24.07.2019 Uued Uudised
EKRE Riigikogu saadik Jaak Valge leiab, et riigimehelikkuse puudumist ei saa vabandada.
EKRE Riigikogu saadik Jaak Valge kirjutab sellest, et riigipea lähtub oma tegemistes globalismist, mitte oma riigi tegelikest huvidest.

https://uueduudised.ee/arvamus...

“Kui president mind koos teiste riigikogu kultuurikomisjoni liikmetega kohtumisele kutsus, keeldusin kohe. Aga arutasin seda ka oma kaaslastega, kes jäid teisele arvamusele. Neil oli kaks argumenti – esiteks tuleks presidendis näha eelkõige Eesti Vabariiki esindavat asutust – ja teiseks – isegi kui seda institutsiooni esindav isik ei käitu viisakalt, pole väärikas samaga vastata.

Presidendi institutsioon pole mulle iseenesest kunagi sümpaatne olnud. Olen täiesti ühel joonel nende Eesti esimese iseseisvusaja poliitikutega, kes arvasid, et väikest, demokraatlikku, võrdsete ja iseteadvate kodanikega ühiskonda ei muuda see kvaasiisalik esindusamet, ammugi aga sellega kaasnev tõusiklik glamuur mingil moel paremaks. Pigem ohustab ühiskonna sidusust. Justkui oleksid need meie esimese iseseisvusaja poliitikud juba siis ette kujutanud presidendi aastapäevavastuvõtte, mida Priit Hõbemägi on tabavalt iseloomustanud näitena riigi ja kodanike kuulumisest eri tähesüsteemidesse.

Aga kui presidendiamet on siiski olemas ning ning selle likvideerimine pole realistlik, kas on siis asjakohane arvestada oma suhtumise kujundamisel isikut, kes seda ametit peab? Ning kas on poliitikul õigus käituda presidendi suhtes nö vaba kodanikuna, st vastavalt oma eelistustele?

Jah, jutt pole abstraktne, minu jaoks on need küsimused kerkinud seoses nüüdse presidendi käitumisega. Kersti Kaljulaid sai presidendiametisse poliitiliste intriigide tulemusena. Vildakas valimistekord, mis sedalaadi sepitsusi kehutab, ei olnud tema süü, ent ametisse astudes pidi ta arvestama, et ühiskonnas suhteliselt tundmatu Euroopa Liidu bürokraadina on tal väga ebamugav lähtealus, millelt on raske end Eesti autoriteetse riigipeana kehtestada.

Kui minu käest küsitaks, kuidas ta sellega oleks pidanud hakkama saama, siis vastaksin, et ei tea, aga kui väga peale käidaks, siis pakuksin, et kahel eeldusel. Esiteks oleks ta pidanud loobuma osast oma sissetulekust, arvestades, et talle endise Euroopa Liidu kontrollikoja juhina makstav ja Eesti presidendi töötasu kokku ületab üle kümne korra nende kodanike keskmist sissetulekut, kelle riigipea ta olla tahaks. Tänu Eesti riigile ta omal ajal Euroopa kontrollikoja juhi ameti sai. Osast sissetulekust loobudes oleks Kaljulaid saanud näidata, et tahab olla osa Eesti ühiskonnast. Nii, nagu tegi Leedu president Dalia Grybauskaite.

Loomulikult ei saa seda kelleltki nõuda, kuitahes ebaõiglane selle suurus ka ei oleks. See on raske otsus, mis tuleb või ei tule. Tean seda iseenda näitel.

Teiseks oleks aga Kaljulaid pidanud aktiivselt tegutsema sellesama korra muutmiseks, tänu millele ta ise presidendiks sai, järgides sellega Eesti ühiskonna suure enamuse tahet. See eeldus on mu arvates õigustatud. Küsitluste järgi on presidendi otsevalimist viimastel aastatel soovinud ligi 80% Eesti kodanikest. Paraku ei ole Kaljulaid selles suunas midagi teinud. Veel enam – ühiskonna enamuse tahet ei saagi selgemalt eirata, kui Kaljulaid seda tegi, teatades vastuseks Läti ajalehe küsimusele tõrjuvalt, et “eestlased ei näe vajadust rahva poolt valitud presidendi järele”.

Seevastu tõstab Kaljulaid esile teemasid, mis ei tõuku Eesti ühiskonnast, vaid muu maailma vasakliberaalsetest trendidest. Tõsi, need pole alati pseudoteemad. Ent nende valikuline kampaanialik rakendamine ja ülevõimendamine, mis jätab Eesti ühiskonna oma probleemid varju, lülitab välja just nende väärtustega ühiskonna osa, mida mina esindan.

Ma arvan, et on väga traagiline, et me pole iseseisvumise taastamise ajal jõudnud sellisele majandusjärjele, et meie inimesed ei peaks vastu tahtmist välismaale tööle siirduma. Nagu suurem osa mujale siirdunud eestlastest. Kaljulaid näeb seda aga hoopis teistmoodi: “Ja üleüldse – mis komme see on, et töötad ühes riigis korraga? Tänapäeval saab töötada väga paljudes riikides korraga. Ma arvan, et oleme Eestina paremini valmis ka selleks tulevikuks. Kui me oma kaarte sama hästi mängime, nagu viimased 30 aastat oleme teinud, siis globaalne eestlus kasvab aina suuremaks ja suuremaks.”

See paistab mulle egotsentrilise globalisti, mitte Eesti riigipea lähenemisena.

Sedasama illustreerib Kaljulaidi sõnavabaduse käsitlus. Teatavasti ilmus Kaljulaid 29. aprillil Riigikogu saali loosungiga “sõna on vaba”. Üsna arusaamatu olukorras, mis meediavabadus Eestis on hinnatud üheks laitmatumaks maailmas. Põhjendused selgusid Kaljulaid intervjuust vasakliberaalsele Briti ajalehele “The Guardian”. Kaljulaid teatas, et ta võitleb Eesti ajakirjanike vastu suunatud verbaalsete rünnakute vastu, ning kasutas nende iseloomustamiseks sõna “shitstorm”.

Tõsi, verbaalne alandamine sotsiaalmeedias on loomulikult probleemiks, ent see ei ole ühepoolne. Selle vastu tuleb olla teisel moel – mõlemapoolsele viisakusele üles kutsudes. Kaljulaid aga kutsus korrale neid, kes arvustavad mõne ajakirjaniku vasakliberaalset ühekülgsust. Pole võimalik teha muud järeldust, et Kaljulaid kannustab vasakliberaalseid ajakirjanikke samas stiilis jätkama ja tema arvates tähendab “sõna on vaba” seda, et kajastatakse talle sobivaid vaateid. Saksa ajalehele “Süddeutsche Zeitung” antud ütlustes väljendas Kaljulaid – ajades sarnaselt paljude vasakliberaalidega segamini poliitkorrektsuse eiramise ja rassismi – et on väga pahane, et peab uute parempopulistlike rahvaesindajate ja ministrite rassistlike väljaütlemiste pärast vabandama: „Ma vihkan neid selle eest.””

Välismeedias ühekülgsete oma ühiskonna valikuid halvustavate avaldustega esinemine tähendab, et Kaljulaid tunneb suuremat seost oma ideoloogiakaaslastega mujal, kui ühiskonnaga, mida ta riigipeana teenima peaks.

Seetõttu ei tasu imestada, et Kaljulaidi usaldus on erakondadeülese riigipea kohta väga väike – vaid 54% kodanikest usaldab presidenti. Seejuures polariseerib riigipea isik kodanikkonda väga tugevasti. EKRE poolehoidjatest usaldab presidenti vaid 11%, mida on sama palju või veel vähem, kui EKRE poolehoidjate usaldus EKRE ideoloogiliste vastaste – sotsiaaldemokraatide juhtide vastu.

Pole kahtlust, et vaba kodanikuna ma presidendi aastapäevavastuvõtule ega Kaljulaidiga kohtuma ei läheks. Kui Kersti Kaljulaid annab igati mõista, et ta mind ja minusuguseid ei salli, miks peaksin siis ma temale ja ka endale ebamugavusi valmistama? Poliitiku ja vaba kodaniku käitumisviiside eristamise vajadusest ma aga aru ei saa. Miks antakse poliitikule andeks riigimehelikkuse puudumine, ent tehakse suur number näiteks lubatud sõidukiiruse ületamisest?

Igatahes ei näe ma ka poliitikuna põhjust puhtalt institutsiooni pärast kohtuda isikuga, kes ei püüagi sedasama institutsiooni korrektselt täita. Küll aga kohtuksin ükspuha kellega, kui sellest midagi ühiskonna jaoks positiivselt muutuks. Aga mida oleks Kaljulaidil mulle kultuuri, hariduse, teaduse või meie rahvastikuprobleemide kohta sellist öelda, mida ma seni ei teaks? Või kas oleks lootust, et mõni minu seisukoht leiaks tema silmis arusaamist? Vaevalt. Seega pole temal ega minul kohtumatajäämisest sisulise tulemuse mõttes sooja ega külma.

Aga teisalt saan aru ka oma erakonnakaaslastest, kes püüavad olla viisakad ja austavad institutsioone. Ei keelita ma ühtegi kodanikku Kaljulaidi ignoreerima, küll aga leian, et kui riigipea ametikohta täitev isik osa kodanikkonda ignoreerib, on kodanikel õigus samaga vastata.”

Märkmed: