Jaak Valge
Jaak Valge: „Meie seisukoht pole kujunenud päevapoliitiliste sündmuste mõjul, erinevalt Isamaa ja Reformierakonnast, vaid on põhimõtteline, seisab ka EKRE programmis. Me oleme olnud ettenägelikumad, meie seisukohad ei võngu nagu pendel.
Kokku puudutab see eelnõu 140 000 isikut, aga tegelikult vähemaid, sest eelmistel valimistel osales neist 41%. Osalus oli niisiis tunduvalt madalam, kui Eesti Vabariigi kodanike puhul, mis tõendab keskmiselt väiksemat huvi kohaliku elu vastu.
Ning keskmiselt väiksem huvi nii kohaliku elu kui riigi elu vastu tõestab ka see, siis suurem osa neist isikutest oleks võinud juba Eesti Vabariigi kodakondsuse omandada. Nad oleksid võinud teha keeleksami, mis on väga lihtne, ning kodakondsuse ja põhiseaduse tundmise eksami, mis on samuti lihtne.
Põhiseaduse tundmine ise peaks olema samuti elementaarne, sest kuidas saab isik osaleda valimistel ehk siis kujundada riigi poliitikat, mille ülesehituse põhialuseid ta ei tunne? Kui aga Eesti kodakondsuse taotlemisest loobumine on põhimõtteline, siis sellisel isikul pole vaja osaleda Eesti Vabariigi valimistel. Siis, kui 1993. aastal välisriikide kodanikele ja määratlemata kodakondsusega isikutele lubati nö avansina valimisõigus, ei kujutatud ette, et 30 aasta pärast mittekodanikke nii palju on.
See on nüüd põhjendus, miks nn kolmandate riikide kodanikel ei peaks valimisõigust olema. Aga võime vaadata ka teiselt, positiivselt poolt – nimelt, mis juhtuks siis, kui õigust kohalikel valimistel osaleda ei ole? Ning siin tuleks esile tõsta kaht aspekti. Esiteks oleksid valitud volikogu saadikud eestikesksema hoiakuga ja teiseks motiveeriks see neid kolmandate riikide kodanikke, kes ikkagi Eesti elust hoolivad, Eesti kodakondsust taotlema. Ning eesti keelt vähemalt suhteliselt elementaarsel tasemel omandama. Ning see viimane – motiivi tekitamine meie välispäritolu kaasmaalastele eesti keele õppimiseks ja Eesti kodakondsuse taotlemiseks ongi ehk kõige olulisem. Ma väga soovitaksin seda teha.
Aga põhiseaduse sätte kõrval on oluline ka see, et missugune hoiak oli Eesti kodanikel sel ajal, kui need põhiseaduse sätted kirja said. Ma julgen arvata, et Eesti kodanikud ei olnud toona niisuguse valimisõiguse laiendamise poolt.
Nimelt koos põhiseaduse rahvahääletusega 1992. aastal küsiti kodanikelt ka seda, kas nad esimestel – toonitan ainult esimestel riigikogu valimistel ja presidendi valimistel lubavad valida ka neil Eesti kodakondsuse taotlejatel, kes olid taotluse esitanud 1992. aasta 5. juuniks. Valimisõiguse laiendamise lükkasid tagasi 53,5% hääletajatest. Tõsi, küsiti riigikogu ja presidendi valimise kohta, aga see puutus ainult kodakondsuse taotlejatesse, ehk nn rohelise kaardi omanikesse, kes olid iseseisvusvõitluse ajal oma Eesti keskset hoiakut tõestanud.
Aga kui oleks küsitud kõigi valimiste, aga kõigi mittekodanike kohta, siis on alust arvata, et vastuseis olnuks veel suurem. Seega tundub mõistlik arvata, et kui toona oleks rahvahääletusele seatud küsimus, kas mittekodanikele anda valimisõigus kohalikel valimistel, siis rahvahääletusel poleks seda toetatud. See on jälle üks tõend, et ühiskonna hoiak on täpne.
Ning veel üheks argumendiks on, et peaaegu pooltes Euroopa riikides ei ole kolmandate riikide kodanikel kohalikel valimistel valimisõigust. Seega miks peaks meil Eestis tegemist olema diskrimineerimisega, kui mujal pole?
Samuti ei päde argument, et juba antud õigusi ei saa ära võtta. Õigused ei laiene, vaid muutuvad ajas.
Järgmised kohalikud valimised on kolme aasta pärast, 2025. aastal. Seega on ka õiguste äravõtmine suhteline, sest 2025. aastani on piisavalt aega, et kodakondsuseksam teha ning saada mitte ainult valimisõigus kohalikel valimistel, vaid ka riigikogu valimistel ning lisaks ka kandideerimisõigus. Me pakuksime selle seadusega lihtsalt tõuget suuremate õiguste omandamiseks.“