Delfi Rahva hääl
Sarnaselt paljudele teistele noortele olen kaalunud Eestist lahkumist. Tänaseks on pea pool minu tutvusringkonnast võõrsile pagenud. Vahel tunnen, et raiskan oma aega väikelinnas pesitsedes. Seni pole midagi kardinaalset toimunud, mis paneks suure vihaga kohvreid pakkima. Olen endiselt kahe kuhja vahel. Välismaale kolimine on suur ettevõtmine ja see hirmutab mind. Ärge mu riskialtitele ja rännuhimulistele sõpradele öelge!
Panin kirja mõned olud, mis suurendaks minu Eestisse jäämise tõenäosusust. Jätsin kõrvale ranged kalkulatsioonid palga suuruse teemadel. Raha, raha, raha. Kõike ei saa taandada raha peale. Osad minu tingimused võivad kõlada utoopiliselt, ent unistada ikka võib. Fantaseerimist pole veel maksustatud ju.
Niisiis. Töökohta peab üks enesest lugupidav edukas noor küll omama. Eelistan arenemisvõimalusega kohta, kus karjääriredelil veidi alpinismi harrastada saab. Ei näe ennast tulevikus bosside bossina. Lihtsalt pärast 20. aastat sama klaviatuuri klõbistamist hakkaks mu aju tolmu koguma.
Soovin omada mõistlikku ülemust, kes laseb oma alluvatel kaasa rääkida ja arvestab nende arvamusega. Paindlik graafik viiks mind lausa ekstaasi. Olen üks neist, kes ei suuda hommikul vara ärgata. Ärge mõistke hukka, mu organism on nii loodud. Kaastöötajad võiks olla vahvad inimesed, kes oma tööd armastavad ja tahavad seda teha.
Kui töökoht paigas, tuleb mõelda ka laste peale. Loodan, et minu järeltulijatel on võimalus kogeda paremat haridussüsteemi, kui mulle osaks sai. Nõuka aja jäänukite pedagoogilised õudused peavad lõppema. Nende tagurlike meetodite õige koht on kompostihunnikus.
Laste eripäradega tuleb arvestada. Kõigile ei sobi auditoorne õppimisviis. Tunduvalt tõhusam on õpilastele näidata, kuidas asjad toimivad. Mitte sellest lõpmatuseni rääkida. Osa näiteks õpib paremini, kui nad saavad ise oma kätega meisterdada. Miks ei või sellega rohkem arvestada ja seeläbi õpitulemusi parandada.
Minu klantspildi ilusas Eestis on tunduvalt vähem torisevaid vanainimesi. Kordades vähem. Mõnikord bussi astudes ajavad kepikestega vanaprouad mulle hirmu nahka. Osadel on jahtiva kulli pilk silmis. Relvaks jalutuskepp ja ihaldatud saagiks mõne kaasreisija sääreluu tabamine. See pole paranoia, kui bussist väljudes jalad sinikaid täis.
Võib olla on pensionäridel rohkem koosviibimise kohti vaja. Võimalust lõbutseda ja seltsida. Perfektses maailmas käiksid nende lapsed ja lapselapsed neil regulaarselt külas. Ent Eesti puhul on sellist põlvkondade vahelist sõprust raske ette kujutada. Samas, kes teab. Kõik pidi ju võimalik olema.
Järgmine põhjus koju jääda sarnaneb eelmisele. Rõõmsam on õnnelike inimestega koos elada. Raske on vaadata, kui mõni tuttav vaevleb eluraskustes või maadleb abieluprobleemidega. Äärmiselt teretulnud oleks inimeste suurem avatus emotsioonide jagamisel. Mitte ainult negatiivsete! Esialgu vähemalt pereringis.
Kooselu murede puhul ei tohi olla tabu pöörduda nõustaja poole. Kui need teenused muidugi kättesaadavama hinnaga oleks. Äkki jääb nii mõnigi lahutus vormistamata, kui inimesed võtaks aja maha ja lahendaks oma muresid täiskasvanute moel.
Viimane põhjus võib kõlada kergemeelselt. Ent mind isiklikult teeks õnnelikumaks ilusam kodu ümbrus. Soovin parke, kus jalutamas käia ja rohelust nautida. Linnapilt võiks olla lõbusam ja mängulisem. Õiges kohas hästi teostatud huumorikas grafiti pole minu silmis mingi patt.
