Jaan Männik- Eesti Panga nõukogu esimees
Foto: Vallo Kruuser
Eestil on hädasti vaja laiapõhjalist valitsust, mis rahvast koondaks, leiab Eesti Panga eelmine nõukogu esimees Jaan Männik.
http://epl.delfi.ee/news/arvam...
Ees seisavad riigikogu valimised ja paraku on meie riigi olukord viimase 20 aasta tõsisem ja raskem. Seda mitmel põhjusel.
Eesti ajalugu on paljuski olnud võitlus ellujäämisega ja usun, et alateadvuses on see täna jälle aktuaalseks muutunud pea igale eestlasele, vähemalt tunnen mina seda nii.
Esiteks suur väline oht seoses Ukraina kriisiga. Teiseks suur sisemine oht, kuna liiga palju kaasmaalasi on meie riigist lahkunud ja seda juba aastaid. Lisaks veel - majandus ei kasva. Poliitiline süsteem on stagneerunud.
Käesoleva aasta vabariigi aastapäeva aktusel peetud kõnes ütles president palju tsiteeritud lause: "See mis on meid siia toonud, meid siit enam edasi ei vii." Aga miks me siis nii vähe arutame, mis võiks meid edasi viia?
Varemates kõnedes on president öelnud, et teeme EV 100-aasta juubeliks Eesti korda (aega selleks on nüüd vähem kui 3,5 aastat). Või eksin mina, äkki on Eesti korras. President Barack Obama külaskäigu ajal rääkisime palju Eesti eduloost ja saime ka Obama käest kiita.
Probleem on selles, et Eesti edulugu on ajalugu, täna on olukord teine. Paljudes Euroopa riikides on kriisi aegadel moodustatud väga laiapõhjalised koalitsiooni valitsused. Kraaklemine ja vanade arvete klaarimine jäetakse kõrvale.
Eestis oleks meil hädasti vaja laiapõhjalist valitsust, mis rahvast koondaks. Peame tunnistama, et meie integratsioonipoliitika ei ole õnnestunud. See on ka nurjunud paljudes Euroopa riikides.
Väga suurt muret tekitab see, et Venemaa agressiivne välispoliitika leiab toetust ka osa Eestis elavate inimeste hulgas. Kuna mina ei elanud nõukogude ajal Eestis ja ei valda vene keelt, siis näen seda küsimust ehk väljastpoolt tulnud inimesed silmadega, aga ma ei pea õigeks, et see erakond, kes on koondanud vene rahvusest valijaid oma ridadesse, surutakse isolatsiooni.
Eesti julgeolekupoliitika ja integratsioonipoliitika on siiani õnneks olnud kaks eraldi küsimust, aga paraku võib see nüüd jooksta kokku üheks küsimuseks. Peame vältima seda, et tekib üks meie ja nemad olukord. Edgar Savisaar valiti demokraatlikkudes valimistes Tallinna linnapeaks. Tallinn tähendab aga rohkem kui poolt Eesti majandusest.
Savisaare poliitilised vastased on aga teinud temast Eesti poliitika "enfant terrible" (hirmus laps).
Kui Indrek Neivelt pakkus välja mõtte, et miinimumpalk Eestis võiks olla 1000 euri, siis ütles tema ka, et kui meie ei suuda palgavahesid teiste riikidega vähendada, siis võib Eesti inimestest tühjaks jooksta.
Eesti vajab majanduskasvu. Reaalne olukord on selline, et näiteks USA, Suurbritannia ja Rootsi majandus kasvab meie omast kiirem. Varsti jooksevad Läti, Leedu ja Poola ka meist mööda.
Laiapõhjalisel valitsusel oleks kergem tegeleda poliitiliselt tundelikkude küsimustega nii nagu sisserännupoliitikaga ja pensioniea tõstmisega, mis on pea ainsad lahendused, et ohjeldada tööjõupuudust.
Miks on siis meie areng seiskunud? Kindlasti on üks põhjus nõrk riigijuhtimine, mis meil 10-15 aastat tagasi oli tugevam. Juttu ei ole üksikutest isikutest vaid probleem on strukturaalne. Kompetents ei ole oluline, tuleb kuuluda õigesse erakonda või sõpruskonda et kõrge riigiametnik olla. Tihti on erakonna huvid tähtsamad kui riigihuvid, näide haldusreform või laiemalt riigijuhtimine.
Üks kuulus Eesti poliitik ütles aastaid tagasi et meil Eestis ei ole demokraatia vaid kambakraatia. Algaastatel tuli see kambakraatia meile kasuks aga nüüd see töötab meile vastu ja võimendab kehva riigijuhtimist. Usun et oleme kõvasti alahinnanud kuidas kehv moraal ja eetika õõnestab meie ühiskonda. Vahest on väljendatud pahameelt meie alkoholi- ja kooseluseaduse üle. Kuidas seletada oma lastele kui kuskil mees annab teise mehele musi, või joodikud lällutavad söögipoe treppi peal. Minul pole mingit probleemi oma lastele seda ära seletada.
Kui aga Eesti tippajakirjanikud väidavad et seoses ühe erakonna rahastamisega on tipppoliitikud Eesti rahvale valetanud ja teist võimalust ei ole ja nüüd on kõik ära unustatud, siis seda mina oma lastele ära ei seleta. Bernatski juhtum hirmutab seda võrra, et tippsportlased, treenerid ja teised kes peaksid meie noortele eeskujuks olema, vassivad ja ei kommenteeri kas nemad on spordis keelatud aineid kasutanud.
JOKK-kultuuri vastu tuleks rohkem võidelda. Võin valetada ja vassida nii palju kui tahan, peaasi et kohtus vahele ei jää ja kui jään vahele siis mina ei saa millestki aru. Et tõsta riigijuhtimises kompetentsi oleks ka valitsuses vaja asjatundjaid võtme aladel. Need kes tulevikus juhivad Eestit ei pruugi täna olla poliitikas. Poole aasta pärast on Eestil uus valitsus. Loodan et selle valitsuse tähtsad eesmärgid on et kokku hoida ja arendada riigimehelikust.
Lisaks: http://www.delfi.ee/news/paeva...
