https://www.ohtuleht.ee/859089...
Objektiiv avaldas asjakohase otsuse koopia, kus seisab, et 27. detsembril 1988 otsustas NLKP Tallinna Oktoobri rajoonikomitee büroo kinnitada autotransporditöötajate ametiühingu parteialgorganisatsiooni otsuse 22. detsembrist 1988 parteisse vastu võtta NLKP liikmekandidaat 1987. aasta detsembrist, Autotranspordi- ja Maanteetöötajate Ametiühingu töökaitse peainspektor seltsimees Eiki Nestor.
Portaal rõhutab, et Nestorist sai kommunist 1988. aasta detsembris, mil isegi parteid seestpoolt õõnestanud tegelased sealt välja astusid. Ehkki loo autor pole vaevunud Nestorilt eneselt midagi küsida, avaldab ta lootust, et teenekas poliitik leiab mahti meelde tuletada ja avalikkusele selgitada, mida lootis veendunud demokraat ja avatud ühiskonna edendaja NLKP internatsionaalsetes ridades korda saata.
Eiki Nestor vastab, et enda arvates ta liikmekandidaadiks jäigi, kuid dokumentidele vastu ei vaidle. "Kui paberites on kirjas, et sain ka liikmeks, siis kindlasti sain," kinnitab ta ning avaldab Õhtulehe lugejatele kogu oma punamineviku.
"Oktoobrilaps olin. Pioneer olin. Küll hiljem, kui teised klassikaaslased, aga ikkagi," tunnistab Nestor. "Kui saabus aeg kohustuslikuks komsomoli astumiseks, siis paluti avaldust mitte kirjutada. Põhjendusega, et ma ei ole nõukogude noor. Nõustusin sellega. Ülikooli astumist komsomoli mittekuulumine õnneks 1971 aastal ei seganud.
Peale ülikooli asusin tööle Keila autobaasi, kus määrati osakonna juhatajaks (1976). Kuna igal partei allorganisatsioonil olid kohustused liikmete kasvuks , vesteldi ka minuga. Et ikkagi osakonna juhataja ja see isegi on parteitule liiga hästi, et kas oleksin nõus astuma. Ütlesin, et oleksin. Ei ole ei siis ega ka nüüd mõelnud mitte ühtegi halba mõtet inimestest, kes oma töö tõttu pidid nõukogude ajal parteisse kuuluma. Samad kutsujad hiljem ütlesid, et ära avaldust kirjuta. Ametlikult põhjusel – ei ole komsomol, ei ole tööline ja ei ole keskharidus. Ja vaikselt lisati, et tegelikult „on veel midagi“ ning päriti, et mis see võiks küll olla, millega ma KGB pahameele olen ära teeninud.
1982 aastal kutsuti tööle autotranspordi ametiühingusse töökaitse peainspektoriks (sisuliselt tänane tööinspektsioon). Tööpakkumise lõpus küsiti, et see amet eeldab liikmeks olekut, et kas mul on midagi selle vastu. Ütlesin, et ei ole. Hiljem selgus, et tekitasin sellega kutsujatele probleeme. Sest kinnitamiseks olid nad kõigile lubanud, et mees kohe astub. Siis aga selgus, et pole võimalik. Samadel põhjustel, mis varemgi ehk „veel midagi“.
Aga siis algas perestroika. Olin veendunud, et ühingut, mis jagab tuusikuid ja külmkappe, pole kellelegi vaja. Veelgi rumalam oleks seda ühingut nimetada ametiühinguks. Hakkasime looma iseseisvat Eesti transporditöötajate ametiühingut vana ühingu sees. Tühjalt kohalt ühingut luua on kordades keerulisem, kui vana ümber teha. Partei poolt meile saadetud esimees oli täitsa mees, soovis edu ja astus tagasi. Selleks, et asi õnnestuks, tuli olla „keegi“ ka vanas ametiühingus. Muidu poleks asi olnud võimalik. Nii saigi minust liikmekandidaat. Uutes oludes „organid“ enam ei sekkunud," selgitab Nestor, kuidas temast 1987. aastal sai NLKP liikmekandidaat.
"Kaheksakümnendate lõpul olid muutused nii kiired ja nii palju teha, et ega sellistele asjadele palju ei mõeldudki. Nii enda, kui kunagiste töökaaslaste arvates, jäingi liikmekandidaadiks. Olen seda hiljem neilt küsinud, erinevatel põhjustel. Kui paberites on kirjas, et sain ka liikmeks, siis kindlasti ka sain. Mõneks kuuks küll, aga ikkagi. Iseseisev ja vaba Eesti Transpordi ja Teetöötajate ametiühing sai loodud ja tegutseb siiamaani. Olen selle ühingu uhke liige siiani, volikogu esimees lausa. Asjaolu, et bussijuhid tahavad ja oskavad oma palga ja huvide eest seista, on minu jaoks olulisem, kui asjaolu, et kellegi jaoks „rikkusin ära“ oma tänase ankeedi."
