Nädala portree Kõigile, kes viimase kolme aastakümne jooksul Jõekääru suvelaagrit külastanud — ja neid ei jõua kokku lugedagi — on hästi tuttav Jaan Veenpere, kes õpetab seal nahatööd, laskmist ja Kalevipoja lugu. Nüüd viimasel ajal ka kangastelgedel vöökudumist.
Jaan Veenpere elab USAs Bostoni lähedal, kust ta igal aastal Jõekäärule sõidab. Seda on ta teinud juba 31 suve ja kindlasti teeb veel pikka aega. Esmakordselt saabus ta Jõekäärule 1979.a. Anu Pirni soovitusel ja hakkaski käima.
Praegu on Jaan Veenpere pensionil ja seetõttu on tema suved vabad, aga kuna ta töötas kooliõpetajana, võimaldas pikk suvepuhkus tal varemgi suvesid Jõekäärul veeta. Algul käis ta seal terve perega — abikaasa, kes on haiglaõde, töötas ambulantsis ja kolm last olid laagris kasvandikud. Nii oli Jõekääru pikka aega tervele perele justkui suvekoduks. Jaan Veenpere oli abijuhataja, kasvataja ja aitas Endel Rubergi, kes oligi tema eelkäija nahatöö ja Kalevipoja lugude esitamise alal.
Viis aastat käisid Veenpered Jõekäärul terve perega, hiljem tulid tütred kaasa. Noorem tütar käis 10 aastat kasvatajaks. Praegu käib laagris pereisa üksi. Ta sõidab kohale ligi 600 miili kauguselt Bostoni lähedalt Bridgewater’ist (see asub Bostonist 40 miili lõuna poole) ja elab kõik laagrinädalad Jõekäärul ega ole viimased aastad Torontoski käinud. Ta kiidab toredat elu Jõekäärul ja suurepärast toitu, mida valmistavad noored kokad Kristina Kald ja Paul Lillakas koos abilistega.
Jaan Veenpere märgib, et Jõekäärul on talle justkui mingi pisilane kallale tulnud, mis teda seal kinni hoiab: talle meeldivad väga lapsed ja see, et asju aetakse ikka eesti keeles. Palju on Eesti kasvatajaid ja samuti lapsi. Ka Ontario maastik on väga ilus.
Jaan Veenpere on sündinud Eestis Laiusel ja ta oli 6-aastane, kui tuli koos emaga Eestist põgeneda. Sõideti läbi Läti, Leedu, Poola ja viibiti Saksamaal läbikäigulaagrites, kuni 1951.a. saabuti Ameerika Ühendriikidesse. Jaanil on ka vend, kes elab New Mexicos ja õde, kes elab Massachusettsis.
Bostonis on Eesti Selts olemas juba aastast 1938, olles üks vanimaid Eesti seltse Ameerikas, räägib Jaan Veenpere. Ta oli pikka aega seltsi esimees, käis rahvatantsurühmas ja laulukooris. Muide, oma abikaasaga, kes oli samuti lapsena Eestist põgenenud, tutvus ta just rahvatantsurühma kaudu. Ka eesti kool on Bostonis alati olnud, 1980-ndatel aastatel oli see suuruselt kolmas eesti kool Ameerika Ühendriikides New Yorgi ja Baltimore’i koolide järel.
Jaan Veenperel on neli ülikoolikraadi: bakalaureusekraadid arhitektuurilises inseneriteaduses ja ajaloos ning magistrikraadid Ida-Euroopa ja Vene ajaloos ning pedagoogikas. Ta on töötanud keskkoolis õpetajana, andes kursust nimega
engineering graphics, olles üks kolmest vastavast keskkooliõpetajast Massachusettsis. See oli ülikoolikursus ja kes lõpetas selle B või A-ga, ei pidanud seda enam ülikoolis võtma.
Eestis pole Jaan Veenpere käinud, aga hoiab end igati Eesti sündmustega kursis ja teab suurepäraselt, mis seal toimub.
Päeval, kui Eesti Elu esindaja Jõekääru laagrit külastas, ei toimunud tavapärast nahatöö tundi, kuna lapsed olid spordivõistlustel. Jaan Veenpere valmistas parajasti auhindu, mida jagatakse tublimatele laagrilistele ja nii oli tal aega juttu vesta. Ta tutvustas nahatööd, mida ta igas vanuses lastele õpetab ning vöökudumist kangastelgedel, tänu tehnikale, mille on välja mõelnud ja seda kaua õpetanud Mihkel Salusoo, kes teeb seda ka praegu. Tema koostatud mustri- ja kudumislehtede järgi on Jaan Veenpere kokku pannud käsiraamatu. Lapsed saavad kududa kauneid rahvuslikke vöösid ja järjehoidjaid. Tähtis on, et see tehnika ja oskused ikka püsiksid ja ka noorte hulgas populaarsed oleksid. Kudumist õpivad lapsed alates 10.-11. eluaastast, nahatööd aga kõik alates päris väikestest laagrilistest peale.
Kalevipoja jutustust esitab Jaan Veenpere hooaja jooksul paar korda. Vanasti olid tal selleks diapositiivid, tänapäeval on aga abiks arvutiekraan. Väga oluline on hoida noori kursis rahvapärimustega.
On rõõm näha, et leidub selliseid suurepäraseid inimesi, kes ei pea paljuks suuri kaugusi ja tulevad oma oskusi järeltulevale põlvele edasi andma. Nii võime kindlad olla, et ei kao need eesti traditsioonid mitte kuhugi.
