Jaanika Kressa, ajakirjanik

Olen „Eesti Elu” vahendusel jälginud kirikute vägivaldse ühendamise tegevust. See on tundunud tuttav, sest Kodu-Eestis käib sarnane võitlus uue ja vana jumalateenistuse korra üle.

Miks tahetakse kõiki Välis-Eesti kogudusi jõuga sundida liituma Kodu-Eesti kirikuga? Miks avaldatakse sellist survet? Sellepärast, et tullakse nõukogude ühiskonnast, ollakse harjunud kamandamise ja vaimse vägivallaga.

Kirik kui vabadusvõitluse osa

Tallinna praost Tammsalu, keda mina mäletan päevilt, mil ta oli veel Viljandimaa praost, alustab oma kirjatükki jutuga ajalooliselt paratamatusest. Ta pole mõistnud lihtsat tõde, et oma kirik on eestlaste jaoks alati olnud vabadusvõitluse oluline osa. Kui see nii poleks, siis oleks pagulased võinud liituda mõne kohaliku kogudusega. Jumal leiab inimese ju igas kirikus üles!

Kaikameesteks hüüti kunagi halvustavalt vabadussõjalasi. Vahepeal on olnud juba Teine Vabadussõda ja selles Eesti eest verd valanud mehed on see lahkuv põlvkond, keda Tallinna praost „Eesti Elu” veergudel sõimab. Võib-olla teeb ta seda teadmatusest, sest nõukogude kool on andnud talle pooliku hariduse. Igal juhul on süsteem, kust ta tuleb sisendanud temasse viha vabadusvõitlejate vastu ja näib, et ka kodust pole tal olnud midagi muud kaasa võtta. Tammsalu pole ainus, kes ei mõista, mille eesti sõditi ja kelle eest põgeneti, aga see, et niisuguste arusaamadega inimestest on saanud vaimulikud, tõestabki, et pool EELK-d on teinud okupatsioonivõimudega koostööd.

Teine pool püüdis ka Kodu-Eestis kirikuelu edasi korraldada vanas vaimus. Mäletan, et oli õpetajaid, kes Siberist tagasi tulles ei hakanud punavõimu ees koogutama, nad teenisid Jumalat ja oma rahvast nii, nagu seda oli tehtud varem. Need mehed ei lugenud kommunistlike pühade puhul kogudustesse saadetud punapiiskoppide karjasekirju, nad ei värisenud kui kõrrekesed tuules. Neile anti aga väiksemaid ja „halvemaid” kogudusi ning neist ei saanud kunagi praoste ja piiskoppe.

Kirikust sai riisi ja sidemeid

Kui Eesti sai vabaks tulid massid kirikutesse. Luterlasi sai üleöö palju, sest kirikutes jagati humanitaarabipakke, kus oli leida spagette, pikateralist riisi, salaamit ja hügieenisidemeid. Midagi niisugust polnud nõukogude inimesed varem näinud.

Ka mina olen sündinud okupeeritud kodumaal, aga erinevalt Jaan Tammsalust, pole ma nõukogude okupatsiooni kunagi aktsepteerinud. Ma olen alati teadnud, et see siin oli uni ja kusagil oli vaba, täiesti teistsugune maailm.

Selles vabas maailmas ei oodanud sõjapõgenikke alguses kusagil kaetud lauad ega soojad voodid. Praegune vanem põlvkond on tulnud läbi raskuste, millest majanduslik raskus polnud kõige suurem. Nad ei lahkunud kodumaalt vabatahtlikult ega soovist leida mugavamat elu. Nad põgenesid surmavaenlase eest. Põlvkond, kes praegu on üsna eakas, tegi oma nooruses võõral maal teadlikult olulise otsuse: jääda püsima eestlastena.

Tammsalu loogikast lähtudes on aga kaikamees ka Thomas Vaga. Tema juttu sellest, et inimesed on hoidnud alles oma kirikut kui kodust lahkuma sunnitutena kaasa võetud kallist pärandust ja püüdnud arendada tema tegevust tunnistuseks meie rahvale, on sovjetiimpeeriumis kasvanul raske mõista.

Kui Vaga ütleb viisakalt, et kogudused ei näe põhjust kodumaalt kaasaviidud Põhimäärustest kinnitatud iseseisva ja isevalitseva korra ja peapiiskopi ameti muutmiseks ja oma koguduste allutamiseks teisele kirikukorrale, kui see, mille alusel need kogudused loodi, ei saa Tammsalu aru. Ma ütlen siis lihtsamalt: neil inimestel, kes on võõrsil sõnarelvaga võidelnud Eesti vabaduse eest, on õigus vabalt valida, millises kirikus nad veedavad oma viimased eluaastad. Ehk veel selgemalt: nad ei vaja uuendusi!

Hingeline okupeerimine kestab

Kirikute mitteühinemise põhjus seisnebki selles, et Kodu-Eesti on nõukogude okupatsioonist vabanenud vaid formaalselt, kuid mitte sisemiselt. EELK õpetajate hulgas on küllalt neid, kelles nõukogude inimene veel mitte surnud pole, kuid eurobolshevik juba pead tõstab.

Ma ei taha teada, millised majanduslikud kaalutlused on kirikute ühinemise ja uue jumalateenistuskorra pealesurumise taga. Olen leppinud sellega, et luterlikust kirikust, kus mina 1985. aastal leeris käisin, on kodumaal alles vaid mälestus.

Mitte ei saa aru, miks on vabas maailmas vaja teistele oma tahtmist jõuga peale suruda. Antud juhul meenutavad kirikute vägisi liitjad Punaarmeed, kes ka omast arust pool Euroopat „vabastas”.

Märkmed: