Kõik oleks korras nagu siiani, kui ma poleks saatnud avaldamiseks Rahvusringhäälingu uudiste aadressil oma üheleheküljelist artiklit " Miks olen maaeluminister Mart Järviku tagandamise vastu" ja pöördumist selles asjas peaministri ja riigisekretäri poole. Tunni-poolteise pärast kontrollisin telefoni teel selle kohalejõudmist. Kuulsin, et toimetuse töötaja pole veel jõudnud arvutit lahti teha. Süda aimas halba, sest nii nagu neitsidel peab olema alati õli lambis peigmehe ootel, nii peaks uudiste toimetusel olema arvutid avatud uudiste vastuvõtuks.
Järgmisel hommikul vaatasin uudiseid ERR portaalis, aga minu artiklit ei ühtigi. Küll kohtasin seal olulist uudist: " Grete Lõbu võttis Jan Uuspõllu ja Ott Sepaga otse-eetris vanni". Et kommentaatorid olid selle uudise puhul juba kasutanud lubamatuid väljendeid, siis pikemalt ei peatuks uudise analüüsil. Uurisin ERR uudistetoimetuse töötaja käest, et kas Grete Lõbu uudis on suurem ja vajalikum avaldamiseks kui minu artikkel maaeluminister Mart Järvikust. Vastuseks sain, et uudiste toimetus on eraldi meelelahutustoimetusest ja siin valitseb täielik toimetamisvabadus.
Mul soovitati pöörduda arvamustoimetuse poole, sest minu artikkel oli avaldatud Uutes Uudistes ka arvamusena. Anti ka arvamustoimetuse meiliaadress, mille detailselt õigsust tahtsin täpsustada, sest meiliaadressiga eksida ei tohi. Uurisin veel Riigi Teatajast, kas toimetamisvabadus on juriidiline mõiste, aga seadusandlus sellist mõistet ei tunnusta. Aga seda mõnusam on ERR-is seda kasutada vastiku tsensuuri asemel.
Hakkasin ERR portaali kontaktidest otsima soovitatud aadressi. Erik Roose ja teised juhatuse liikmed leiab kohe. Uudiste- ja sporditoimetuse peatoimetaja Anvar Samosti leiab ka kergelt, aga temal pole ühtki alluvat, samas kaliibris tuleb teleuudiste juht Liisu Lass, kel on juba paarkümmend kaastöötajat (või alluvat?). Siis on Vene AK, siis raadiouudised, veebiuudised ja äkki uudistoimetuse tehnika ja režiiosakond, korrespondentpunktid, Tartu stuudio, spordiuudised ja elamussaadete toimetus. Kindlasti mitusada inimest. Mida ei ole, see on uudiste toimetus, arvamustoimetus, kultuuritoimetus. Aga nende kõigi toodang, kaasa arvatud Grete Lõbu end paljastav etteaste, on esitatud uudiste all.
Küllap ERR juhatus ja nõukogu oskavad selles tohuvabohus orienteeruda ja küllap kassapidajad leiavad üles ka töötajad riigieelarvest palga maksmiseks, kuid inimene väljaspool süsteemi on täiesti jõuetu leidma otsitavat töötajat ja osakonda. Või ongi see eesmärgiks omaette, et mitte anda võimalust normaalseks suhtlemiseks? ERR praegune struktuur meenutab perenaise köögikomplekti, kus suhkrutopsis on jahu ja jahutopsis manna, sest perenaine teab, kust mida otsida, aga võõral ei tohi olla asja köögitemplisse, kus tahetakse keeta poliitikat oma maitse järgi.
