Vabaduse aja mäletamine
Jaan Kross tunnistab 1998.a. Tartu Ülikooli vabade kunstide professorina peetud loengutes, et tema põlvkonna kirjameestele Eestis oli II maailmasõja järel omaeluloolisuse aine käsitamine loomingus pehmelt öeldes minimaalne, sest riigis valitses tsensuur ja julgeolekuorganid jälgisid kiivalt kirjanike kogu tegevust. Kross võrdleb samas memuaarikirjanduse tootlikkust paguluse tsensuurita ja nõukogude tsensuuriga kirjutamisolustikus. Aastatel 1945—1964 tootis pagulaskirjandus 23.000 lehekülge trükis avaldatud memuaare ja samal ajal Eestis ilmus napilt 9000. Trükitu subjektiivse siiruse teema jääb loomulikult veel omaette teemaks. Seega memuaaride ilmumine on üks tsensuuripainest (ka aastatega tekkinud inimeste sisetsensuuri) vabanemise ilmne tunnus. Seda rõõmustavam on asjaolu, kui memuaaride avaldamiseni jõuavad meie kultuuri jaoks olulised tegelased. Usun, et paljud ajaloolased on vähemalt mõnikord spekuleerinud teemal, kui palju mälestusi meie ajaloo jaoks olulistelt inimestelt on jäänud meie ajaloos kirja panemata.
Klassikute mälestuse aeg
Viimased kaks aastat on olnud Tammsaare ja Kreutzwaldi aastad. Meil oli võimalus rääkida palju ajaloost, kuid Jaan Krossi ning Jaan Kaplinski memuaarteoste peaaegu üheaegne ilmumine paneb meid mõtlema ehk veidi enam ka meie kaasajast. Kross ja Kaplinski elavad ajas, mis tundub vähemalt ajaloolisest perspektiivist kõrvaltvaatajale läänelikus maailmas olevat häbenematu (enese)müügi aeg, kus populaarseks müügiartikliks on kujunemas ka elulood. Seetõttu, kui veel Tammsaare ajal teostas kirjanik end enam ilukirjandusliku loomingu kõrval isiklikumalt ehk esseede vormis, siis täna on sellest ilmselt vähe. Ka kirjanduses kuulub juba ammu avaldatud biograafia omamine parnassil kõrgematele astmetele jõudmiseks hädavajalike abivahendite hulka.
Uus formaat memuaristikas
21. sajand algas Eesti raamatuturul poliitikute äkkrünnakuga artiklite- ja esseeekogumike üllitamisel, millest nii mõnedki sisaldasid tugevaid eluloolisi sugemeid. Viimased aastad on elulugude turule toonud aga uue formaadi. Elulugude uue formaadi turuletooja au Eestis kuulub minu arvates mitte kirjanikele, vaid vaheda sulega teadusmehele Uno Merestele, kelle kolmeosalisena planeeritud autobiograafia andis siin nii mõndagi järgimisväärset. Mereste seadis uue standardi juba oma eluloo tõeliselt tüseda esimese osaga (Toimunust ja kaasaelatust. Tallinn: SE JS, 2003, 1.osa: Meenutusi aastaist 1928-1964. 807 lk.). Kuid lisaks mahule on see järgimisväärne ka nii oma ladusa jutustamisstiili kui ka kirjapanija sisemise paljastuse julguse poolest. On selge, et meie kirjanduse vanameister Jaan Kross pidi haarama noorema mehe poolt esitatud väljakutsest kinni. Jaan Kross ei taha oma vanuses enam anda pikemaajalisi lubadusi, kuid ta jätab oma raamatus lugejale siiski võimaluse, jätkates oma mälestustelõnga kerimist, kui tervis ja jaks seda lubavad. Sellesse seltskonda on trüginud aga kolmaski arvestatav kirjamees, Jaan Krossist ja Uno Merestest palju noorem Jaan Kaplinski. Kaplinski sekkub sellesse elulugude võrdlevasse dialoogi kirjandusklassikuna oma uue raamatuga „Isale“ (Tallinn: Varrak, 2003, 327 lk.). Lugeja seisukohalt on kujunenud olukord igati intrigeeriv. Eks ta ole mingi määral nagu väike kirjandusklassikute võistlus mälestuste zhanris, kuhu kolmandale jooksurajale on võrdluseks võetud andekas kirjamehest teadusmees.
Kui me räägime kirjanduses omaeluloolisusest, siis tuleks rääkida ka kirjanduslikkusest elulugudes. Krossil kui heal lugude jutustajal on isegi keeruline oma mälestusi kirja panna. Ta tikub professionaalse harjumuse tõttu igasuguseid lünki jutustuses ka oma elust täitma kirjanduslike arendustega. Või vähemalt lugeja võib vanameistrit nii mõnigi kord mõne ehk liialt ilusa loo puhul kahtlustada elu halluse järeleaitamises kunstiga. Jaan Kross on oma eluloo jutustamisega lugejale olnud tegev juba aastakümneid. See on olnud keeruline, sest tal pole lastud seda vabalt teha, kuna ta teatud isiklikud eluseigad ei sobinud kokku tema kui rahvakirjaniku jaoks ametlikult kinnitatud saatuseelulooga. Täna tundub mõnelegi oma eluloo trükki andnule arusaamatu, et nii kaua oma biograafiat kirjutanud kirjanik ei suuda mahtuda tänasesse memuaaride vabalt kirjutamise raami.
Jaan Krossi mälestusteraamatu formaadi jaoks tundub eeskujuks olnud Vodemar Panso (1920—1977) „Portreed minus ja minu ümber“ (1975) ja vanameistri enese kirjutatud pihtimusromaan „Professor Martensi ärasõit“ (1984).
Kaetus ja avatus autobiograafias
Kui Elem Treieri raamatust „Tammsaare elu härra Hansenina“ (Tallinn: Olion, 2002) vaatab meile vastu kangasse pakitud kirjandusklassiku kuju, siis mõneski mõttes ülivabal ajal lähevad kirjanikudki eneseavamisega palju-palju kaugemale. Ihualasti kirjamehe või kirjaneitsi fotode avaldamine tänases Eestis pole iseenesest mingi ime ja nagu näha siin, pole kaasalöömise mängurõõm võõras ka vanameistrile. Samas oma hinge süvasoppide psühhoanalüüsiga mälestustes ei püüa Kross Jaan Kaplinskit täna ületada ja jääb pigem klassikaliste trendide juurde. Ehk kammitseb vanameistrit Kaplinskiga võrreldes eelmisse põlvkonda kuuluvus. Kirjutab ta ju oma oma elu alguse kohta. Ajal, kui tänase Lembitu pargi kohal tavalises puumaja ülemisel korrusel vigises üks paari kuu eest sündinud mähkmetes poiss, seisis kümne sammu kaugusel naabermaja ees trepil õhtust õhtusse üks paar. Ja mähkmetes poisi nooruke tädi jälginud huviga esimest kirjanikukuulsust kogunud Tammsaare suhtlemist oma Käthega. Kui E. Treier avaldas Tammsaare kui ka suure vaikijana tuntud inimese 125. sünniaastapäevaks veel väga intrigeerivaid materjale vestlustest kirjaniku lese Käthe Veltmanniga, siis võib vaid ette kujutada kui paljusid Krossi mälestuste lugejaid intrigeerib kirja panema oma mälestusi kokkupuutest näiteks kirjanik Jaan Krossiga.