Need olid minu tingimused, mis meelitaks mind Eestisse jääma. Neid on veelgi aga eesmärgiks pole hetkel raamatut kirjutada. Vabandust, et ei maininud mõnd geniaalset plaani, kuidas Eesti majandust tuhast tõsta. Poliitikute surmtõsiseid kavatsusi otsige õhtu-uudistest.
Jään Eestisse, kui oleks täidetud järgmised tingimused... (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kätt südamele pannes tundub sellel lausel ja ideel olevat ülivähe ühist Kennedy lausega "Ära küsi, mida saab su maa teha sinu heaks. Küsi, mida saad sina teha oma maa heaks." Noored inimesed ja puha. Kes su sõrmed ära murdis, et noor naine või siis noor mees ei kujunda ise Eestist seda Eestit, milles hea elada? See kirjutis siin on osalt algus, tõsi küll. Nii et tänan kirjutamast. Soovitan luua ise see ideealne töökoht, millest kirjutad, koos sõpradega, kui tahad. Mina küll ei näe busse minu kodulinnas mis oleks täis torisevaid vanuinimesi. Need hallpead küll aetud läbi vasktorude ja kannatanud asju mida tänapäeva noor ei oska ette kujutadagi, aga põhiliselt valitseb bussides tore eestilik vaikus ja rahu. See pole ju mingi adekvaatne tegelikkuse kajastus, et bussid on täis haukuvaid ja urisevaid vanureid. Ebaojektiivne ja ebaõiglane. Edu sulle su teekonnal, jää Eestisse. Tahame ja vajame sind. Lõpetuseks väike kallistus ka.
Looduskeskkonna kaitseks Eestis
Kommentaar: Postkommunistliku totalitarismi ilmingud Eesti Vabariigis Harju-Harkus Ilmandu paeklindi hävinguks.
Moto: Totalitarism - see on poliitiline süsteem, kus riigi autoriteedil ei ole piire ja see reguleerib kõiki aspekte nii isiklikus kui avalikus elus...
Olen olnud tegev kõrgkooli õppejõuna kümmekond aastat pärast kestvat riigitööd EV ministeeriumis analüüsiüksuse juhatajana ja samal perioodil tuli ka „kirjasule haaramise vajadus“ välis-Eesti professionaalide hr.Ilmar Mikiver`i ettepanekul ja dr.Vello Helk`i eeskujul, - et „kodueestlasena ja publitsistina“ kajastada Kanada Toronto eestlaste ajalehes “Eesti Elu“ iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi arengurõõme ja muresid, - nii suviseid laulupidusid, spordimänge, jalgrattamatkade kirjeldusi Eestis, eesti talve, kevadet, sügist ja samuti valupunkte, kui ka rumalust ning ahnust nii Eestis kui ka naabruses.
Praeguseks olen kümnekonna aasta jooksul avaldanud hulgaliselt oma kommentaare ja arvamusi ajalehe „Eesti Elu“ kommentaariumis, milline on praegu kujunemas interneti-veebiks „Estonian World Review“.
Teatavasti on kirjutamine poliitiline tegevus, kui kirjutatakse millestki, mis on seni olnud riiklikus tegevuses varjatud.
Postkommunistlik totalitarism Eestis töötab viisil, kus inimesed muudetakse objektideks, ja seega nende vastu ei pea enam tundma empaatiat; sealjuures valla kohalikele elanikele kerkib üles küsimuseks, - kuidas päästa enda kodu ja perekond ning hoida oma isiklik elu „sellest repressiivsest ühiskonnast“ lahus, samas säilitades Eesti Vabariigi põhiseadusega määratletud kodanikuõigusi.
On oluline meenutada inimestele, et „...sa võid oma riiki armastada ja samas selle suhtes ka kriitiline olla ning sellises määratluses ei ole vastuolu!“
Nüüd siis asja juurde, - kus analüüsitakse EV Siseministeeriumi Muraste Piirivalvekolledzi põhjendamatu laiendamise plaane endise Muraste puhkekompleksi piires Harku mereäärses Suurupi paekiviklindi-aluses Merikülas, milline paikneb kui „Meriküla rotilõks“ oma suletuse ning ühese juurdepääsuga Tilgu tee kaudu. Kohe on selge, et kolledzi asukoht Merikülas on strateegiliselt täielikult ebaõnnestunud, sest vene okupatsiooni ajal rajati Muraste-Merikülasse vaid sobilik puhkekompleks, mis oli tolleaegselt vastuvõetav lahendus, milline ei hävitanud paeklindi looduskeskkonda ega riivanud kohalike elanike õigusi.
...Rektor Lauri Tabur on pea kümme aastat „seda ärimeeste ideed vedanud“, et Sisekaitseakadeemia (SKA) koliks Harku valda Merikülasse, aga nüüd on kohalikud Ilmandu küla elanikud asunud väga tõsiselt oma kodude looduslikku elukeskkonda kaitsma kõigi võimalike vahenditega ja lubavad minna lõpuni, - arvestades TTÜ mäeinseneride ja geoloog-paekiviekspert TKK professor hr.Rein Einasto seisukohti, kaasates „Eesti Rohelise Liikumise“, „EESTI PAELIIT`u“, kogu eestlaste üldsuse, - et kaitsta Ilmandu paekiviklinti hävingust ja mitte lubades rajada 30m sügavust lahtist paekarjääri paekivikillustiku tootmiseks oma koduelukoha kõrvale „SKA laienduse uue juurdepääsutee ehituse suitsukatte varjus“!
Püsielanike õigusi rikutakse EV põhiseadus §5, §26, §28, §32, §53 alusel
Sellisele valega ja kuritahtlikult planeeritud Harku-Ilmandu looduskaitselise paekiviklindi hävingule tuleb Eesti kodanikel vastu astuda, nagu tegutsetakse „looduskaitselise Tuhala nõiakaevu looduskaitse puhul“, - kus selle looduspiirkonna hävinguna planeeriti paekivikillustiku põhjendamatu kaevandamine.
Läbinähtav on „see võimu ja ahnuse äriprojekt“ kiireks rikastumiseks, kus Harku vallavalitsuse „ärikate kaasabil ületatakse seaduslikud looduskaitsepiirangud“, hävitatakse kohalik looduskeskkond ja valla elanikkonna eluõigused ning seejärel kohe koos piirkonna elukeskkonna hävinguga – „kaovad ka oodatavad turistid mujale“, - sinna, kus looduslik elukeskkond on veel säilitatud...
Looduskaitseliseks aruteluks on avatud ka rubriik „Meriküla jutud“ internetiaadressil:
http://merikyla.blogspot.com/
Kui Eesti elanike kodus looduskeskkond hävitatakse, siis lahkub jätkuvalt ja jäädavalt ka eesti haritud noorem põlvkond koos peredega välismaale elama ning tööle!
Eelkirjutatu põhjal pean kahjuks mainima, et kui see "Harku vallajuhtide äriline ahnus ja EV Keskkonnaministeeriumi tegevusetus jätkuvad..." ning minu laste kodu looduskeskkond Harku vallas Ilmandus hävitatakse, siis minu lastest vähemalt kaks lahkuvad Eestist mujale maailma - omale uut kodu rajama...!
Niiet "süüdistada" ei tohiks ainult lahkujaid vaid pigem Eesti Vabariigi võimuorganeid!
Lugupidamisega,
Mati Pungas
Eesti, Harju-Harku, Ilmandu küla
10.juuli 2012.a
Kommentaar: Postkommunistliku totalitarismi ilmingud Eesti Vabariigis Harju-Harkus Ilmandu paeklindi hävinguks.
Moto: Totalitarism - see on poliitiline süsteem, kus riigi autoriteedil ei ole piire ja see reguleerib kõiki aspekte nii isiklikus kui avalikus elus...
Olen olnud tegev kõrgkooli õppejõuna kümmekond aastat pärast kestvat riigitööd EV ministeeriumis analüüsiüksuse juhatajana ja samal perioodil tuli ka „kirjasule haaramise vajadus“ välis-Eesti professionaalide hr.Ilmar Mikiver`i ettepanekul ja dr.Vello Helk`i eeskujul, - et „kodueestlasena ja publitsistina“ kajastada Kanada Toronto eestlaste ajalehes “Eesti Elu“ iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi arengurõõme ja muresid, - nii suviseid laulupidusid, spordimänge, jalgrattamatkade kirjeldusi Eestis, eesti talve, kevadet, sügist ja samuti valupunkte, kui ka rumalust ning ahnust nii Eestis kui ka naabruses.
Praeguseks olen kümnekonna aasta jooksul avaldanud hulgaliselt oma kommentaare ja arvamusi ajalehe „Eesti Elu“ kommentaariumis, milline on praegu kujunemas interneti-veebiks „Estonian World Review“.
Teatavasti on kirjutamine poliitiline tegevus, kui kirjutatakse millestki, mis on seni olnud riiklikus tegevuses varjatud.
Postkommunistlik totalitarism Eestis töötab viisil, kus inimesed muudetakse objektideks, ja seega nende vastu ei pea enam tundma empaatiat; sealjuures valla kohalikele elanikele kerkib üles küsimuseks, - kuidas päästa enda kodu ja perekond ning hoida oma isiklik elu „sellest repressiivsest ühiskonnast“ lahus, samas säilitades Eesti Vabariigi põhiseadusega määratletud kodanikuõigusi.
On oluline meenutada inimestele, et „...sa võid oma riiki armastada ja samas selle suhtes ka kriitiline olla ning sellises määratluses ei ole vastuolu!“
Nüüd siis asja juurde, - kus analüüsitakse EV Siseministeeriumi Muraste Piirivalvekolledzi põhjendamatu laiendamise plaane endise Muraste puhkekompleksi piires Harku mereäärses Suurupi paekiviklindi-aluses Merikülas, milline paikneb kui „Meriküla rotilõks“ oma suletuse ning ühese juurdepääsuga Tilgu tee kaudu. Kohe on selge, et kolledzi asukoht Merikülas on strateegiliselt täielikult ebaõnnestunud, sest vene okupatsiooni ajal rajati Muraste-Merikülasse vaid sobilik puhkekompleks, mis oli tolleaegselt vastuvõetav lahendus, milline ei hävitanud paeklindi looduskeskkonda ega riivanud kohalike elanike õigusi.
...Rektor Lauri Tabur on pea kümme aastat „seda ärimeeste ideed vedanud“, et Sisekaitseakadeemia (SKA) koliks Harku valda Merikülasse, aga nüüd on kohalikud Ilmandu küla elanikud asunud väga tõsiselt oma kodude looduslikku elukeskkonda kaitsma kõigi võimalike vahenditega ja lubavad minna lõpuni, - arvestades TTÜ mäeinseneride ja geoloog-paekiviekspert TKK professor hr.Rein Einasto seisukohti, kaasates „Eesti Rohelise Liikumise“, „EESTI PAELIIT`u“, kogu eestlaste üldsuse, - et kaitsta Ilmandu paekiviklinti hävingust ja mitte lubades rajada 30m sügavust lahtist paekarjääri paekivikillustiku tootmiseks oma koduelukoha kõrvale „SKA laienduse uue juurdepääsutee ehituse suitsukatte varjus“!
Püsielanike õigusi rikutakse EV põhiseadus §5, §26, §28, §32, §53 alusel
Sellisele valega ja kuritahtlikult planeeritud Harku-Ilmandu looduskaitselise paekiviklindi hävingule tuleb Eesti kodanikel vastu astuda, nagu tegutsetakse „looduskaitselise Tuhala nõiakaevu looduskaitse puhul“, - kus selle looduspiirkonna hävinguna planeeriti paekivikillustiku põhjendamatu kaevandamine.
Läbinähtav on „see võimu ja ahnuse äriprojekt“ kiireks rikastumiseks, kus Harku vallavalitsuse „ärikate kaasabil ületatakse seaduslikud looduskaitsepiirangud“, hävitatakse kohalik looduskeskkond ja valla elanikkonna eluõigused ning seejärel kohe koos piirkonna elukeskkonna hävinguga – „kaovad ka oodatavad turistid mujale“, - sinna, kus looduslik elukeskkond on veel säilitatud...
Looduskaitseliseks aruteluks on avatud ka rubriik „Meriküla jutud“ internetiaadressil:
http://merikyla.blogspot.com/
Kui Eesti elanike kodus looduskeskkond hävitatakse, siis lahkub jätkuvalt ja jäädavalt ka eesti haritud noorem põlvkond koos peredega välismaale elama ning tööle!
Eelkirjutatu põhjal pean kahjuks mainima, et kui see "Harku vallajuhtide äriline ahnus ja EV Keskkonnaministeeriumi tegevusetus jätkuvad..." ning minu laste kodu looduskeskkond Harku vallas Ilmandus hävitatakse, siis minu lastest vähemalt kaks lahkuvad Eestist mujale maailma - omale uut kodu rajama...!
Niiet "süüdistada" ei tohiks ainult lahkujaid vaid pigem Eesti Vabariigi võimuorganeid!
Lugupidamisega,
Mati Pungas
Eesti, Harju-Harku, Ilmandu küla
10.juuli 2012.a
Arvamus
TRENDING