Ajaloolane Jaak Valge
Lubasin eelmisel moodsa ajaloo konverentsil kaks aastat tagasi, et ehk on mul järgmise konverentsi ajaks uusi andmeid riigipöörde asjaolude kohta. Katsun siis täna oma lubadust Venemaa Föderatsiooni välispoliitika arhiivi dokumentidele tuginedes lunastada.
Mu ettekande pealkirjas esinevate kommunistlike revolutsionääride all pole ma silmas pidanud neid, kes tollal Eestis põranda all olid, vaid neid, kes Moskvas võimul olid.
Veidi taustast
1933. aasta oktoobris sai rahvahääletusel suure ülekaalu vabadussõjalaste väljapakutud põhiseaduse parandamise projekt. Jaan Tõnissoni valitsus esitas lahkumisavalduse ja lõpetas üleriikliku kaitseseisukorra. 21. oktoobril sai riigivanemaks Konstantin Päts. Tema kabineti põhieesmärgiks pidi olema viia Eesti Vabariik uute valimisteni.
Uus põhiseadus hakkas kehtima 24. jaanuarist 1934. Riigivanema ja riigikogu valimised pidid toimuma saja päeva jooksul pärast põhiseaduse kehtimahakkamist.
Valimiste Peakomitee otsuse järgi pidi riigivanema valimiste esimene voor toimuma 22. ja 23. aprillil. Juhul kui ükski kandidaat ei oleks osavõtjate arvu enamust saanud, pidi kolme kuu jooksul toimuma teine hääletusvoor.
Riigivanema kohale kandideerimiseks oli vaja koguda 10 000 toetusallkirja. 5. märtsil alanud allkirjade kogumine kujunes valimiskampaania osaks. 7. märtsil oli Larka saanud
27 000 allkirja, kõik ülejäänud kolm kandidaati aga vaid 8000.
12. märtsiks ületasid 10 000 allkirja künnise Andres Larka (üle 52 000 allkirja) ja Johan Laidoner (üle 18 000 allkirja). Konstantin Päts jäi veel napilt künnisele alla, sotsialistide kandidaat August Rei oli aga kogunud alla 3000 allkirja. 11. märts oli pühapäev, mil maarahval oli hõlpsam allkirju andmas käia, ning Pätsi-meelsed lehed ja ka vaatlejad olid varem arvanud, et tol päeval võib allkirjade kampaanias murrang toimuda. Kuid seda ei juhtunud.
Päts ja Laidoner võisid pärast 11. märtsi selgelt ette kujutada, et Larka võib juba valimiste esimeses voorus absoluutse häälteenamuse saada, ning valimiste teist vooru, kus nad võiksid üksteise kasuks kandideerimisest loobuda, ei pruugigi toimuda.
12. märtsil kell pool kuus õhtul alanud valitsuse koosolekul kehtestati kogu vabariigis kaitseseisukord, kaitsevägede ülemjuhatajaks ja sisekaitse ülemaks nimetati Johan Laidoner. Meeleavaldused keelati, Eesti Vabadussõjalaste Liit suleti. Mitusada vabadussõjalaste juhti ja aktivisti oli juba päeval arreteeritud. 19. märtsil antud dekreediga lükkas Päts valimised edasi, seda ta ei oleks tohtinud teha, sest põhiseaduse paragrahv 60 keelas otseselt dekreediga muuta valimisseadust.
Vastukäivad seisukohad
See on taust, nüüd võib minna asja juurde. Ajaloouurimises toetume hiiglaste õlgadele ning sellel teemal on meil kasutada nelja hiiglase õlad. Need on Oleg Ken ja Aleksandr Rupassov, Zenonas Butkus ja Magnus Ilmjärv. Aga need hiiglased väidavad vägagi erinevaid asju. Pean veel aja kokkuhoiu huvides märkima, et neist on Zenonas Butkus selles teemas suhteliselt juhuslik külaline, tema käsitlus on segane ja vigaderohke.
Lahterdan kogu küsimuse kolmeks. Kõigepealt – kui lähedane oli Päts Moskvale 1934. aasta alguses? Vastused lähevad üsna tugevasti lahku. Oleg Ken ja Aleksandr Rupassov kirjeldavad Pätsi sidemeid saatkonna ja kaubandusesindusega, kuid ei pea Pätsi Moskvale mainimisväärselt lähedaseks, Zenonas Butkus peab lähedaseks, aga üldistab, et jäi Eestile lojaalseks, ning Magnus Ilmjärv jagab koguni Pavel Sudoplatovi väidet, et Päts oli N Liidu rahalisel ülalpidamisel, tuues selle tõestuseks Pätsi omanduse Tallinna Laevaühisuses.
Kas jäi lojaalseks või mitte, seda küsimust Ilmjärv otse ei püstita, aga kontekst jätab mulje, et Päts võis olla isegi midagi enamat kui lihtsalt N Liidu huvides lobitöö tegija.
Teiseks küsimuseks on see, kas ja kuivõrd Moskva Pätsi riigivanema valimistel toetas. Siin on Zenonas Butkus ja Magnus Ilmjärv enam-vähem ühel meelel, arvates, et Moskva toetas Pätsi majandustellimuste andmisega 1934. aasta esimeses kvartalis ning dokumentide väljaotsimisega N Liidu arhiividest, mis tõestasid Pätsi innukat tegevust revolutsioonilises liikumises ja Eesti iseseisvuse saavutamisel. Ken ja Rupassov nende arvamust ei jaga ega pea Moskva toetust Pätsile mainimisväärseks.
Kolmas küsimus on see, kas N Liit teadis riigipöörde kavatsusest, või veel enam, kas Päts kooskõlastas riigipöörde Moskvaga? Selle ülitähtsa küsimuse puhul lähevad arvamused hoopis lahku: Ken ja Rupassov väidavad, et Päts oli sondeerinud pinda, kuidas Moskva suhtuks riigipöördesse, aga nad ei väida, et Moskvas oleks sellest kavatsusest teatud; pinda sondeerida on ju võimalik ka nii, et oma plaane varjatakse.
Zenonas Butkus väidab, et pööre kiideti Moskvas heaks, aga segaseks jääb, kas pärast sündmust ennast või enne sündmust, küll aga väidab ta, et N Liidu edukaim diplomaatiline ja luureaktsioon Eestis oli Pätsile osutatud toetus, mis aitas tal saada riigi juhiks, aga ta võib silmas pidada Pätsile seaduslikel riigivanema valimistel osutatud toetust.
Magnus Ilmjärv aga väidab, et Päts kooskõlastas riigipöörde kavatsuse Moskvaga, veendes Moskvat vajaduses kaasata Laidoner. Ilmjärv annab erinevalt Butkusest ka viite, kus see teave sisalduvat.
Kaheldavad süüdistused
Mööngem, et see on väga oluline küsimus, ja kui tõestust leiab Ilmjärve konstruktsioon, see tähendab, et Päts oli Moskvale väga lähedane poliitik – nii lähedane, et oli kuni 1940. aastani N Liidu rahalisel ülalpidamisel ning et N Liit toetas Pätsi ning Päts kooskõlastas riigipöörde Moskvaga –, siis peame tunnistama, et
N Liit ja Päts sünnitasid juba 1934. aastal selle režiimi, mis N Liidule hiljem vastu vaidlemata alistus, ja Päts reetis tol 1934. aastal või veel varemgi mitte ainult Eesti demokraatia, vaid ka Eesti Vabariigi.
Niisiis kõigepealt – kui lähedane oli Päts Moskvale 1930. aastate alguses? Pean Nõukogude diplomaatide dokumente lugedes nõustuma Keni ja Rupassoviga, et ta poliitiliselt väga lähedane ei olnud.
Nõukogude diplomaatidega lävisid tihedamalt Eesti sotsialistide liidrid. Pätsil olid küll tihedad sidemed saatkonna ja kaubandusesindusega ning ta sai ka umbes aasta vältel Nõukogude naftasündikaadilt Sojuzneft tasu, kuid tegemist ei olnud poliitbüroos kavandatud afääriga tema kaasamiseks, nagu väidab Ilmjärv, ja see tasusaamine ei teinud teda sõltuvaks. See on segane lugu, aga tundub, et kui keegi kellegi üle kavaldas, siis pigem Päts sovetid, mitte vastupidi. Mingi Moskva tõelise triumfiga igatahes tegemist ei olnud ning on väga tõenäoline, et Päts ei kartnud ka kompromiteerimist Moskva poolt.
Ilmjärve veel tugevam süüdistus Pätsile, tema finantseerimine sovettide kukrust Tallinna Laevaühisuse kaudu, on aga hoopis kiiremini lahendatav. Pole vaja isegi Moskvasse sõita. Nimelt ei olnud Päts selle ettevõtte enamusaktsionär, nagu Ilmjärv väidab, vaid seesama allikas, millele ta viitab, nimelt Saksa okupatsiooni ajal koostatud aktsiaomanike nimekiri näitab, et ta omas selles ettevõttes kolme aktsiat 150 krooni eest.
Suuraktsionärid olid Heinrich Neuhaus ja Arthur Hüüs, kes omasid selle firmas kokku 2515 aktsiat. Kui teeme pisut aritmeetikat, siis selgub, et selleks, et enamusaktsionär olla, oleks Pätsil aktsiaid vaja olnud vähemalt 850 korda rohkem. Seega me võime selle Ilmjärve süüdistuse rahumeeli kõrvale jätta.
Päts ja Moskva
Nüüd jõuame siis vahetult riigipöörde-eelse aja juurde. Kas ja kuidas Moskva Pätsi toetas? Ehkki Moskva Balti-poliitikas ei olnud Eesti ega tema naabrite siseolud esmajärguliseks küsimuseks, jälgis N Liit murelikult vabadussõjalaste populaarsuse jõudsat edenemist Eestis.
Kuid VARKis (Välisasjade Rahvakomissariaadis) tunti teravat infopuudust Eesti sisepoliitiliste sündmuste analüüsimiseks. 15. oktoobril 1933. aastal kirjutas Eesti teemat juhtiv ametnik, VARKi kolleegiumi liige Boriss Stomonjakov N Liidu saatkonna 1. sekretärile Tallinnas Antipovile etteheitvalt, et saatkonna töötajate jutuajamised on piirdunud ainult «mõningate vähemõjukate sotsialistidega».
Veel 1933. aasta sügisel ei oldud Moskvas kuigi kindlad ka Pätsi orientatsioonis. Stomonjakov nentis, et Pätsiga ei ole tihedaid sidemeid, ja küsis saatkonna 1. sekretärilt Antipovilt, kas tollel on fakte, et Päts ei ole Saksa orientatsiooni pooldaja.
Kuid 1934. aasta jaanuariks oli sovettidel siiski selge, et võimalikest riigivanema kandidaatidest on neile kõige vastuvõetavam Päts. Kuna August Rei võimalusi kuigi kõrgelt ei hinnatud, tuli valik, keda toetada, teha kolme – Laidoneri, Larka ja Pätsi – seast.
Viimane neist oli sovettide jaoks mitte hea valik, aga nagu Stomonjakov 25. jaanuaril Tallinna saatkonna
1. sekretärile Antipovile kirjutas: «Pätsi valimine, hoolimata tema taotlusest legaalsete meetoditega Eesti fašistlikuks muuta, on meie jaoks ikkagi väiksemaks paheks.»
20. veebruaril kirjutas Ustinov Moskvasse, et kõikidest kandidaatidest on kõige selgem positsioon ja orientatsioon Laidoneril. Tsiteerin edasi: «Sellest, kelleks saavad valimiste käigus, missugused positsioonid võtavad ülejäänud kaks kandidaati, ei julge keegi selgelt rääkida nende suurema või väiksema põhimõttekindlusetuse tõttu.» Ma loodan, et te nõustute minuga, et nii ei kirjutata isiku kohta, kes oleks šantažeeritav või poliitiliselt väga lähedane.
Kusagilt ei selgu ka, et saadik Ustinov oleks Eestisse määratud selleks, et Pätsi ulatusliku eriplaaniga toetada või et sovetid oleksid palavikuliselt Pätsi kasuks tegutsenud, nagu kirjutab Butkus. Poolehoid ei olnud palavikuline ega kuum, vaid suhteliselt leige. VARK instrueeris saatkonda küll Pätsi toetama, kuid mitte «iga hinna eest», nagu kirjutab Ilmjärv, vaid võimaluste piires – po mere vozmožnosti – nii, nagu kirjutas Stomonjakov.
Tõsi, midagi püüti konkreetselt siiski Pätsi aitamiseks riigivanema valimistel teha. Esiteks oli Välisasjade Rahvakomissariaadi arvates Pätsile abiks Moskvast revolutsiooniarhiivist fotokoopiate leidmine. Need dokumendid oli tellinud Eesti Moskva saatkond Pätsi palvel ja tegelikult seisnes VARKi abi vaid püüdes nende kättesaamist kiirendada.
Tegemist oli dokumendikoopiatega, mis Stomonjakovi väljenduse kohaselt «tõestavad Pätsi rolli Eesti rahvuslik-revolutsioonilises liikumises» ja nende publitseerimine pidi osutama Stomonjakovi arvates Pätsile abi valimistel. Ka Butkus ja Ilmjärv näivad tõepoolest arvavat, et tegemist oli kõneväärt toetusega.
Kuidas need dokumendid valimistulemusi reaalselt mõjutada oleksid võinud, on minul ja ma usun, et ka teil ülimalt raske ette kujutada. Vaevalt Eestis kuigipalju neid oli, kellele Pätsi rolli rahvuslikus liikumises Venemaalt saadud dokumentide abil üle tõestama tuli hakata.
Majandustellimused Eestile
Hoopis tõsisem sovettide võimalus valimistulemusi Pätsi kasuks mõjutada oli aga majandustellimuste andmine Eestile enne valimisi, Pätsi riigivanemaks oleku ajal. 1934. aastaks oli küll Eestis majanduskriisi põhi möödas, ent põllumajanduse olukord oli siiski veel raske. Juhul kui Pätsil oleks õnnestunud sõlmida mingi pikaajaline põllumajandussaaduste tarneleping, andnuks see talle valijate silmis kindlasti plusspunkte.
17. jaanuaril 1934. aastal oli Poliitbüroo võtnud vastu «Baltikumi otsuse». Sellel Poliitbüroo otsusel oli vähe pistmist Pätsi toetamisega.
N Liidu poliitika aktiviseerimiseks kõigis Balti riikides vastu võetud otsuse raames planeeris N Liidu juhtkond hulga tegevusi, et Balti riikidele läheneda. Eesti puhul nähti muu hulgas ette esimeses kvartalis majandustellimuste andmist 200 000 rubla eest.
Seda Poliitbüroo otsust täpsustati veebruaris ning Ilmjärv väidab, et just Pätsi toetamise soovist. Kui tõesti, mille kohta minul andmeid ei ole, siis ei olnud see soov kuigi tugev, kuna summa – 200 000 – jäi samaks. Eestist pidi ostetama põhiliselt kartulit ja karja ja N Liidu kaubandusesindus teavitas sellest eestlasi.
Ka Päts sai loomulikult aru, mis teda aidata võib, ja puudutas kartulite ja karja müümist juba siis, kui Nõukogude saadik – sõbraliku käitumisega ja nii nagu üks Vene saadik alati, eesti keele ära õppida lubanud – Ustinov 15. veebruaril ratsaeskordi saatel Toompeale tuli ja oma volikirjad üle andis.
Kuid 20. veebruaril ei olnud kavandatud kartulite ja karja ostutehing veel kuigivõrd edenenud. Ustinov nentis: «... see loob valitsus- ja äriringkondades väga halva mulje ning seejuures kannatab ka kaubandusesinduse autoriteet.» Esimene kartulirong anti venelastele üle alles 15. märtsil.
Magnuse väide, et venelaste pingutustel Pätsi aidata oli tulemusi, ei pea niisiis kolmel põhjusel paika. Esiteks ei olnud tellimused piisavad, sest juba Poliitbüroo otsuse raam – 200 000 rubla kvartalis ehk 800 000 rubla aastas ehk ca 2 miljonit krooni ehk alla 3% Eesti koguväljaveost – 1934. aastal seda ei lubanud.
Esimeses kvartalis ostis N Liit aga kaupu Eestist vaid pisut üle 100 000 krooni ulatuses, mis moodustas
ca 1% Eesti koguväljaveo väärtusest tollel perioodil ja oli kaheksa korda vähem kui Eesti väljavedu näiteks Lätisse!
Teiseks ei olnud tellimused õigeaegsed. Suurem osa neistki vähestest tellimustest tuli pärast riigipööret. Kolmandaks ei pakkunud N Liit pikaajalisi lepinguid, mida Eesti aastaid oli taotlenud.
Ja oluline on meeles pidada, et need piiratud ulatusega kavandatud ja saamatult ellu viidud sammud, millel mingit reaalset abi Pätsile ei olnud, olid määratud toetama Pätsi ikkagi seaduslikel valimistel, mitte aga riigipöörde teostamisel.
Kooskõlastus Moskvaga
Nüüd siis kolmas küsimus – kas
N Liit teadis riigipöörde kavatsusest, või veel enam, kas Päts kooskõlastas riigipöörde Moskvaga?
Oma 20. veebruari ettekandes Stomonjakovile toonitas saadik Ustinov, et on alust arvata, nagu otsustataks presidendi isik alles valimiste teises voorus juulis. 7. märtsi ettekandes arendas Ustinov mõtteid Eesti ajakirjanike kutsumisest N Liitu ning märkis, et «veteranide» võimuletuleku korral võib sõit siiski üldse ära jääda.
Võimalikule riigipöördele Ustinov isegi ei vihjanud, rääkimata selle prognoosimisest. Niisiis lubas see informatsioon, mis kuni 7. märtsini Nõukogude saatkonna käsutuses oli, arvata, et valimised pigem toimuvad.
Millal N Liidu saatkond hakkas saama informatsiooni võimalikust riigipöördest? Kindlalt võib dokumenteerida 8. märtsi. Siis hakkas saatkonnale Rahva Sõna toimetaja Erich Joonase käest tilkuma informatsiooni, et Päts valmistab midagi ette või on tal olemas mingi
plaan B juhuks, kui riigivanema valimistel hästi ei lähe.
Udused kuuldused, mida Ustinov täpsemalt tõlgendada ei osanud, jõudsid saatkonda ka teisi kanaleid pidi. Tolsamal 8. märtsil saatis Ustinov VARKi ettekande Y/2, kus ta kirjutas vabadussõjalaste edust, kuid lisas, et seda ei tohiks siiski veel üle hinnata, sest maaelanikkond ei ole veel valimiskampaaniasse kaasa haaratud. «Me saame tegelikult alles 11., 18. ja 25. märtsil teada, kuidas reageerib küla.» (Tegemist oli pühapäevadega, mil maal aktiivsemalt allkirju anti – JV).
Kuid ta jätkas: «Reinebeck (Saksa saadik Eestis – JV) teatas mulle mitte ilma teatava kibeduseta, et «kaval Päts valmistab mingeid üllatusi Larkale. /.../ Pole kahtlemata välistatud veteranide vägivaldne võimuhaare, millest oli juba juttu parlamendis. Võimalusi selleks veteranidel on. Kuid selleks võimaluseks valmistub ka vastaspool.».»
28. märtsil kirjutas Ustinov Stomonjakovile oma esimese pöördejärgse pika ettekande Y/3. Ta märkis järgmist: «Päts toonitas vestlustes meiega, et veteranide likvideerimise otsuse võttis ta vastu üksi, samuti esitas ta asja oma esinemises parlamendi ees 15. märtsil. Sellega seonduvalt teatas Einbund mulle 22. märtsil lõunal prantslaste juures, et küsimus otsustati neljakesi, kellest kaks olid Päts ja Laidoner. Minu küsimusele, et teie olite muidugi neljas, vastas Einbund põiklevalt.
Kuid palju räägib selle poolt, et selles nelikus osalesid nii Einbund kui Seljamaa, kes on saanud Pätsile väga lähedaseks isikuks. Muidugi ei pruugi Pätsi avalduste ja Einbundi teate vahel olla vastuolu: esialgu otsustas Päts, seejärel oli otsus teatavaks tehtud ülalmainitud nelikule, kutsuti kokku ministrid. Hoopis huvitavam on teine küsimus: kas Päts oli otsuse vastu võtnud ilma kõrvalise mõjuta või kindral Laidoneri mõjul, kes sellisel juhul võis ellu viia Inglise suunda.
Meile on kindlalt teada üks, et mitte kaua aega enne 12.–13. märtsi toimunud sündmusi leppisid Laidoner ja Päts kokku selles, et nad mõlemad loovutavad teineteisele presidendi ametikoha ja võtavad oma kandidatuuri maha niipea, kui kumbki neist saab esimeses voorus suhtelise enamuse.»
Edasi arutles Ustinov järgneda võivate poliitiliste kombinatsioonide üle, arvates, et Päts nõustub valimistega vaid juhul, kui tema võit on garanteeritud. Seega ei kooskõlastanud Nõukogude saatkond riigipööret ega osanud veel 28. märtsilgi arvata, et valimised ei toimu.
Olematu dokument
Ka muudes dokumentides, kaasa arvatud N Liidu välisluure ettekanded Tallinnast, ei ole jälge sellest, et Moskva oleks olnud kursis riigipöörde kavatsusega või osalenud selle kavandamises ja leppinud Laidoneri kaasamisega. N Liidu saatkond Eestis ja VARK olid kursis samapalju, kui seda kuulujuttudest ja Pätsi tegevusest järeldada sai.
Seega langevad ära küsimused, kas ja kuivõrd N Liit pööret toetas. Ei ole võimalik toetada seda, mille toimumist ei teata. Järelikult ei ole ka võimalik avaldada olematut toetust N Liidu edukaimaks diplomaatiliseks ja luureaktsiooniks Baltimaades, nagu Zenonas Butkus väidab.
Nüüd jääb üle küsida, millele Ilmjärv tugineb, väites, et Moskvas kiideti heaks Pätsi kavatsus toime panna riigipööre ning Moskva nõustus Pätsi veenmistele järele andes kõheldes Laidoneri kaasamisega. Mis imedokument see selline on, kus sisalduv teave kõigile teistele dokumentidele selgelt vastu räägib?
Ilmjärv on tõendina esitanud Ustinovi kirja Stomonjakovile 7. märtsist 1934, mida säilitatakse Venemaa Föderatsiooni välispoliitika arhiivis (AVPRF 0154-27-38-3, l. 23).
Kuid selles dokumendis ei ole kohe mitte sõnagi mingitest Pätsi jutuajamistest sovettidega ning Laidoneri või Larka valikust.
Ning ma pean ühtlasi möönma – loodetavasti koos teiega –, et kogu Ilmjärve konstruktsioon on üles ehitatud võtete abil, mida ajalooteaduses tavaliselt ei kasutata. Keni ja Rupassovi seisukohad on aga meediale võib-olla igavad, ent allikatruud.
Postimehes ilmuv tekst on lühendatud ettekandest, mille Jaak Valge pidas ajalookonverentsil 18. juunil. Temaatikat laiemalt käsitlevad kirjutised ilmuvad Akadeemias 6-7/2007 ja ajakirjas Tuna 2/2007.
