Ilmunud: reede, 17 september 2004

Eile õhtul kinos Sõprus esilinastunud Peeter Simmi “Söerikastaja” järgib Jaan Krossi mälestusteraamatu “Kallid kaasteelised” sündmustikku valdavalt ajatelge mööda. Mõistagi mitte täies mahus ja ainet sama moodi proportsioneerides, ent ikkagi. Lugu algab lapsepõlvekoduga ja lõpeb Siberist naasmisega. Sidusa mõttelõnga ja ka suulises vormis paindliku keelekasutusega vanahärra (juba 84, küll aeg läheb!) käib taas noorusraal. Meenutab tuulega akna vahelt tuppa puhunud merepiisku ja eluolu vanematekodus Suur-Patarei tänaval. Kõnnib taas Kalarannas ja Nõmmel, saatjateks enamasti isiklikud lapselapsed. On kooliaega, Universitas’t ja Siberi avarusi. Kaasmeenutajateks teiste hulgas Enn Sarv ja Paavo Loosberg. Nii et tõepoolest saab mingi punktiirse ja linnulennulise ülevaate kirjaniku elust ka too, kes mahukat raamatut kätte ei ole võtnud. Muidugimõista on film üksnes raamatu väike vari, mis kohati küll väga staatilisena ühe koha peal püsib, nii et lootkem, et film mõne vaataja ka raamatut ennast kätte võtma kehutab.

Filmis lastakse kõigel ise enda eest kõnelda, režissöör jääb nähtamatuks mitte ainult ülekantud tähenduses. Üks rõhkude ümberasetus raamatuga võrreldes siiski on, ja küllaltki patentne. Nimelt on pikalt juttu Jaan Krossi tegemistest saksa ajal, konkreetsemalt tema seotusest Eesti Rahvuskomiteega. Sellele kulub päris palju filmiaega ja tundub, et siin on isegi raamatuga võrreldes mõni uus aspekt. Selle aspekti esilenihutamine tegijate poolt on tähenduslik või koguni programmiline, sest Jaan Krossi oleme ikka teadnud eeskätt kui man of letters’it, tema resistansitöö on kas isiklikust tagasihoidlikkusest või mõnel muul põhjusel olnud laiema publiku huvi eest suhteliselt varjul. Aga eks viimasel ajal tule meie ajaloost uusi väljakaevamisi pidevalt, küll negatiivsemate, küll positiivsemate ümberhinnangutena.

Kuidagi väga abruptselt mõjub kaadritaguse tekstilugeja resümee, et Krossist sai luuletaja, kes 70. aastatest alates on kirjutanud ajaloolist proosat. Ah et tõesti või? Säärast ülivalgustustlikku teavitust poleks nagu oodanudki. Ei tea, kas seeläbi on mõeldud välismaisele tarbijale? Või hoopis peale sirguvale põlvkonnale – mõne televiktoriini tarbeks?

Mihkel Mutt

Märkmed: