www.DELFI.ee
Foto: Vallo Kruuser
Eesti Pank (EP) kui keskpank on järginud rahvusvahelist tava. Soovitakse, et keskpangad on iseseisvad ja sõltumatud valitsustest. Nii seisab ka EP seaduses: ”Eesti Pank tegutseb muudest riigiasutustest sõltumatult. Ta annab oma tegevusest aru Riigikogule, ei allu Vabariigi Valitsusele, ega ühelegi teisele täidesaatvale riigivõimuasutusele ega kolmandatele isikutele”
Nii võib näiteks liiga kiire palgatõus mõjuda riigi majandusele halvasti, ja seda peab EP sellises olukorras välja ütlema. Osaliselt võib see olla valitsuse kritiseerimine, mida ühel apoliitilisel inimesel on lihtsam teha, kui näiteks endisel valitsuserakonna poliitikul. Kui on küsimus kasumijaotuses, võib üks politiseeritud EP juhtkond valitsuse soovidele ehk kergemini järele anda.
Seepärast pean tungivalt soovitavaks et EP juhtkond (President ja asepresidendid) oleks võimalikult apoliitilised, aga absoluutne nõue see ei ole. EP nõukogu on järelevalve organ ja ei juhi panka. Mingit silda on ühel keskpangal vaja poliitikasse, miks ka hetkel on pooled nõukogu liikmed poliitilise taustaga, küll aga mitte nõukogu esimees.
Nõukogu esimehe roll on tugevam kui teiste nõukogu liikmete oma, kuna tema otsustab, mis päevakorda tuleb ja saab osaliselt suunata koosolekut. See debatt, kas nõukogu esimees võiks olla poliitik, muutus meil emotsionaalseks, mis minu meelest oleneb sellest, et Eestis on juba pikemat aega olnud usalduskriis meedia ja poliitikute vahel, või laiemalt poliitikute ja rahva vahel.
Arvatakse, et üks apoliitiline nõukogu esimees ajab EP asja, aga üks poliitik ajab oma erakonna asja või hoopis mingit muud asja. Poliitikute usalduskrediit ühiskonnas on hetkel madal. Peaminister Ansip ütles Vikerraadios 26.04 et keskpanga nõukogu roll on võrreldes äriühingu nõukoguga märksa piiratum.
EP nõukogu ei kinnita tegevuskava ega eelarvet, vaid võtab teadmiseks, ja kui äriühingus saab ühe nõukogu otsusega juhatuse liikmeid vallandada, siis nii see EPs ei ole. Panga presidenti valitakse iga seitsme aasta tagant ja asepresidente iga viie aasta tagant. Need kaks küsimust on minu ametiajal väga suurt tähelepanu saanud, aga tulevikus on see kindlasti vähem dramaatiline.
Näiteks Mart Laari ametiajal ei valita EP presidenti. Kasumijaotust otsustakse kord aastas jne. Brutopalka makstakse nõukogu liikmetele aastas kokku 105 000 eurot. Nõukoguga on ka seotud veel kuluseid. See, mida nõukogu teeb ja kui palju see maksab, on disproportsioonis.
Nõukogu ülesandeid saaks odavama raha eest lahendada. Soome ja Rootsi Keskpankadel on nõukogu, aga paljudel riikidel ei ole, näiteks Saksamaal. Eestil on vaja efektiivset riigiaparaati, kuna meie majandus peab kasvama kiirem kui naaberriikide oma ja üks kokkuhoiu võimalus oleks EP nõukogu likvideerida, ja tööülesanded teisiti organiseerida. Raha oleks ka võimalik kokku hoida, kui vaataks üle EP ja Finantsinspektsiooni organisatoorse suhe.
Kas EP nõukogu esimees on poliitik või mitte - see ei ole minule suur küsimus. Suur küsimus on see, kas seda nõukogu on üldse vaja.
