Mõtteid ja kommentaare raamatule „Icebreaker: Who started the Second Wold War?“, Viktor Suvorov, Viking Press, September 1990, London, 364 lhk.Tõlge Thomas B. Beatlle.
Raamatu autoriks, mille pealkiri ise tutvustab selle sisu, on vene ajaloolane, endine NKVD kindral Viktor Suvorov. Ta põgenes 1968. a. Inglismaale. Teoses pakutakse argumente II maailmasõja alustamise kohta, kirjeldades veenvalt, et Stalini ja N. Liidu osa sõja alustamises oli palju ähvardavam ja võikam, kui üldiselt arvatakse.
Kas praegu on veel üldse vajadust ja mõtet avaldada artikleid viimase suure sõja teemal? Suvorov meenutab rahvusvaheliste lepingute (Tartu rahu) ja väikeriikide traagilist saatust II maailmasõja ajal ja vastab: „Mõte on siiski olemas. Järelemõtlemiseks ja hoiatuseks.“

Kes alustas II maailmasõja?
Õieti peaks küsimus kõlama: kes on süüdi sõja alustamises? Aastate jooksul on sellele küsimusele vastanud nii endised kui tänased poliitikud, kuid ühisele arvamusele pole jõutud. N. Liit teatas 19. sept. 1939, et süüalune on Poola. Sama aasta novembris leidsid kommunistid, et süüdlasteks on Prantsusmaa ja Inglismaa, kes tungisid kallale Saksamaale. Alles 15. mail 1941 nimetas Stalin sõjasüüdlasena Saksamaad. II maailmasõja lõpul kinnitas N. Liit, et sõja põhjustajaiks olid kõik kapitalistlikud riigid.
Seda seletust korrati sageli Hrushtshovi, Brezhnevi, Antropovi ja Tshernenko ajal. Seda mõtet esitati, et varjata oma häbiväärset sõjasüütaja rolli. Gorbatshov sellest liinist enam kinni ei pidanud.
Kommunistide eesmärgiks oli maailmarevolutsioon. Veel enne, kui Hitler võimule sai, omistasid N. Liidu tippjuhid talle salatiitli Revolutsiooni Jäälõhkuja.
See oli paljuütlev ja täpne nimi. Stalini kalkulatsioonide järgi vajati riiki, mis põhjustaks sisemisi rahutusi Euroopas ja nõrgestaks teisi tugevamaid riike. Sellisesse rolli sobis ainult Saksamaa. Hitler ei uskunud, et Inglismaa ja Prantsusmaa alustavad sõda Poola pärast. Ta kalkuleeris valesti. Nii tuleks Adolf Hitleri kontosse panna, et temast sai isik, kes puhastas tahtmatult teed ülemaailmsele kommunismile. Hitler ei taibanud, milliseid vahendeid Stalin kavatseb kasutada maailmarevolutsiooni nimel. Stalin kavatses oodata, kuni kapitalistid on „üksteisel kõrid läbi närinud“ ja alles siis alustada oma pealetungi.

Teretulnud asi, sõda
Meie oleme selle klassi partei,
kes valmistub vallutama maailma.“ (M. Frunze)
Ajaloost võime tuua lõpmatul arvul näiteid selle kohta, et sõda on revolutsiooni ema. Riigil, mis on sõja kaotanud ja laostatud, on lihtne muuta „imperialistlik“ sõda „kodusõjaks“. Esmalt tuleb kindlustada diktatuur, mida edaspidi saab kasutada baasina revolutsiooni arendamiseks teistes riikides. See maa pidi olema suurriik.
Stalini valik langes Saksamaale. Fashistlikku Saksamaad peeti Euroopa timukaks. Stalin toetas timukat Molotov-Ribbentropi lepinguga, kuid valmistas timukale ette juba enne tapatöö algust sama saatuse, mis sai osaks lepingu ohvritele.

Miks Stalin jaotas Poola?
On ajalooline fakt, et 22. juunil 1941 tungis Saksamaa ootamatult ja sõnamurdlikult N. Liidule kallale. Üpris kummaliseks faktiks on aga, et Saksamaal ja N. Liidu polnud ühist piiri. Kuidas sai siis üks teisele otseselt kallale tungida? Ootamatult hoopiski mitte. Sõda nende kahe riigi vahel sai ainult puhkeda, kui selleks olid loodud vajalikud eeltingimused. Tuli lõhkuda neutraalsete riikide barjäär ja viia kokku tulevaste vastaste piirid. Esimeseks ohvriks oli Poola. Samal põhimõttel okupeeris N. Liit Baltimaad ja Saksamaa Balkani riigid. Venemaa piirid olid kaitstud, kui nende piiride taga olid nõrga sõjalise jõuga väikeriigid. Täielik muudatus toimus, kui uueks naabriks sai fashistlik Saksamaa. Hitler püüdis barjääri auku lõhkuda. Stalini eesmärk oli aga terve seina hävitamine.
„Leedus, Lätis ja Eestis hävitati töörahva poolt vihatud mõisnike ja kapitalistide võim. N. L. kasvas tuduvalt ja ta nihutas oma piiri läände. Kapitalistlik maailm pidi end koomale tõmbama. Aga meie, Punaarmee võitlejad ei piirdu saavutustega!“
Kaitse rahvakomissari marssal S. Timoshenko käskkiri nr. 400, 1940.
Nüüd jäävad N. Liidu piiride taha ainult Saksamaa ja tema poolt vallutatud alad. Trügida edasi läände ei tulnud sel korral veel kõne alla. Oli Saksamaaga ju sõlmitud pakt!

Pakt ja selle tagajärjed
Molotov-Ribbentropi pakti allakirjutamise järel 23. augustil 1939 oli pealtnäha kõik korras. Oli ju kokkulepe, et Poola jagatakse „kristlikult“ mõlemate maade vahel. Juba nädal hiljem tuli Stalin välja oma esimese õela naljaga, teatades, et Punaarmee pole veel valmis Poolasse tungima. Hitler jäi üksi Poola okupeerijaks.
Selle käigu poliitiline resultaat: Hitler oli ainusüüdlane II maailmasõja vallapäästmises! Sõja lõpptagajärg oli, et Hitler lõpetas oma elu enesetapuga.
Stalin aga keeras oma vuntse. Tema oli süütu ohver. Temast oli saanud Euroopa „vabastaja“ ja hiiglasliku Läänevastase impeeriumi kõikvõimas valitseja. Hitler üksi läks ajalukku verejanulise kurjategijana, mitte Stalin. Ebasoodsates tingimustes sõda alustanud Punaarmee „vabastas“ aga president Roosevelti toetusel pool Euroopat ja peremehetses seal julmalt pool sajandit.

N. Liidu tegeliku II maailmasõtta astumise päev
Kommunistlik Venemaa kuulutas end neutraalseks 1939. aastal. Baltimaade okupeerimist sõjategevuseks ei loetud. Vallutati enam kui 23-miljonilise elanikkonnaga alad. Hakati ehitama uusi koonduslaagreid. Need tuubiti täis okupeeritud maade sõdureid ja ohvitsere. Allutatud aladel panid NKVD ja Punaarmee toime kohutavaid kuritegusid tsiviilelanikkonna vastu, toimusid massilised küüditamised ja poliitilise eliidi likvideerimine.
On vähe eestlasi, kes ei mäleta 14. juunit 1941. Kõik need inimõiguste vastased, kirjeldamatult julmad kuritööd, viidi läbi neutraalse riigi sõjaväe kaasabil.
Kommunistliku propaganda kohaselt astus N. Liit sõtta 22. juunil 1941. On selge, et et mõlemad suurriigid valmistasid sõda ette juba ammu enne seda. See on aga päev, mil algas tegelik Saksamaa ja N. Liidu relvastatud jõudude kokkupõrge. Surovov kirjutab oma raamatus, et NSVL oli sõjas Saksamaaga juba 19. augustist 1939. Sellel päeval toimunud Poliitbüroo salajasel istungil kandis Stalin ette oma plaani. Tema taktika oli, et Euroopa tuleb tõugata sõtta ja et N. Liidul tuleb jääda neutraalsele positsioonile, kuni vastased on küllalt üksteist nõrgestanud, et siis seejärel saata Punaarmee kõige oma võimsusega nendele kaela. N. Liidu salajase operatsiooni („Groza“) alguseks oli kavandatud 6. august 1941. Selle päeva eelõhtuks pidi vägede kontsentreerimine olema lõpufaasis ja sakslasi taheti üllatada veel enne päikesetõusu.

Epiloog
Eestlastena huvitab meid kõige enam, mis juhtus juunis 1941. Millega tegeles Punaarmee kõrgem juhtkond enne konflikti algust? Staabid töötasid suure pingega, kuid mitte kaitse ja vasturünnaku plaanide väljatöötamise, vaid rünnakukavade koostamisega. Lugedes II maailmasõja aegsete N. Liidu kindralstaabi ohvitseride memuaare, selgub, et Nõukogude väejuhatus koondas läänepiiri lähedusse suure tulejõuga armee, et üllatusrünnakuga alustada fashistliku Saksamaa sõjajõudude kiiret hävitamist.
N. Liidu armeekindral Ivanov kinnitas: „Saksa vägedel õnnestus meid ennetada kahe nädala võrra.“ Punaarmee oli sunnitud pidama kaitselahinguid, milleks neil puudusid aga plaanid. Saksa väed liikusid edasi kiiresti, nad olid Eestis juba juulis, see päästis tuhandete eestlaste elud.
Ülal on toodud mõned väljavõtted ja mõtted V. Surovovi raamatust „Jäälõhkuja“. Tema pole autor ega ajaloolane, kes saaks juhtunule anda lõplikuma ja vastuvaidlematu hinnangu, kuid tema raamatu lugemine kuluks ära nendele, kes on harjunud kordama: „Meid mõistetakse, meile tullakse appi.“ Nii mõtlesid paljud eestlased 1944. a. sügisel ega lahkunud kodumaalt. Kokkulepped väikeste riikidega tähendavad suurriikidele, ükskõik millistele, midagi ainult siis, kui on mängus nende endi erilised huvid.

Märkmed: