Kõik oleks korras nagu siiani, kui ma poleks saatnud avaldamiseks Rahvusringhäälingu uudiste aadressil oma üheleheküljelist artiklit " Miks olen maaeluminister Mart Järviku tagandamise vastu" ja pöördumist selles asjas peaministri ja riigisekretäri poole. Tunni-poolteise pärast kontrollisin telefoni teel selle kohalejõudmist. Kuulsin, et toimetuse töötaja pole veel jõudnud arvutit lahti teha. Süda aimas halba, sest nii nagu neitsidel peab olema alati õli lambis peigmehe ootel, nii peaks uudiste toimetusel olema arvutid avatud uudiste vastuvõtuks.
Järgmisel hommikul vaatasin uudiseid ERR portaalis, aga minu artiklit ei ühtigi. Küll kohtasin seal olulist uudist: " Grete Lõbu võttis Jan Uuspõllu ja Ott Sepaga otse-eetris vanni". Et kommentaatorid olid selle uudise puhul juba kasutanud lubamatuid väljendeid, siis pikemalt ei peatuks uudise analüüsil. Uurisin ERR uudistetoimetuse töötaja käest, et kas Grete Lõbu uudis on suurem ja vajalikum avaldamiseks kui minu artikkel maaeluminister Mart Järvikust. Vastuseks sain, et uudiste toimetus on eraldi meelelahutustoimetusest ja siin valitseb täielik toimetamisvabadus.
Mul soovitati pöörduda arvamustoimetuse poole, sest minu artikkel oli avaldatud Uutes Uudistes ka arvamusena. Anti ka arvamustoimetuse meiliaadress, mille detailselt õigsust tahtsin täpsustada, sest meiliaadressiga eksida ei tohi. Uurisin veel Riigi Teatajast, kas toimetamisvabadus on juriidiline mõiste, aga seadusandlus sellist mõistet ei tunnusta. Aga seda mõnusam on ERR-is seda kasutada vastiku tsensuuri asemel.
Hakkasin ERR portaali kontaktidest otsima soovitatud aadressi. Erik Roose ja teised juhatuse liikmed leiab kohe. Uudiste- ja sporditoimetuse peatoimetaja Anvar Samosti leiab ka kergelt, aga temal pole ühtki alluvat, samas kaliibris tuleb teleuudiste juht Liisu Lass, kel on juba paarkümmend kaastöötajat (või alluvat?). Siis on Vene AK, siis raadiouudised, veebiuudised ja äkki uudistoimetuse tehnika ja režiiosakond, korrespondentpunktid, Tartu stuudio, spordiuudised ja elamussaadete toimetus. Kindlasti mitusada inimest. Mida ei ole, see on uudiste toimetus, arvamustoimetus, kultuuritoimetus. Aga nende kõigi toodang, kaasa arvatud Grete Lõbu end paljastav etteaste, on esitatud uudiste all.
Küllap ERR juhatus ja nõukogu oskavad selles tohuvabohus orienteeruda ja küllap kassapidajad leiavad üles ka töötajad riigieelarvest palga maksmiseks, kuid inimene väljaspool süsteemi on täiesti jõuetu leidma otsitavat töötajat ja osakonda. Või ongi see eesmärgiks omaette, et mitte anda võimalust normaalseks suhtlemiseks? ERR praegune struktuur meenutab perenaise köögikomplekti, kus suhkrutopsis on jahu ja jahutopsis manna, sest perenaine teab, kust mida otsida, aga võõral ei tohi olla asja köögitemplisse, kus tahetakse keeta poliitikat oma maitse järgi.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
V.Emilia27 Nov 2019 06:12
Saadan autori Heimar Vaarend) loal ühe huvitava arvamuse sinna juurde: "Tekkinud olukorda võiks vaadelda mitmelt poolt. Püüaks siis vaadelda eri küljest. Kõigepealt, õiguslikult on kantsleri vabastamine korrektne. Nimelt, avaliku teenistuse seaduse § 96. kohaselt ministeeriumi kantsler vabastatakse teenistusest, kui ministri hinnangul ministri ja kantsleri koostöö ei laabu. President hoolimata sellest kantsleri vabastamisega ei nõustu. Siinkohal võiks muidugi küsida, kas koostöö laabumatuse puhul (iseäranis, kui kantsler ei nõustu ministri poliitiliste otsustega ning ajab nt eelmise poliitilise valitsuse poliitilist joont või töötab praegusele ministrile vastu), kas lahkuma peab nimetatud kantsler või valija mandaadi saanud minister. Teisel juhul võiks muidugi igasugused valimised ära jätta. Mis puutub volituste ületamist, siis tasub küsida, kas minister võib sekkuda otse oma allasutuste töösse. Ajakirjanik Urmas Jaagant on seisukohal, et ei või. Et see tekitavat keskastme ametnikes stressi. Probleem on aga selles, et kui kantser (vaheastmed) jällegi ei tee koostööd ja töötab vastu? Antud juhul oli kõne all muidugi Veterinaar- ja Toiduamet. Nüüd aga kiidetakse kantsler Lemettit, et ta läks justkui kuriteost teatama. Siiski, Lemetti läks prokuratuuri kõigest koosseisuvälise nõuniku Arumäe peale kaebama. Seal võeti kaebus vastu, aga tänase päevani pole midagi algatatud. Nii et tegelikult pole mingit korruptsioonisüüdistust esitatud kellelegi, isegi uurimist pole algatatud. Otseselt Järvikuga pole sellel proksi teatamisel justkui mingit puutumust. Sellest tulenevalt on paljud seisukohal, et Järvik ei ole toime pannud mingit kuritegu, korruptsiooni ega ammugi mitte riigivargust, millest peavooluajakirjandus (mida paljud peavad suuremas osas tugevasti kallutatuks peavad) massiivselt teavitab. Peale selle lekitas Lemetti meediasse e-kirjad, mille lõpust oli ta ise ära kustutanud osa, kus oli sõnaselgelt öeldud, et need on asutusesiseseks kasutamiseks ja kolmandatele isikutele teatavaks saada ei tohi. Nii et mõned isikud on jälle asunud seisukohale, et sellega rikkunud ta justkui ise seadust. Mõned asjale lähedal seisvad isikud arvavad, et antud juhtumi puhul olevat justkui kellelegi vaja, et just Järvik kõiges süüdi lavastada. Et kogu see saaga olevat tegelikult kalaturu ümberjagamise saaga, kus eesmärk oli ära tappa eestimaine tegija ja turg kätte mängida suurematele. Tänase päevaga lõppes üks suuremaid lahinguid, kus minister ja M.V.Wool said lüüa, aga teise poole kaotuste hulka kuulub kantsler. Kahjuks on nimetatute arvates võõramaise kalatööstuse poolele asunud ka Vabariigi president, toetades oma avaldustega ametkonda, mis oli püsti pannud sõja omamaise ettevõtja vastu, olles nüüd kaasvastutav 150 inimese töötajäämises ja nende perekondade traagikas, ühe tubli Eesti pere poolt aastakümnete jooksul ülesehitatud ettevõtte hävitamises ja mitme miljoni euro suuruse kahju põhjustamises. Et just see olevat üks suurimaid pahategusi meie riigi vastu - hävitada omamaist ettevõtlust, sõdida oma inimeste vastu. Ja lisaks, presidendi arvamusi kõikidel valitsusse puutuvatel teemadel ei panda teise poole poolt imeks, sest teda nähakse tegutsevat mitte kogu rahva presidendina, vaid opositsioonijuhina. No umbes nii võiks osaliselt vaadelda teise poole seisukohta."
Loe kõiki kommentaare (1)
