Jaak Valge
Jaak Valge: „Tegemist on lühikese eelnõuga, mille abil püütakse reguleerida üht väga väikest osa ühest suurest ja väga olulisest teemast. Aga see samm on astutud siiski õiges suunas. Põhjendan seda laiemal taustal.
Kõige usaldusväärsemaid andmeid keeleoskuse kohta pakub meile rahvaloendus. Viimase, 2011. aasta rahvaloenduse kohaselt räägib Eestis kodus eesti keelt 68% elanikest, ning oskab riigikeelt 81,7% elanikest. Seejuures on keeleoskuse definitsioon väga leebe.
Loomulikult ei saa selle olukorraga kaugeltki rahul olla. Olen juba ka siit kõnetoolist öelnud, et Euroopas on ainult üks riik, kus riigikeeleoskus on veel madalam kui Eestis – nimelt Moldova. Tõsi, selle halva olukorra alg- ja peapõhjuseks pole olnud meie riigi poliitika.
Aga tõsiasi on ka see, et meie vene kodukeelega kaasmaalased on suuresti Venemaa meedia mõjuväljas, ning see pole ainult keele, vaid ka julgeoleku küsimus. Olukord pole nii hull, kui Moldovas, kus riigi populaarsuselt teine telejaam on RTR-Moldova. Terve elanikkonna arvestuses. Meie venekeelse elanikkonna hulgas on kõige populaarsem telekanal Pervõi Baltiiski Kanal ning me pole suutnud seda olukorda muuta.
Teine olukorrakirjelduse tahk on protsess, mida võib kirjeldada sõnaga üleilmastumine. See on protsess, mille peatamine pole meie võimuses, isegi kui me seda tahaks. Küll aga on meie võimuses selle protsessi mõjude suunamine ja tema negatiivsete omaduste vähendamine eesti kultuurile ja eesti omatunnetusele.
Küsime, kas oleme neile olukordadele reageerinud adekvaatselt, meie põhiseaduse vaimus? Vastus on eitav. Me oleme vene kooli põhjalikult eestikeelsemaks muutmise tähtaegu järjest edasi lükatud. Taas olen siitsamast puldist toonitanud, et eelmisel ja üle-eelmisel aastal jäi Eestisse 4000-5000 idaslaavi riikidest ja Aasia ning Aafrika riikidest pärit isikut rohkem kui lahkus. Nendest uussisserändajatest valdab eesti keelt 4%. Seega – esmaselt tuleks migratsioonipoliitikat muuta, missuguseid eelnõusid EKRE ka esitanud on. Selle asemel peavad ministrid plaani immigratsiooni suurendamiseks.
Ma usun siiski, et vähe on neid, kes otse ütleksid, et meie ei soovigi Eesti rahvusriiki ja kultuuri edendada. See on tahe, mis meil puudu jääb. Ehk kadaklik ellusuhtumine, mille kohta Anton Hansen Tammsaare kirjutas: kadaklus pole idee ega kultuuriküsimus, vaid tema taotleb ainult elumugavust, kergemat läbisaamist. Kadaklus ei alga ega lõpe sellega, et keegi unustab oma vere, keele ja rahvuse. Kadaklusse võib kuuluda seegi, kui nii väga riputakse võõrsilt laenatud mõtete, maitsete, arusaamiste, püüete, moodide, kommete ja eluviiside küljes. Seegi on kergema ja mugavama äraelamise küsimus. Nõnda pole vaja iseseisvalt mõtelda, vaid igal alal võime tarvitada vaid välismaa mustreid.
Piret Kriivan märgib, et põhjusi ja ettekäändeid, miks me aeg-ajalt kadakateks muutume, on palju: valehäbist, eksiarvamustest, mugavusest, harimatusest, usaldamatusest, upsakusest, laiskusest ja ükskõiksusest.
Tänapäeva kadakad tunnete tihti ära ka sellest, kui loosunglikult räägitakse rahvusvahelistumise vajadusest, kui ülistatakse multikultuursust, kui kiidetakse Brüsselist lähtuvatele või globaalsetele kampaaniatele kriitikata takka, kui püütakse välisomanikele kuuluvatele ja hargmaistele ettevõtetele odavat tööjõudu muretseda või meie riigi otsustusõigust Eestist mujale üle anda. Mina liigitaksin kadakate hulka ka need, kes ei usalda oma kodanikele rahvahääletusõigust.