Jaanipidu ilma alkoholita, millest möödaläinud korral kirjutasin, läks nii kenasti korda, et sellest polnudki meedias midagi öelda. Teadupärast kirjutatakse Eesti lehtedes ikka asjadest, mis hullusti. Aga rahvas siin meie kandis jäi jaanipäevaga ikka väga rahule. Lapsed lustisid ja vanad olid tantsutiirudes rõõmsad. Saab küll, kui keegi hea asjaga algust teeb.

Tantsupidulised jõudsid aegsasti pealinna ja proovid pandi kohe käima. Mu vana klassiõde, kes aastaid tantsuline olnud, ütles, et kõige raskemad ongi esimesed proovipäevad, kus need imeilusad mustrid, mis vaatajate silme all lahti rulluvad, paika pannakse. Et ikka nii: nüüd minge sinna ja istuge pool tundi. Siis tuleb järgmine rühm ja teeb sedasama ja jne ja jne. Ikka selle nimel, et me pealtvaatajatena ohhetada ja ahhetada saaksime. Tänavune pidu oli ses suhtes eriline, et kogu pidu oli tervikuks ühendatud ja polnud enam eraldi tantsupidu staadionil ja laulupidu laulukaare all.
Lauljad saabusid reedel, 1. juulil ja siis oli Tallinn noort rahvast silmini täis. XI Noorte laulu- ja tantsupeo osavõtjate ja külaliste paremaks teenindamiseks pandi 1. ja 2. juulil kogunisti tööle eraldi bussiliin marsruudil kauplus „Tallinn“ (see on Viru keskuse juures) – Lauluväljak.
Ka meie maestro Järvi alustas laulupeo proovidega. Valmistuti kontserdiks, mille orkester pühendas XI noorte laulu- ja tantsupeole „Maa ja ilm“. Kontserdi motoks oli: „Suur ilm saab alguse väikesel maal“. See lause sümboliseerib omamoodi ka Neeme Järvi enda muusikalist elukäiku. Kavas „Ilm ja maa“ mängis meie esindusorkester oma kunstilise juhi Neeme Järvi käe all 30. juuni õhtul populaarsemat klassikat Eesti ja maailma muusikast. Sellega tervitasid ERSO ja Neeme Järvi kõiki muusikasõpru ning noorte ja laste suurest peost osavõtjaid. Kontsert toimus laulu- ja tantsupeo eelõhtul Tallinnas Nokia kontserdisaalis.
Ajakirjanik Rein Sikk kirjutas, et see pidu on ood triikivatele emadele. Pole siis vahet, kus need emad kriitvalgeid rahvariidepluuse triigivad – Torontos või Iisakul, Stockolmis või Haapsalus. Naine triikrauaga on noorte laulu- ja tantsupeo peategelane. Pole tähtsust, kas nooruke ema või kortsuline memm. Rein Sikk kirjutab: “Kui ma oskaks laulda, siis laulaksin täna oodi just triikivale emale, ilu tegelikule loojale. Sest tantsujuhid võivad murule kirjata maailma geniaalsemaid jooniseid ja koorijuhid ilmale tuua taevast pilvi viivaid trillereid. Aga see kõik osutub tühjaks vaevaks, kui pidulised ise on rääbakad. Pluusid kortsus kui põrandalapid, käised käkra käkitud. Eesti ilu sünnib Eesti riide ilu, triigitud-viigitud rahvariiete, lumivalgete pluuside kaudu, mis igal Tallinna tulijal kaasas. Mõõtsin ära, iga ema teeb rahvariidepluusi triikimiseks umbes 50 liigutust, keskmise pikkusega 40 sentimeetrit. Nii sõidab ta triikrauaga sel säravvalgel pluusipinnal 20 meetrit! Kõigi triikivate emade puhul kokku oleks see triikimisliigutuste pikkus aga 671 kilomeetrit, ehk siis teekond Kuressaarest Narva ja edasi Võrru. Sellise teepikkuse oma triikraudadega mahauhajad on kindlasti kiidulaulu väärt. Oma unenäos tantsisingi oodi triikivale emale, triikrauaga emale, ilma kelle vaevata poleks pidu pooltki nii kena.“
Üks rahvariidepluus on 50 sentimeetrit lai. Aga kõik triigitud, umbes 33.580 pluusi kirjaksid kõrvuti asetades ära enam kui 16 kilomeetrit. Nii et triikijad on oma märkamatu panuse peo kordaminekuks andnud.

Märkmed: