Jaan Krossi mälestusteraamat “Kallid kaasteelised” haarab ajavahemikku 1930. aastate lõpust kuni 1960. aastate alguseni ning on jõuliselt ja värskelt kirjutatud 600-leheküljeline proosatekst. Žanrimääratlus võiks olla “belletristlikult viimistletud memuaarid”. Teose esitlusel nimetas autor ka ise oma mälestusteraamatut poolmängeldes romaaniks.
- - - - -
Teose nimeregistris on kokku 1200 nime. Meie silmade ette manatakse tihedas taktis lugematu hulk inimportreid. Põgusatest visanditest kuni peaaegu uurimuslike käsitlusteni. Kaaslasi ja kokkupuutujaid koolipõlvest, vastupanuliikumisest, vanglatest ja Siberi laagritest ning Hruštšovi-aegsest Eesti NSV-st.
Kõigi nende inimeste kujutamiseks on Krossil jätkunud külluslikult kirjanikuenergiat. Kõik nad on viimistletud nagu episoodid tundmatutest novellidest ja romaanidest. Kujundlikult võimegi öelda: Eesti ajalugu 1940. aastast alates on nagu üks teostamata jäänud unistus.
Ehk teisisõnu: nagu üks kirjutamata jäänud romaan, mille Jaan Kross on nüüd -- eeltööde hõredust trotsides, nagu ta ise ütleb -- tagantjärele siiski ära kirjutanud. Selles raamatus on ta säilitanud mälestuse kõigist teostamata jäänud individuaalsetest unistustest ja vägivallakeerus pooleli jäänud eludest.
Seepärast ei ole “Kallid kaasteelised” päris tavaline memuaarteos. Ütleme otse välja: see on tegelikult see teos, mida me pärast Eesti taasvabanemist oleme oodanud. Proosaeepos Eesti rahva kannatuste ajast.
Tõsi küll, võib-olla pole see siiski täiesti ootuspärane. Krossi raamat on liiga vähe ilukirjanduslik, temas puuduvad monumentaalsed, müüti loovad, nii-öelda tammsaarelikud tegelased. Aga võib-olla olekski niisugune teos pingutatud ja võlts. Stalinistliku diktatuuri ajas ja hiljemgi ei olnud suured kangelased ju võimalikud. Aga igaühel oli võimalik sooritada oma enese elementaarse inimväärikuse säilitamise isiklik kangelastegu.
Tasub vaid meenutada, missuguse vitaalse irooniaga ja vaimse üleolekuga on kirjeldatud Siberi sunnitööelu. Vahel lausa etnograafi pilguga sealseid veidrusi jälgides. Siber on Krossile üks suur inimväärikuse säilitamise proovikivi ebainimlikes oludes.
Teose ainus läbiv tegelane on autor ise, kes kõneleb oma elukäigust väga avameelselt. Jaan Krossi teose peategelases Jaan Krossis kontsentreeruvad ajajärgu eetilised dilemmad.
Krossi süüdistasid nii Saksa kui ka Vene okupatsioonivõimud koostöös Eesti Vabariigi taastajatega. Süüdistatav pidi oma tõelisi sidemeid eitama läbi aastakümnete. Ta pääses küll miinimumkaristusega: viis aastat vangilaagrit ja asumine Siberis, aga alandav hirm saatis teda veel pikki aastaid. Selles olukorras oli kahtlemata piibellikku dramatismi.
Tuletagem meelde. Juudas näitas oma Õpetaja võimudele kätte ja sai tema äraandjaks. Peetrus salgas küll hirmuga oma Õpetaja tundmise maha, aga jäi ometi tema tähtsamaks jüngriks. Jaan Kross ja Eesti Vabariik paisati samasugusesse vahekorda nagu Peetrus ja Inimese Poeg Piiblis. Ning ülekantud tähenduses viibis niisuguses olukorras kogu eesti rahvas.
Niisiis peetruslik mahasalgamine, aga ometi truuks jäämine. See ongi see väike, surveolukorras ainumõeldav individuaalne kangelastegu. Ning Krossi suurteos sisendab meile, et selle kangelasteoga sai hakkama eestlaste enamus.
See on väga oluline sõnum eesti rahvale, kes ikka veel (nagu ka Kross märgib) ei suuda luua selgust oma ajaloos. Peidetult truuks jäämise ajaloovormeli näol pakutakse siin välja omamoodi lunastus. Pakutakse välja ajalootõlgendus, mis aitaks puhastuda möödaniku hingelistest kompleksidest ja paratamatust määritusest. Et vajadus selle järele on olemas, näitavad Krossi teravad hinnangud tänaste eestlaste vastutustundetu mentaliteedi aadressil.
Krossi ajalooproosa oli lugejatele toeks diktatuuri ajal. Uusimas raamatus “Kallid kaasteelised” pakub ta ka vabale rahvale eeskuju ja toetust oma ajaloo peidetud suuruse ja oma parima mina ülesleidmisel.