes puudu suunad, ilma milleta dokument on väheväärtuslik. Nimetagem eelkõige majanduspoliitikat, regionaalpoliitikat, kodakondsust ja religiooni. Regionaalpoliitika jäeti välja, sest selle suhtes polnud Riigikogu fraktsioonidega konsensust. Religiooni soovitasin kultuuriruumi arutelus sisse viia, kuid jäin ilma koosolijate toetuseta. Tsivilisatsioonide uurija Arnold Toynbee sõnul "on religioon inimloomuse oluliseks ja võõrandamatuks tahuks, ning oletada, et inimestel, kes veendunult väidavad, et neil puudub religioon, on see tegelikult olemas, ilma et nad seda ära tunneksid". Ka kristlased Eestis on rõhutanud, et tõhus rahvastikupoliitika on võimalik vaid ideoloogia muutmisel. Ei või unustada, et Euroopa tsivilisatsioon tugineb kristlikule kultuurile ja kristlikele väärtustele.
Ootused rahvastikukriisi probleemkomisjonile on suured. Presidendi kantselei ja Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt minule saadetud kirjavastused tõendavad, et nemad ei ole motiveeritud rahvastikukriisiga tegelema, sest nemad loodavad Riigikogu probleemkomisjon peale! Ka Riigikogu Põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants keeldus andmast hinnangut teemal "Põhiseaduse preambuli pronatalistliku õigusjõu ebamäärasus" väitega, et rahvastiku küsimustega tegeleb Riigikogu rahvastikukriisi lahendamiseks loodud probleemkomisjon. Tähelepanuväärne on, et nimetatud institutsioonid ei tunneta enda vastutust rahvastikukriisi ees, vaid loodavad küll isegi mitte Taeva peale, vaid probleemkomisjoni peale. Ei käivitatud isegi rakkerühma, mis olnuks selgepiirilisema vastutusega kui umbmäärane ametnikest ekspertide rühm.
See ajutine ja seadusalgatuse jõudu mitte omav komisjon lootis neljakümne eksperdi peale. Nemad püüdsid, aga välja tuli nagu alati. Ühest eksperdist sai hiljem terviseminister. Tema osalusel sõnastati tervishoiusüsteemi ülesanded dokumendis: "Tervishoiusüsteemi arendamisel püüeldakse teenuste parema kvaliteedi, kättesaadavuse ja patsiendikesksuse poole …" Niisiis põhialused püüdleb olema dokument, millest peavad hakkama lähtuma kõik seadused ja arengukavad. Fantastiline!
Aga mina ise?! Kas mul endale on ka mõni etteheide, et mis mina ühe neljakümnendikuna olin tegemata jätnud? Otsin ja mõtlen. Olen kirjutanud komisjonile ja selle liikmetele kümmekond kirja ja märgukirja, koostanud kaheleheküljelise "Rahvastikupoliitika memorandumi" ja pakkunud seda olukorra päästmiseks, avaldanud ajakirjanduses hulga artikleid rahvastikupoliitika koostamisest, osalenud koosolekutel ja arutanud asja Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma koosolekutel. Siiski, kui asi hakkas väga kiiva kiskuma, loobusin nõuandmisest. Selle eest ma tasu pole ju saanud, ainult kulud ja stress. Kurtsin seda nõunikule, kes kostis: " Teie vaba valik". Mind enam teksti juurde ei kutsutud. Leidsin lõpuks nagu Vanaõue Mihkel Aadu Hindi romaanis "Tuuline rand" - targal pole sinu nõu vaja ja rumal ei oska sellega midagi peale hakata.
Peeter Vihma oma artiklis "Kokkulepe põletavaimal teemal" avaldab lootust, et rahvastikupoliitika põhialused võetakse Riigikogu otsusega vastu enne suvepuhkust. Elame-näeme. Arvan, et kokkulepe põletavaimal teemal vajaks kindlasti rahva osalust. Igatahes on põhialused ergutanud väga paljusid kaasa mõtlema. Mind veensid rahvastiku teemal jätkama kogu Toompea Haridusseminari sõpruskond ja Riigikogu endised või tänased liikmed Rein Ratas, Jüri Ratas, Kalev Kotkas, Helmen Kütt, Siret Kotka-Repinski, Henn Põlluaas jt. Olen teile see-eest tänulik ja jõudumööda ka jätkan. Näiteks puudustele tähelepanu juhtimisega. Tuletan tegijatele meelde, et etaloniks põhialustele olgu mitte euroliidulik kantseliit, vaid Lennart Meri sõnad ja stiil, elegantsed oma lihtsuses: "Eesti ei ole suur ega väike. Ta on meile paras, ja paremat meil ei ole. Tahame olla eestlased. Tahame eestlastena kestma jääda." Soovime, et põhialuste koostajad tööd jätkaks ja realiseeruks Riigikogu kollektiivne intellekt.
