Mina olen elukutselt ajaloolane ja minu erialane vaade on ehk õigustuseks sellele, et nüüd 15 minutiks teie kõrge kogu tähelepanu püüan. Nimelt näevad ajaloolased protsesse pikemas vaates ja tänases poliitikas mängib ajalugu sellist kummaliselt ambivalentset rolli. Ühelt poolt tundub, et minevik pole mitte kunagi olnud nii palju poliitiline ja kirgi kiskuv kui täna, aga teisalt peetakse meie ühiskondi just lääne tsivilisatsiooni kõige tänapäevakesksemaks, st vähem ajalookeskseks.
On üsna loogiline, et see kummaline ambivalentsus võtab aeg-ajalt ka kummalisi vorme. Me kaldume kohati üsna meelevaldselt seostama mineviku ideoloogiaid tänase poliitikaga, aga samas on meie president korduvalt hoiatanud selle eest, et me ei tohiks minevikku kinni jääda. Tõsi, nende hoiatuste sõnum on teistsugune – manitsus, et endist aega enam tagasi ei saa. Mina ajaloolase, kodaniku ja valijana oleksin selle sõnumiga nii kaua nõus, kuni see ei laiene mõtekäiguks, et meil, eestlastel ei tohikski nüüdsel globaliseerunud ajajärgul olla oma ideaale ega üleajalisi eesmärke, justkui kõik sõnastataks täna meile kusagilt mujalt eest ära.
http://uueduudised.ee/jaak-val...