Arvamus
Jaan Tooming
Autor/allikas: Gul Selz/Flickr
Lavastaja Jaan Tooming kirjutab Jõulude tähenduse muutusest ühiskonnas, kus toit on religiooni eest ning isiklik söögilaud tuleb enne altruismi
https://kultuur.err.ee/886945/...
Öeldakse, et tervis on kalleim vara. Ja tõesti, kui me ei põe, kui ei pea võtma rohtu ega käima arstide juures, siis me õilmitseme. Kuid ka julm ja halastamatu inimene võib pakatada tervisest, kuid olla nuhtluseks kaasinimestele. Aga Franz Kafka ja Uku Masing olid kopsuhaiged, Juhan Liiv ja van Gogh vaimselt tasakaalutud, kuid hoolimata tervisehäiretest andsid nad maailmakultuurile rohkem kui paljud terved keskpärased kultuuriinimesed. Nii et ka tervis alati ei määra kõike.
Praegu maailma valitsev kapitalistlik süsteem rajaneb kasumi tagaajamisele ja edukultusele. Hidalgo don Quijote oleks ka praeguses ühiskonnas naeruväärne. Selle rüütli õilsad teod pöördusid tema vastu, sest kuri maailm pööras tema heateod vastupidiseks. Õilsad teod pole praegu maailmas populaarsed, tõelist altruismi kohtab harva. Meie heateod piirduvad heategevusega, kui kuulutatakse välja korjandus mingi kalli raviaparaadi ostuks. Eriti kaastundlikuks teevad meid haiged lapsed. Ja eks rikastele koputatakse südamele, et nad oleksid tublid sponsorid.
Kui ühiskond jaguneb rikasteks ja vaesteks, eks siis ole kerge head onu ja tädi mängida. Aga milline oleks heategu siis, kui polekski vaeseid?!
Euroopa Liit algas majanduslikust ühendusest. Ja nüüdki on peaeesmärk majanduse areng ja kasv. Kuid inimene ei ela ikkagi ainult leivast. Ja nii ongi Euroopa Liit hakanud otsima uut narratiivi, et kustutada oma liikmete vaimset nälga.
Kunagi "pimedal" keskajal oli Euroopa vaimseks aluseks kristlus. Kristlus ühendas Euroopa. Ei kaheldud kristlikes väärtustes. Kuid heaolu, teaduse ja revolutsioonide tulemusena muutus olukord. Ja nüüd, mil miljonid moslemid elavad Euroopas, pole kombeks enam rääkida kristlikust Euroopast. Nüüd räägime pluralismist. Ja ka kriisist. Aga see kriis on inimese hinges. Ei tunta end kindlana selles maailmas, ei seista usus, vaid vaadatakse peeglist endale näkku ning sugereeritakse, et usk ENDASSE on kõige tähtsam. Jumal on surnud ja Teda pole enam vaja. Ta ainult segab meie elu, me heaolu. Aga see "ISE" sõltub ülemustest, õpetajatest, poliitikutest, pankadest ja paljust muust ning lõpuks murrab vanadus selle endasse uskuja maha ning paiskab hauda, mida juba kolmas põlv ei mäleta.
"Ei tunta end kindlana selles maailmas, ei seista usus, vaid vaadatakse peeglist endale näkku ning sugereeritakse, et usk ENDASSE on kõige tähtsam."
Kuskil kirjutati, et turistide arvu kasvuga tõsteti kaupade hindu mitu korda. Me ei julge seda nimetada röövimiseks. Aga kasumiideoloogia soodustab röövimist, valetamist ja ülekohut. Nüüd on Jõulud ukse ees. Kõik kohad on kilinat-kolinat täis, kaubandus õitseb. Ja inimene unustab selles möllus, miks on tegelikult Jõulupühad tähtsad. Me peaksime kasvõi korrakski loobuma kasumist, edust ja nägema üksteist Jumala lastena, rõõmsate ja uskuvatena. Aga ei ole nii! Kirikus muidugi tähistatakse Jeesuse sünnipäeva. Võibolla tähistatakse ka mõnes kodus vaikuses ja harduses päeva, mil sündis sõimes ja me hinges meie Õnnistegija. Aga kui küsitakse inimestelt, kuidas nad Jõule tähistavad, mis tähendus Jõuludel neile on, siis enamus vastab, et Jõulud on pere kokkusaamine ja heade toitude vitsutamine. Jõulude peategelast Jeesus Kristust tavaliselt ei mainita. Nagu polekski teda. Ja nii ongi inimeste elust kadunud igaviku ja lõpmatuse mõõde, seistakse "kahe jalaga maa peal" ega püütagi lendu tõusta vaimuvalda. Aga on öeldud, et Jumalariik pole söök ega jook, vaid elamine Pühas Vaimus. Aga kes seda enam mäletab.
"Ja nii ongi inimeste elust kadunud igaviku ja lõpmatuse mõõde, seistakse "kahe jalaga maa peal" ega püütagi lendu tõusta vaimuvalda."
Ja nii istutaksegi pereringis, süüakse ja juuakse, vahel lausa ogaraks ja ägisevaks. Ja ongi saanud Jumala lastest kaduviku lapsed, tavalised koduloomad, kelle pea kohal ripub tapakirves surm, mis on alati valmis hukkama, ilma et oleks lootust hukatul ülestõusmisele ja igavesele rõõmule.
Toimetaja: Valner Valme
