Missugused tunded Teid valdasid, kui saite kutse tulla Toronto Peetri koguduse abiõpetajaks ja kuidas küpses otsus siia sõita?
Mõtet siia tulla kandsin eneses paar aastat. Minu neljast eelkäijast on kolm mulle väga tuttavad ja nende jutud ja kirjad panid mind mõtlema, et küllap vajaksin minagi üht sellist väljatulemist oma paljude tööde ja kohustuste keskelt. Viimaseks tõukeks sai aga minu abikaasa arvamus, et temagi tuleks kaasa, kui ta võiks kaasa võtta oma kaks sõpra (meie toakassid). Kuna need kassid on minugi sõbrad ja ilma abikaasata poleks ma mingil juhul tahtnud kümme kuud kodunt ära olla, siis andsin nõusoleku.
Olen alates 1986. aastast töötanud pidevalt vähemalt kolme koha peal. Vabadusvõitlus ERSP-s, aktiivne osalemine Kodanike Komiteede, GENF 49 liikumistes, koguduste teenimine ja kirikute remontimine (olen diplomeeritud ehitustehnik), Saare Maavolikogus kaasatöötamine jpm. kohustused olid kuni 1997. aastani minu igapäevane tegelikkus. Paralleelselt tuli veel lõpetada õpinguid Usuteaduse Instituudis. Alates 1997. aastast olen töötanud Viljandimaa praostina, aastaid Viljandi Linnavolikogu liikmena ja aseesimehena. Kaks aastat enne Kanadasse tulekut valiti mind ka kirikuvalitsuse liikmeks ja presiidiumi liikmena (sellesse kuuluvad peapiiskop, piiskop ja üks assessor) tuli mul igast nädalast kaks päeva töötada Tallinnas. Paralleelselt olen püüdnud teha oma magistriõpinguid. See kõik oli mind väga ära väsitanud. Teisalt on minu abikaasa Viljandi maakonnahaiglas viimase kaheksa aastaga käima pannud ühe hästifunktsioneeriva osakonna ja teinud väga palju tööd. Ka tema oli üpris väsinud. Oleme mõlemad maksimalistid — kui midagi ette võtame, teeme seda kogu hingest.
Kui laialdased olid teie teadmised väliseestlusest varemalt — arvatavasti oli suureks üllatuseks leida siin eest niivõrd aktiivselt tegutsev ühiskonnagrupp, mille peatse väljasuremise teemalised jutud tunduvad küll ilmse liialdusena?
Üht-teist ma olin kuulnud, aga oma silm on tõesti kuningas. Üllatusi on olnud palju ja jätkuvalt. Viimaseks neist oli küüditamise aastapäeva ühisjumalateenistus leedulaste kirikus, kus külg-külje kõrval palvetasid ja laulsid eestlased, lätlased ja leedulased.
Eesti täienduskool ja lasteaed, koorid ja ansamblid, kogudused, klubid, seltsid ja tohutu palju vabatahtlikku tööd, oma pank ja ajaleht jpm. — see kõik on üllatanud. Samuti see, mida eestlased on siin maal korda saatnud — töökus ja lastele hariduse andmine; firmad, mis on üles ehitatud, laagrid, kirikud, Ehatare, Eesti Kodu, Eesti Maja, Tartu Kolledzh — te olete olnud uskumatult tublid! Olen ikka öelnud — siin on eestlane olla uhke ja hea!
Nüüd, olles elanud siin peaaegu aasta, olete kindlasti elanud sisse ka väliseestlaste n-ö hingeellu ja mõistnud ehk sedagi, mida Kodu-Eestis on kohati nimetatud isegi kuristikuks kahe poole vahel. Kas Teie arvates võib veel täna rääkida isegi vastavast lõhest?
Mittemõistmist ja vahel ka lausrumalust on olnud mõlemal pool. Eestlaste kaheks jaotamine: ühed punased kommunistid ja teised sinimustvalged ja ainuõiged, on olnud naeruväärne. Ernesaksa muusika laulmise eest hävitava hukkamõistu väljakuulutamine ja kõikide kodueestlaste rahaahneteks nimetamine on mõned näited mõnede siinsete pimedast rumalusest. Õnneks on kaigastega vehkijad tänaseks veidi väsinud. Teisalt on päris palju reaalseid näiteid sellest, kuidas kodueestlaste hulgas on neid, kes arvavad, et väliseestlane on kohustatud oma rahakoti rauad nende poole valla lööma ja oma lõpututest tagavaradest "näljapiiril kõikuvatele" kodueestlastele muudkui andma ja andma, sest see on teile ju nii kergesti rahakotti voolanud.
Oleme abikaasaga siin oma pildi väliseestlaste loost palju puhtamaks saanud. Sellele on kaasa aidanud paljud raamatud ja inimestega suhtlemine. Olen püüdnud oma jutluste ja artiklitega teha omalt poolt kõik, et seda mõlemalt poolt veidi lõhutud silda tervemaks teha.
Oma koguduse õpetajana ning Viljandimaa praostina olete kindlasti korduvalt kogenud erinevusi kodumaa ja siinse usuelu vahel. Kas tundub Teile, et kirikul on siin täita veel lisaks religioossele ka sotsiaalne roll?
Jah. Mind on väga palju liigutanud see, kuidas igal jumalateenistusel Peetri kirikus on imeline hetk, mil rahvas tõuseb ja dr. Toi mängib hingestatult Eesti hümni viimast salmi ning kirikulised palvetavad isamaa pärast.
Loomulikult on kirikud mitte vaid hooned, kus inimene otsib ühendust Jumalaga, vaid ka kohad, kus saab kokku oma ligimesega. Targasti on teinud need kogudused, kus jumalateenistustele järgnevad kohvilauad. On ju palju ka neid, kes on jäänud üksi ja hea võimalus teiste eestlastega kokkusaamiseks on just kirik.
Olete väitnud, et nii palju tänutunnet kui siin on kodumaal raske kohata. Kas kodueestlaste kohati leigema suhtumise põhjused usuellu on viimase kümnendi jooksul muutunud?
See tänutunde erinevus ei puuduta mitte vaid kirikuid. Seda on selgelt tajuda isegi poodides, parkides jm. ringi liikudes. Isegi tervisejooksu tegevad inimesed naeratavad ja ütlevad tänusõna, kui neile teed annad. Ka siinne liikluskultuur on palju parem kui Eesti oma. Samas on kodueestlased elanud enam kui pool sajandit vangis ja harjunud oma tundeid varjama. Võtab aega, enne kui see muutub. Paranemist on juba viimase kümne aasta jooksul selgesti märgata.
Mis puudutab suure osa kodueestlaste leigust kiriku vastu, siis siingi on üheks suureks põhjuseks 50 aastat süstemaatilist ateistlikku survet ja propagandat. Teisalt on kapitalism ja vabadus toonud endaga palju sellist, et inimesed ei saa või ei jõua kirikusse tulla. Bussiliiklus on pühapäeviti vilets. Töö eest on viimaks võimalik raha teenida, raha eest midagi osta ning see, kes jõuab, rabab kõvasti tööd teha. Loomulikult ka võimalus vaadata televiisorist sarifilme, millest siinsed inimesed ammu tülgastunud. Samas on suurem osa Eestimaa kirikutest ilma kütteta. Tänapäeva inimene hindab mugavust enam kui pool sajandit tagasi.
Palun kirjeldage mõnd eriti helget ja meeldejäävat momenti Teie siinviibimise ajast.
Neid on väga palju! Meilt on aina küsitud, kuidas meile Toronto linn, Toronto sügis, Toronto jõulutuled jne. meeldivad. Olen näinud väga paljusid maailma linnu ja ma ei arva, et Toronto linnana oleks midagi enneolematut. Kui aga küsida, kuidas me oleme ennast siin selle kümne kuu jooksul tundnud, siis peaks üks lihtne vastus ütlema kõik — meil pole koduigatsust. Nii imeline on olnud siinsete inimeste headus ja hoolimine, et see linn ja see maa on saanud meile väga armsaks. Võiksin nimetada enam kui kolmkümmend nime, kes on meie siinolemise teinud fantastiliseks.
Ja te peaksite kuulma, kuidas meie kassid siin nurruma on hakanud! Nad naudivad, et meil on palju aega neile pai teha ja meie abikaasaga naudime, et meil on olnud väga palju aega teineteise jaoks.
Lähete peatselt tagasi kodumaale, olles kindlasti ühe suure kogemuse võrra rikkam. Mida andis kokkuvõttes Teile ja Teie abikaasale see aasta Torontos?
Palju imelisi kokkupuuteid ilusate inimestega. Vene kirjanik Dostojevski on kord väitnud: "Inimesed, teie ainus viga on selles, et te ise ei tea, kui ilusad te olete!" Arvan, et tal on õigus. Oleme siin näinud väga palju veidi hämmastunud nägusid, kui oleme tänanud inimesi nende headuse eest.
Võtan siit kaasa palju näiteid siinsete eestlaste elulugudest, raamatutest, oma kogemustest. See kümme kuud on andnud meile imelise võimaluse oma elu üle järele mõelda ja taibata, mis on kõige tähtsam.
Küllap jäävad paljud Teist suurt puudust tundma. Kas siinsel rahval on veel lootust Teiega siin edaspidi kohtuda?
Jah! Maailma paljudest paikadest, kus olen käinud, oli seni vaid kaks linna, kuhu igatsesin tagasi — Porvoo linn Soomes ja Edinburgh Shotimaal. Nüüd on neid kolm. Tänu teile, armsad, kes olete meile siinoleku aja nii ilusaks muutnud! Hoidku Jumal teid oma armastuse hõlmas!
