Toomas Vavilov

Flöödikunstnik Jaan Õuna lahkumisest on möödunud 19 aastat. Ometi elab ta meie keskel edasi. Tema poolt linti mängitud muusikat kostab raadiost pea iga päev, tema õpetussõnu tsiteeritakse koolis, “õunakas” käib tihti muusikute omavahelisest vestlusest läbi.
Solist, orkestrant, kammermuusik, õpetaja, EMTA sümfooniaorkestri boss (nii teda kutsuti), lisaks hulk huntkriimsilmalikke katsetusi - muusikariistade poe käivitamisest EK produtsenditööni välja - Jaan kuulus generatsiooni, kes tegi ja jõudis palju.

Orkestrant

Orkestrandina oli Jaan Õun dirigentidele võrdne partner, kes tundis muusikat kõrgeimal, partituuri tasandil. Kõiki vaimustas tema võime mängida ka põgusad hetked meeldejäävateks. Teadmine, kuidas orkestris mängima PEAB (ta oli Jevgeni Mravinski abikaasa, Peterburi filharmoonikute flöödirühma kontsertmeistri A.Vavilina õpilane), andis talle õiguse muusikalise materjali loominguliseks, omamoodi vabaks käsitlemiseks. Seepärast olid tema soolod alati läbimõeldud, küpsed, vormiliselt selged, samas improvisatoorsed, uudsed ja erilised. Tema julgus võtta keset sümfooniat äkitselt “ohjad enese kätte”, valida hetkeinspiratsioonist haaratuna tempo, meeleolu, dünaamika, nagu muuseas peatada aeg, oli fenomenaalne. Ta rääkis alati vaimustusega Neeme Järvist - kuidas Neeme mõistis head orkestranti, kuidas ta andis orkestrisolistidele suure muusikalise vabaduse, kuidas “kandis mängija kätel läbi raskete soolode”. Jaan Õun oli noortele kaasmängijatele suur eeskuju - juba esimesse orkestriproovi tuli ta korralikult ettevalmistatuna. Ilmeksimatus käis tema olemuse juurde samamoodi nagu frakikandmise oskus ning kontserdipäeval kasutuselolev kuldne välgumihkel. Frakk, väljapeetud kõnnak, kuldse välgumihkliga süüdatud sigaret suunurgas - Jaani maneeride jäljendamisel said noortest orkestrantidest varakult korralikud (välgumihklitega) suitsumehed. Kaasmängijatele oli Jaan kõva pähkel - kuna orkestrisolistina armastas ta mahlakaid, madalaid obertoone, oli temaga koosmäng tihti tõsine väljakutse - kõik niimoodi ei suutnud…


Orkestrisolist

Jaan Õuna sooloesinemised olid alati orkestrite poolt oodatud ja publikurohked. Head muusikud fraseerivad, suurepärased mängivad publiku tunnetel - Jaan kuulus kindlasti viimaste hulka. Suur lavakogemus, karisma ja esprii andsid talle võime haarata publik endaga kaasa, luua kontserdilaval alati midagi uut ja erilist. Jaan närveeris enne kontserte palju, ometi ei kartnud ta publikut - tihti esines ta keset kontserti lühikese sõnavõtuga, selgitas eesolevat, tsiteeris kirjandusklassikat. Jaani jutt oli huvitav, intelligentne, värvikas, keeleliselt rikas. Selles oli tunda Mravinski-Vavilina kooli ehk suurele lugemusele baseeruvat kultuuritunnetust.

Kammermuusik

Kammermuusikuna oli Jaan ootamatult delikaatne, kohati õrngi. Suure isiksusena valdas ta “kammermuusikasolisti” peeneimat kunsti - ka tagaplaanil mängides hoida teost oma ilmeksimatus haardes, suunata selle kulgu, anda partnerite soolopartiidele iseenese värv ja lõhn. Hea muusikaline vaist (või oli see rahutu hing) ei lubanud tal iialgi mängida ühtegi passiivset, ükskõikset nooti.
“Jaan Õuna poolt laetud”, on ehk parim lause iseloomustamaks tema osalemisel toimunud kammerkontserte. Laetud olid ERSO puhkpillikvintett, ansambel Camerata Tallinn, Vilniuse keelpillikvartett, muusikud Heiki Mätlik, Nata-Ly Sakkos jpt.

Õppejõud

Peterburi konservatooriumi kasvandikuna esindas Jaan Õun “vene professori” tüüpi - karm, “kõrgelolev”, ligipääsmatu. Halastamatu oma hinnanguis ja otsekohene väljaütlemistes. Ta ei kartnud õppejõudude ja isegi õpilaste vahel tekitada esmapilgul ehk põhjendamatuid, kunstlikke vastasseise - konkurents (ka kunstlik) viib edasi, paneb harjutama, sunnib nõrkemiseni tööd murdma. Tagantjärele hinnates oli seda väga vaja.
Jaan oli õppejõud, kelle tundi oodati hirmu ja elevusega. Tema klassist väljunud õpilane langes kohemaid ukse taga ootavate kaasõpilaste ristküsitluse alla: kuidas läks, mida Õun ütles?
Elu lõpupoole Jaan leebus: “Meie ülesanne on pöörata noored näoga päikese poole”, oli ta lemmikütlus.
Ebaprofessorlikult ulakas oli ta ka - paljude õpilaste nootides ilutsevad siiani pliiatsiga joonistatud suured õunad.

Lõpetuseks

Jaan Õun ütles kunagi, et flöödimängija parim iga on 45-50 eluaasta vahel. Enne suurt midagi ei oska, hiljem hakkab organism üles ütlema. Kahju, et Jaan Õuna ja tema kaasteeliste Peeter Lilje, Samuel Sauluse, Rein Karini, Kalle Kauksi, Lepo Sumera, Raimo Kangro jpt elu nii lühikeseks jäi - parima generatsiooni ootamatu lahkumine jättis meie muusika(haridus)ellu suure, siiani selgelt tuntava tühimiku.
Me tunneme neist suurt puudust ja peame meeles - oluline ei ole jõuda parimasse ikka, oluline on see ületada ja kõike mis kogunenud, edasi anda.

Toomas Vavilov.

Märkmed: